Rolleritega põhjamaale ehk Honda Zoomer4 Expedition
Glen Pilvre
01.07.2009

Kas mõte läbida rolleritel kahe nädalaga enam kui 3500 km tundub ahvatlev? Ekspeditsiooni Euroopa „põhjapoolusele” Nordkappi otsustasid ette võtta kolm tehnikaajakirjanikku ning lauljatar Kadi Toom, sõiduvahenditeks Honda Zoomerid. Mis aparaatidega on tegu ja millist täiendavat tehnikat sellisel motoreisil vaja läheb?

Sõnaga „roller” seostub eelkõige voolujooneliste plastpaneelidega kaetud mootorrattahakatis, mis kaebliku pinina saatel aeglaselt edeneb. Honda Zoomer erineb sellest kirjeldusest üksjagu – kaherattalise sõiduki kere moodustab minimalistlik toruraam, liigseid iludetaile pole, neljataktilise 50 cm3 jõuallika häält summutab täiendavalt vesijahutus. Zooomerit (turustatud ka Ruckuse nime all) võib tegelikult nimetada kultusrolleriks – teist sellise disainiga avarate tuunimisvõimalustega liikurit olemas ei ole.
Zoomerit esitleti aastal 2002 Ameerikas ja Jaapanis ning varsti said seda osta ka Euroopa kodanikud. Aasia suurimates rollerimaades – nagu näiteks Hiina – Zoomerid levinud pole, sest sadulas on ruumi vaid juhile. Küll aga liigeldakse Zoomeritega motoGP boksialal.
Vastupidavus ja rollerid pole sünonüümid – „tuhandete kilomeetrite” ja „rolleri” ühte lausesse paigutamine muutis nii mõnegi tsiklispetsialisti pehmelt öeldes skeptiliseks. Zoomer olevat aga vastupidavus ise – õlivahetusvälp on 4000 km ja kui teatud kehaosad võimaldavad, võivat selle kas või ühe jutiga läbida. Nii vähemalt tootjafirma lubab ja loodetavasti nad ei blufi.

Laetud tipptehnikaga

Esmasõidud Eestis näitasid, et pilke püüab minikruiser kõvasti – ka nn päris-motoristid tulid uurima, mis imerelvaga tegu. Kuigi Zoomer näeb välja nagu kaherattaline traktor, pole sisu kaugeltki sama robustne. Seda, et 50 cm3 mootoril on vesijahutus, ei kohta pisirollerite juures tihti – kui üldse. Euro-Zoomeritel asendab karburaatorit elektrooniline sissepritse ning ei puudu ka katalüsaator koos hapnikusensoriga – nagu mikroskoopiline automootor! Nii pole imestada, et võimsus- ja ökonoomsusnäitajad on „tavaliste hiinakatega” võrreldes teisest klassist. Eelmises TMis vaadati lähemalt üldse mitte kõige odavamaid rollereid, mille keskmine bensiinikulu 100 kilomeetri kohta oli 3-4 liitri vahel. Zoomeri esimesed pikemad testsõidud näitasid, et 100 maanteekilomeetrit saab läbida 2,1 liitriga! Ka 3 kW ja 4,5 Nm on sellise kubatuuri juures head näitajad.
Ruumi ja kaalu kokkuhoiu huvides on starterimootorist loobutud, kuid ometi pärast nupuvajutust mootor juba käib. Nimelt täidab starteri rolli harja(ja sisuliselt hooldus-)vaba alternaator. Mehaanilised tihendid puuduvad ka veepumbal, mille pöörlemise eest hoolitsevad magnetid. Ketti Zoomeril pole, jõu kannab tagarattale V-Matic rihmülekanne.

