Ristleja Svetlana, löömatüdruk Tallinnast
Mati Õun
08.08.2010

Läbi aegade on meremehed laevu nimetanud naisenimedega, mis tulenes kindlasti pikkadel merereisidel läbielatud igatsusest naiste ja neidude järele. Naisenimesid pandi eeskätt sihvakaile purjekaile, kuid seda traditsiooni jätkati ka 19. sajandist maailmameredele ilmunud tossavate aurulaevade puhul. Üks sellistest oli ristleja Svetlana, suurim sõjalaev, mis Eestimaa pinnal on ehitatud.

Alustagem meie kangelanna sünnikodust. Selleks oli Vene-Balti tehas Tallinna loodenurgas Kopli poolsaarel. See tehas oli asutatud 1910. aastal Mürskude ja sõjavarustuse tootmise Vene ühingu poolt, mille seljataga oli Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot. Samal aastal ostis see ühing Tallinna linnavalitsuselt suure maatüki Kopli poolsaare otsal, kuhu tollase plaani kohaselt pidi tulema suurtükimürskude ja muu sõjavarustuse tehas. Kuid 1912. aasta kevadel hakkas Vene impeeriumi pealinnas Peterburis lõhnama hiiglaslike rahade järele, mis lähiaastail lähevad sõjalaevade ehitamiseks ja too verivärske Kopli firmagi esitas Mereministeeriumile taotluse tellimuste saamiseks. 1913. aasta 27. veebruaril kirjutatigi Mereministeeriumi ning Mürskude ja sõjavarustuse tootmise Vene ühingu Tallinna tehase vahel alla leping, milles viimane kohustus ehitama kaks ristlejat ning kuus hävitajat. Sellest innustust saanult istusid Schneider-Creuzot’ Vene ühingu mehed maha koos meestega Vene-Aasia pangast ja Saksa laevaehitusfirmadest Schichau ning Vulcan. Üheskoos asutati sama aasta 26. maist aktsiaselts Vene-Balti Laevaehitus- ja Mehaanikatehas. Selleks ajaks oli too Vene ühing Koplis maid kokku ostnud 0,9 km2 ja lasknud Balti jaamast oma valdusteni ehitada raudteeharu, ehitanud elektrijaama jm. Nüüd muidugi läks staaplite ehitamiseks, millistel oma tulevased ristlejad ja hävitajad kokku panna. Ehitati ka mehaanikatsehh, mis pidi valmistama kaheksa auruturbiini aastas, hulk muid tsehhe ja töökodasid; sadamamuulid, mis hakkasid piirama sadamabasseine. Püstitati ka mahukas haldushoone, mille keskel kõrgub veetorn, töölisasula, ametnike asula ja mida kõike veel! Sünd ja lapsepõlv Aga mingem tagasi meie peategelase juurde. 11. oktoobril 1913 kirjutas tsaar Nikolai II alla käskkirjale, milles Tallinnas ehitamisele tulevatele ristlejatele määrati nimedeks Svetlana ja Admiral Greigh. Esimene päris oma kauni naisenime samanimeliselt kurva lõpuga ristlejalt, mille jaapanlased 28. mail 1905 Tsushima lahingus põhja lasksid; teine sai nime šoti päritolu Vene admiralilt Samuel Greighilt, kes on maetud Tallinna toomkirikusse. Mõlemale ristlejale pandi kiilud uue kalendri järgi 7. detsembril 1913, kuid nende tegeliku ehitamiseni läks veel aega, kuna laevade terasdetailid olid valmistamata. Faktiliselt algas Svetlana ehitamine 1914. aasta 14. aprillil ja Admiral Greighi kokkupanek sama aasta 14. augustil. Lepingu järgi pidi Svetlana katsesõitudeks valmis olema 1915. aasta 1. juulil