Roheliste ja punaste lahing – läänerindel muutusteta
Veiko Tamm
04.01.2011

2010.aasta maikuu TMis uurisime põhjalikumalt uusimaid protsessoreid, kuid mitte üksi need pole määravad meie rehkendusmasina võimekuses. Paljude rakenduste, eelkõige aga moodsate 3D-arvutimängude juures (ning kas see pole üks olulisi koduarvuti ülesandeid?! J) on vaat et määravam graafikakaart ja selle suutlikkus.

Teemegi siis kokkuvõtte olukorrast graafikakaartide turul nii laias maailmas kui ka meil Eestis eelmise aasta lõpu seisuga. Graafikaprotsessorite (GPU, Graphic Processing Unit) areng on olnud kiire ja praegused tipud on mitu korda võimsamad keskprotsessoritest (CPU, Central Processing Unit). Sedasama on teinud nende energiajanu – ka siin annavad GPUd kaugelt silmad ette CPUdele (maksimaalseks energiatarbeks Inteli tipp-protsessoritel on 130 W, GTX400 GPU aga soovib täistuuridel 250 W!). Ja miks see nii on, sellele pole keeruline vastata. Kui CPUde seas alles Inteli uusima kuuetuumalise i7-980X protsessoriga ületati 1 mld transistori piir ühes „kristallis”, siis AMD tipp-GPU RV870 omab pardal 2,154 mld ning Nvidia superhiid GTX400 koguni 3,2 mld transistori.

Tegijad graafikaprotsessorite turul
Kui CPUde turul jagelevad omavahel kaks giganti – „sinine” Intel ja „punane” AMD, siis graafika alal on tegijaid kolm: eelnimetatud duole on lisandunud „roheline” tiim Nvidia. Intel armastab alati oma ettekannetes kuulajaid „üllatada” küsimusega, kes on maailma suurim GPUde tootja? Ja saades vastuseks läbisegi Nvidia ja AMD, teatab ta tähtsa näoga: hoopis meie, Intel, oleme suurim. Nii see ka on – 2010. aasta kolmanda kvartali tulemuste järgi kasvatas ta veelgi oma edu, pakkudes graafikasüdant 55,6%le kogu maailma arvutitest. Kuid siinjuures on suur aga – nimelt on Inteli GPU kiibistikku integreeritud, uusimatel süsteemidel aga on GPU kolinud CPUga ühise „katuse” alla protsessorite sees (seal on nimelt kaks eraldi „kristalli” – CPU ja GPU koos mälu- ja PCI-Expressi kontrolleriga). Kuigi Intel on oma graafikajõudlust pidevalt mitmeid kordi kasvatanud, on tema toodang läinud töömasinate ja suure osa sülearvutite tarbeks. Kus Intel on end oluliselt tugevamaks teinud, on multimeedia. Tema oskust erinevaid, ka kõrglahutuslikke videoid maha mängida on palju kiidetud ja kui mängimist (peale pasjanssi ning miiniotsija) silmas ei peeta, on Inteli uued GPUd hea valik. Kui me aga soovime ka mängumaailmas kaasa lüüa, siis tulebki valik teha kahe pealkirjas mainitud leeri esindaja vahel.
Pärast liiga suure tüki hammustamist ehk Kanada firma ATI ostmist AMD poolt oli viimane pea pankrotistumas. Oma kiibitehaste ja -tootmise müümisega Araabia naftamogulitele (mille peale irvhambad tõlgendasid nime AMD kui Arabian Micro Devices) ja saadud investeeringuid suutis AMD ATI end selles osas konkurendist Nvidiast ette minna: 2010. aasta III kvartali seisuga oli AMD/ATI turuosa graafikaprotsessorite osas 22,3% ja Nvidial 21,2%. Turul on veel mõningaid toimetajaid, kuid nende osa on kokku alla 1%. Suurim neist on Matrox, mille üldosa on veidi üle 0,1%. Kui 2007. aastal soovis ka Intel oma 64tuumalise Larrabee koodnime kandnud kiibiga diskreetgraafika turule tulla, siis ei suutnud ta seda teha piisavalt kiiresti. ATI ja Nvidia GPUd olid juba pikalt ees ja ju siis ei soovinud uhke Intel ilmuda kolmanda sabassörkijana platsi, vaid arendab Larrabeed edasi ja ootab salamahti oma õiget aega. Huvitav saab siis olema J.