Sadulasse!
Esmane õlivahetus tuli pisiliikuril läbida peale 1000 km täitumist ja need kilomeetrid äratasid vastupidavuse osas tõepoolest usaldust – vajuta vaid starterinuppu ja sõida! Kuna raskuskese on väga madalal (ka bensiinipaak asub jalgade all), siis sõidustabiilsus on esmaklassiline. Siiski peab libedamal pinnasel olema ettevaatlik – sügava mustriga Kenda rehvid sobivad hästi maastikule, kuid vihmamärja asfaldi puhul pole pidamine kõige parem.
Pikkadele ja rasketele põhjamaalasetele Zoomer just kõige sobivam sõiduriist pole – kui „piloodi” kasv ületab 1.80 piiri, on jalad tõenäoliselt Zoomeri spetsifikatsioonist väljas.
Võimsuse ja kaalu suhe on Zoomeril igati hea ja 45 km/h saabub spidomeetrile suhteliselt nobedalt – paraku ongi see ametlikuks maksimumiks. Geniaalse europiirangu loonud ametnike saavutusel pole ohutusega küll mingit pistmist – mis võiks olla veel „ohutum”, kui 50 km/h kulgevas autovoolus 5 km/h aeglasemalt edeneda?! See on piisavalt väike kiiruste vahe, et autod eeskirju rikkumata mööduda ei saa, kuid piisavalt suur kiirus, et teeservas auke lugedes ja autode eest põigeldes nii ennast kui rollerit sodiks kukkuda lasta.

Üks… üks… kas kostab?
Kõikvõimaliku matkavarustuse mahutamiseks on toruraamiline Zoomer rohkem kui ideaalne. Ettevalmistused aga ei piirdunud sugugi panipaikade lisamisega. Mootorrattamaailmas on oluline koht sidel – sõitjad peaks ju probleemivabalt kommunikeeruda saama. Siinkohal ulatas abikäe Tehnoturg, kes andis testimiseks sõna otseses mõttes hunniku sidetehnikat – 4 kiivrikomplekti Midland BT2, 2 raadiosaatjat Midland 445BT, 2 raadiosaatjat Midland G8 ja 2 Albrecht BPA-100 Bluetooth-adapterit G8tele.
Midland BT2 on firma uusim kiivrikomplekt, milles sisaldub seade ise, mikrofon ja kiivrisisesed kõrvaklapid. Miniatuurne veekindel viienupuline karbike kinnitub kiivrile vastava klambriga ning seda on lihtne sealt kaasa võtta. Seadme südameks on Bluetooth ja n-ö sõltumatuid kanaleid on kolm – seega saab BT2 samal ajal olla ühenduses mobiiliga, teise BT2-seadmega ning veel ühe Bluetooth seadmega (nt muusikapleieri või sinihambaga varustatud raadiosaatjaga). Nii saab kahe BT2-ga omavahel suhelda kuni 150 m raadiuses (see omadus ongi peamine erinevus BT1st) ning peab möönma, et see tõesti toimib. Helikvaliteet on väga hea ning kiivrit peast võttes võib ehmatada kuhu vestluskaaslane kadus.
Kahjuks saab Bluetooth-tehnoloogiaga „paaritada” omavahel vaid kahte seadet ja nii pole intercomist nelja rääkija puhul abi – appi tuli võtta raadiosaatjad. Ja siis ei jää helgena paistnud suhtleme-vabalt-teooriast enam praktikas palju järgi. Kõigepealt tuli „paaritada” Bluetooth-adapterid kiivrikomplektiga ja seejärel veenduda, et kiivrikomplekt ka nendega ühendusse jäi. Nimelt on BT2-l erinevatele Bluetooth-kanalitele prioriteedid ja raadiosaatjad kasutavad kõige madalama prioriteediga nn AUX-kanalit. Nii et kui aktiveerus BT2 mobiili või intercomi režiim, ei taastunud (tavaliselt) enam Bluetooth-ühendus raadiosaatjaga – selleks tuli BT2 välja-sisse lülitada. Ja kui pärast pooletunnist seadistamist saabuski imeline hetk, mil kõik näis toimivat, siis ei kannatanud PMRide helikvaliteet BT2 intercomiga võrreldes mitte mingit kriitikat – kohati olid foonmüra ja raadiohäired tugevamad kui mikrofoniheli.
Veekindla PTT-nupu saab kinnitada juhtrauale, kuid et lause algused-lõpud kaotsi ei läheks, tuleb nuppu paraja ajalise varuga enne rääkimist vajutada. Nii oli idüll PMRidega habras – kui eespool nimetatud põhjusi trotsides õnnestuski neljakesi kommunikeeruda, siis ühe Bluetooth-adapteri maksimaalselt 2tunnine töötsükkel (kusjuures tootja lubab kuni 6 tundi rääkimist!) tõmbas sellele omakorda kriipsu peale. Paremast küljest näitasid end sisseehitatud Bluetoothiga saatjad (445BT) – vähem lisavidinaid ja laadimismuresid. Ja kui juhtmevaba tehnoloogia hüved päris talumatuks muutusid, jäi võimalus ühendada saatja kiivrikomplektiga lihtsalt juhtme abil.
BT2ga saab ka muusikat kuulata – juhtmevabalt, kui telefon-pleier toetab A2DP-profiili, või juhtmega (nt iPodi puhul). Kiivriklappidest muidugi hifi-heli oodata ei tasu – kõrged on esindatud, kuid madalad sagedused olematud. Eks see sõltub ka klappide asukohast kiivris.