ja Admiral Greigh 1. oktoobril, kuid juba esimene viivitus ennustas, et nii see ei lähe. Vaadakem nüüd, millisteks need ristlejad pidid kujunema. Ristlejate projekt oli vene-inglise ühistöö, millele aitasid kaasa ka sakslased, kuna venelastel puudus auruturbiinide ehitamise kogemus. Ristlejate pikkuseks sai 158,4 m, laiuseks 15,35 m ja süviseks 5,7 m. Arvestuslik veeväljasurve oli neil 6 807 t. Ristlejate pearelvastuseks said viisteist Obuhhovi tehase 130 mm kahurit, mille mürsu kaal oli ligi 37 kg ja laskekaugus 14,4 km. Kummalegi ristlejale pandi ka neli 63 mm õhutõrjekahurit, mis aga sõjategevuses osutusid kõlbmatuiks. Laevakeredesse peideti ka kaks 457 mm veealust torpeedoaparaati ja tekile võisid nad võtta kuni 100 meremiini. Ristlejate pardad kaeti veeliinil 75 mm paksuse Kruppi soomusega. Selle soomusvöö kõrguseks sai 2,1 m, millest 1,2 m jäi vee alla. Kõrgemalt oli pardasoomuse paksuseks 20 mm; samasugusest soomusest olid ka ristlejate kaks tekki. Soomustatud said ka laskemoonaelevaatorid, samuti tähtsaimad side- ja elektrikaablid. Komandosild, kus komandör ja teised laevaohvitserid lahingut juhivad, sai seinteks 125 mm ja laeks 75 mm soomuse. Jõuseadmeteks olid ristlejatele neli auruturbiini firmalt Curtis-AEG-Vulcan koguvõimsusega 46 300 hj. Katlaid köeti osalt söe ja osalt naftaga, mida laeva punkritesse ja tankidesse mahtus kuni 1167 t. Maksimaalkiiruseks pidid ristlejad saama 29,5 sõlme ehk maameeste keeles 54,6 km/h. See ületanuks kõigi Saksa ristlejate kiirusi I maailmasõja aegadel, mis oli kuni 28 sõlme. Meeskonnaks pidid need kogukad laevad saama 684 hinge ja kummagi ristleja hinnaks oli arvestatud 8 300 600 rubla. Oli seda vähe või palju? Just ristlejatele kiilu paneku aastal, 1913, sai Tallinnas valmis Estonia teatri- ja kontserdihoone, mille hinnaks koos sisseseadega kujunes 811 416 rubla. Seega maksis üks Tallinnas ehitatav ristleja veidi rohkem, kui kümme Estoniat! 1914. aasta 28. juulil alanud I maailmasõjas katkes Vene-Balti tehase koostöö Saksa firmadega ja neilt tellitud seadmed jäid saamata. Tegemata need ei jäänud, aga osa neist tuli tellida Inglismaalt ja osa Vene tehastelt, mis sõjaolukorras olid niigi tellimustega üle koormatud. Seetõttu jäi ristlejate ehitus venima ja vette lasti Svetlana kogukas kere alles 28. novembril 1915 – viis kuud hiljem, kui ta lepingu järgi pidanuks katsesõite alustama! Admiral Greighi kere läks vette veel aasta hiljem – alles 26. novembril 1916. Sama aasta lõpul määrati Svetlana komandöriks 2. järgu kapten A. Saltanov ja komplekteeriti ristlejale osa meeskonda. Aga egas need ristlejad veel valmis olnud, neil käis seadmete montaaž ja pealisehitiste paikapanek. Neiupõlv Venemaal 1917. aasta oktoobris maandusid sakslased Saare- ja Hiiumaal ning võtsid need koos Muhumaaga ära. Revolutsioonist nakatunud Vene sõjaväest ei olnud sakslastele vastaseid ja Vene väejuhatus kartis ka Tallinna langemist lähiaegadel sakslaste kätte. Seetõttu otsustati evakueerida