Profigraafika
Kui me ei mõtle profitööriista all vaid töökohamasinaid oma integreeritud GPUdega, vaid kaarte, mis on mõeldud graafiliste tööjaamade, CAD/CAM-arvutite jaoks, siis siin vallas on Nvidia endiselt liider. Kuigi tema turuosa kukkus 2009. aastal 86%-lt mullu 83% peale, on ülekaal suur ja ilmne. Nvidia profikaarte tunneb nimest Quadro, AMD/ATI-l on see FirePro. ATI tippmudeliks on FirePro V8800, Nvidial aga Quadro 6000. Ja viimane on ka kõige vingem kaart profiturul, edestades reaalsetes rakendustes ATI lipulaeva 60–103%! Ent maksab see 6 GB graafikamäluga hiid ka omajagu – 5000 dollarit. Tegelikult on GPU nii profi- kui mängukaartidel sama, profirakendusteks vajalik OpenGL-tugi on tavakaartidel lihtsalt draiverite tasandil n-ö maha keeratud. Omal ajal oskasid nupumehed 2000–3000 krooni maksvad kaardid „flashida” kümme korda kallimateks, kuid nüüd on need võimalused suletud. Siin tuleb aga meeles pidada – igal asjal on oma koht ja eesmärk. Kui teie töö pole 3D CAD/CAM (ehk arvutidisain ja modelleerimine) või mõni muu OpenGL API-l baseeruv rakendus, siis pole vaja mõeldagi Quadro soetamisele ja raha asjatult raiskamisele. Kui ma näiteks äsja testisin keskklassi Quadro FX 1800 kaarti, siis suutis see 8000kroonine kaart SPECviewperf profigraafika testis edestada kiireimat tavakaarti GTX 480 kolm kuni neli korda. Samas oli ta aga DirectX-mängude testides üle kahe korra aeglasem.

Graafika koju
Nüüd siis jõuame suure ringiga nagu kass ümber palava pudru kõndides laiade tarbijamasside jaoks olulise asjani – graafikakaardi valikuni oma koduarvuti jaoks. Nagu avalauseis sai mainitud, on mängud koduarvuti jaoks oluline osa. Tasuks meeles pidada, et korralikult moodsaid 3D-mänge jooksutada suutev masin suudab teha ka kõike muud, mis meil kodus vaja – olgu selleks dokumentide ja piltide töötlus, koduvideo kokkupanek vms. Ent vastupidine paika ei pea ja sageli võib kokku hoitud mõni tuhat krooni masina üldise kõrge hinna juures tähendada, et laste jõulupakist avastatud uus mäng lonkab arvutil vaid paari kaadriga sekundis. Ka paljud arvutitootjad pole alati asjast aru saanud – kui sageli leiab Gameri nime kandvast arvutist 500eurose protsessori ning 150eurose graafikakaardi, siis samal ajal annaks vastupidine valik hoopis parema tulemuse kiiruse osas.
Nvidia pakub oma toodangut GeForce-seeria kaartide kujul, AMD/ATI aga Radeon HD nime all. Uuest aastast kaotatakse aga ATI nimi täielikult ja alles jääb AMD Radeon HD. Mängujõudluses on oluline GPU suutlikkus DirectX API vallas (Application Programming Interface ehk programmeerimiskeskkond, milles on loodud enamik moodsaid mänge). DirectX on loodud Microsofti poolt Windowsi operatsioonisüsteemile juba 1995 ja tähistab sel aastal oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Esimene DirectX ilmus koos Windows 95/NT 4.0 turulesaabumisega, praegune 2009. ilmunud versioon kannab juba järjenumbrit 11. Analoogselt eelmise, kümnenda versiooniga toetab teda ainult Windows 7 ja Vista SP2. Kui 10-t pusisid häkkerid ka Windows XP jaoks söödavaks teha, siis pidage meeles – DirectX 11 pole XP jaoks olemas. Üks veebikodanik uuris kümneid Google leitud linke „Download DirectX 11 for XP” ja leidis, et eranditult kõik need olid troojakad ja/või viirused ning solkisid parimal juhul lihtsalt opsüsteemi ära. Kuigi aastalõpu seisuga oli turul ainult kolm DirectX 11 mängu (Dirt 2, Metro 2033 ja AvP), siis uueks aastaks on juba 12 uuendust DX 11 peale välja kuulutatud ja eks neid lisandu aasta jooksul veelgi. Tabelist leiategi kõigi Nvidia ja AMD DirectX 11 toega graafikakaartide tehnilised andmed ning testitulemused (hinnad on 12. detsembri 2010 seisuga). Kuigi eelmiste põlvkondade kaartide hinnad on oluliselt kukkunud, tasuks siiski vaadata endale taskukohane uusima generatsiooni kaart. Kui vaatate 3DMarkide tulemusi, siis üle 10 000 on hea, üle 15 000 aga väga hea saavutus. Osades testides on antud kaadrisagedus (FPS, frames per second). Siin võib silmas pidada, et kui tegu on ikka kiire mänguga (mitte klikkimistüüpi kaardi- ja farmimänguga), siis loetakse alla 30 fps piiratuks, 30–40 fps keskmiseks, 40–60 fps heaks ja üle 60 fps parimaks mängitavuseks. Suurem osa tänapäevastest LCD-monitoridest ei lubagi näidata üle 60 kaadri sekundis, nii et suurem jõudlus jääks kasutamata. Lähtuma peab ka monitori suurusest ja lahutusest – mida enam on vaja punkte joonistada, seda enam on vaja jõudlust. Kaart, mis sai veel ideaalselt hakkama vana 19’’ monitori 1280x1024 resolutsioonil, hakkas lonkama 24’’ ja 1920x1080 juures ning muutus teoks 30’’ ja 2560x1600 puhul. Ja arvestades põlvkondade vahetumiskiirust, julgeks soovitada parem igal aastal uue 250eurose kaardi soetamist kui korra kolme aasta tagant 750eurose omandamist.

Sarnased artiklid