Kaardid kaasa
Kui mootorrattale on vaja paigutada navigatsiooniseade, pole valikuid just ülemäära palju ja nende vähestegi hinnad on teisel pool 10 000 krooni. Veidi odavamat lahendust pakub Clarion, kelle tootevalikus on vee- ja vibratsioonikindel kinnituskarp juhtrauale, kuhu mahub tavaline MAP780- või MAP680-seeria mudel. Karbist saab seade 5 V laadimisvoolu, ka on väline ühendus audiokaabli tarbeks. Karbi küljes on robustne pliiats, millega ka kinnastatud käsi soovitud ekraanipunktile pihta saab.
Karbi suurimaks vaenlaseks pole aga mitte vesi ega teised füüsilised keskkonnategurid, vaid valgus – päikese käes on ekraani loetavus olematu. Navit saab muidugi Bluetoothi vahendusel ühendada ka BT2-kiivrikomplektiga ja nii on vaatamise asemel võimalik hääljuhiseid kuulata. Paraku aga hõivab naviseade BT2-l sama Bluetooth-kanali mis mobiiltelefon ja mõlema üheaegseks kasutamiseks tuleb mobiil omakorda eelnevalt naviga linkida. Kui selline trikk isegi õnnestub, siis ikkagi pole võimalik kuulata navijuhiseid ja rääkida PMRide abil – seda siis eespool kirjeldatud kanalite prioriteetsuste süsteemi tõttu. Ühesõnaga – kui on rohkem kui kaks ratturit ja üks teejuht, tuleb orienteeruda selle järgi, mis navi ekraanilt paistab!

Honda Zoomer4 Expedition kooseisus Kadi Toom, Enn Heinsoo, Ats Valdsalu ja Glen Pilvre stardib Tallinnast 8. juulil ning planeeritud saabumisajaks on 23 juuli. Reisi kulgemisest saab jooksvalt lugeda TMi veebilehelt ja Delfi autorubriigist. Kõigile Zoomeritele on paigaldatud ka Navireci GPS-GSM jälgimisseadmed – nii on kaardil näha, kus ekspeditsioon parajasti asub. Mobiiliroaminguga aitab Elisa, sidetehnika komplekteeris Tehnoturg, Clarioni naviseadmetespets on Audiocity, kiivrite osas ulatas abistava käe motopost.ee ja kaamerate-fotoaparaatide-mobiilide eest hoolitseb Sony Ericsson – aitäh abistajatele!

Sarnased artiklid