siinsed sõjalaevad, samuti Tallinna laevatehaste sisseseaded ning strateegilised materjalid. Loomulikult käisid evakuatsiooni alla ka kallihinnalised ristlejad ja novembrikuus läkski Svetlana jäämurdja Tarmo puksiiris Petrogradiks saanud Venemaa pealinna poole teele. Aga ega teda tühjalt viidud, ristleja pardale mahutati 640 t mitmesugust materjali ja seadmeid, samuti hulk Vene-Balti laevatehase töölisi, kes tollase plaani järgi pidid oma tööd Venemaa pealinnas jätkama. 11. detsembril läks Tarmo puksiiris ida poole teele ka Admiral Greigh, pardal 1100 t mitmesugust väärt kraami, samuti ka töölisi ja muid laevatehase ametimehi. Svetlana viidi esialgu Admiraliteedi tehase basseini, kuid 1918. aasta kevadel lõpetati sel tööd. Laeva valmidusaste oli siis 85%. Järgnenud Vene Kodusõja ja majandusliku kaose tingimustes tegeldi meie loo peategelasega vaid paberil — mingil ajal olevat talle pandud saksa naiskommunisti nimi Klara Zetkin, seejärel aga Sovnarkom. Viimane on vast lühend kolmesõnalisest Sovet narodnõh komissarov – rahvakomissaride nõukogu. Tööd Tallinnast viidud ristlejate kallal jätkusid 1924. aastal. Tööde käigus sai meie kangelanna 5. veebruaril 1925 juba neljanda nime, seekord esmapilgul salapärase Profintern (krasnõi internatsional profsojuzov – siit vaatab vastu tolleaegsete nõukogude poliitikute unistus üleilmsest kommunistlikust ametiühingust). Admiral Greighi kerest aga ehitati hoopistükkis tanklaev, mis 24. detsembril 1926 võeti käiku Aznefti nime all. Tegutsema hakkas Azneft Mustal ja Aasovi merel. Profinterni viimistlemisel asendati ta esialgsed (ja nagu öeldud – kõlbmatud) 63 mm õhutõrjekahurid kasutuskõlblike 75millimeetristega; ahtritekile paigaldati kolm 457 mm kolmetorulist torpeedoaparaati ja korstnate vahele monteeriti katapult luurevesilennuki KP-1 lendulaskmiseks. Viimane oli tegelikult Saksamaalt ostetud litsentsi alusel toodetud Heinkel He 58. Profinterni katlad viidi täielikult üle vedelkütusele, milleks sai masuut – nafta destilleerimise jääk, millest kergemad vedelikud on välja võetud. Ristleja tankid hakkasid nüüd mahutama 950 t masuuti ja ta veeväljasurve kasvas 8170 tonnini. Profintern võeti tegevlaevastikku 1. juulist 1928. Järgmise aasta 18.–21. augustini oli ta sõprusvisiidil Swinemündes (praegu Swinoujscie Poolas) Saksamaal, sest siis oli üks vene-saksa sõprusperioode. Sama, 1929. aasta 22. novembril läks ta koos lahingulaevaga Parižskaja Kommuna Kroonlinnast teekonnale ümber Euroopa, jõudes 18. jaanuaril 1930 Sevastoopolisse Mustal merel. Teel põigati sisse ja täiendati kütust Bresti sadamas Loode-Prantsusmaal, Cagliaris Sardiinia lõunaotsal ja Napolis. 1933 aasta oktoobrikuus aga käis Profintern ära ka Istanbulis. Aastail 1935–1938 täiendati laeva relvastust. 75 mm õhutõrjekahurid asendati kuue 100 mm kahuriga kolmes paaristornis; lisati neli 45 mm poolautomaatkahurit ja kümme 37 mm automaatkahurit. Senised 457 mm torpeedoaparaadid asendati nelja kolmetorulise 533 mm aparaadiga. Relvastuse kasv tingis ka ristleja meeskonna kasvu, mis nüüd hakkas olema 852 meest. Samal ajal kui omaaegset Svetlanat taevassevahtivate kahuritorudega kaunistati, jõudsid Admiral Greighi ehk nüüdse Aznefti elupäevad lõppeda. 23. detsembril 1937 jäi ta Musta mere kirderannikul Tuapse reidil tugeva tormi kätte. Torm rebis tankeri ankruist lahti ja paiskas vastu sadamamuuli. Azneft murdus pooleks ja 1938. aastal lammutati ta vanarauaks. Parimad ajad Teises maailmasõjas 31. oktoobrist 1939 sai Tallinna tüdruk Svetlana juba viienda nime – Krasnõi Krõm. II maailmasõda oli selleks ajaks alanud, kuid Mustale merele jõudis sõjategevus koos Suur-Saksamaa – N. Liidu sõja algusega 1941. aasta 22. juunil. Krasnõi Krõm oli sel ajal 2. järgu kapteni Aleksander Zubkovi komando all ja seisis kai ääres remondis. 25. juunil avati tal üks turbiinidest ja seejuures vigastati seda. Seetõttu ristleja remont venis ja Mustal merel alanud löömingus sai ta esmakordselt kaasa lüüa alles 22. augustil, mil viis punasõdureid sakslaste ja rumeenlaste poolt piiramisrõngasse võetud Odessasse. Päev hiljem laskis Krasnõi Krõm käiku ka oma kahurid, läkitades Odessa piirajate positsioonidele 462 mürsku. Sellest alates osales Krasnõi Krõm Mustal merel toimuvas sõjategevuses üsnagi tihedalt, vedades järgnevaltki lisaväeosi Odessasse ja sama aasta lõpul sissepiiratud Sevastoopolisse. Lisaks vedas ta sissepiiratud linnadest Musta mere kirde- ja idaranniku sadamaisse tuhandeid haavatuid ning põgenevaid kompartei funktsionääre koos nende pereliikmetega. 29. detsembril 1941 Feodossia dessandis osaledes sai ristleja kaheksa tabamust saksa suurtükimürskudega ja kolm tabamust miinipildujamiinidega. Viga said kolm 130 mm kahurit, teise ilma tuli kolida 18 mehel ja haavata said 46 dessantlast ning meeskonnaliiget. Kuid teadaolevalt oli see ainuke kord sõja jooksul, mil vastaspool Krasnõi Krõmile pihta sai; laias laastus oli see õnnetähe all sündinud ristleja. Küllap oli vedamine seegi, et teinud oma viimased lasud 4. veebruaril 1943 Novorossiiski dessandi toetuseks, ristleja enam reaalses sõjategevuses ei osalenud. Sama aasta sügise hakul läks ta Batumis remonti, mis kestis terve aasta. 9. septembrist 1944 lõppes sõjategevus Mustal merel ja koos sellega lõppesid ka huvitavamad ajad meie ristlejale. Pooleteist aastaga oli Krasnõi Krõmilt maamärkide pihta läkitatud 3156 peakaliibri mürsku ja küllap mõned tuhanded väiksemakaliibrilised ka sakslaste lennukite sihis. Ei ole küll andmeid, et viimastega mõnele lendajale pihta oleks saadud. Igavavõitu keskiga ja lühike pensionipõlv 23. märtsist 1945 sai Krasnõi Krõmist õppelaev. Viimase remondi ajal oli talle monteeritud uusi seadmeid, sest ega keegi ju tollal veel teadnud, millal sõda lõpeb. Aga selle täiendustöö tulemusel kasvasid ristleja veeväljasurve ja süvis, milleks sai nüüd 9,7 m – 4 m rohkem esialgsest. Ühtlasi vähenes muidugi kiirus, milleks jäi 22 sõlme (40,7 km/h). Aga õppelaeva jaoks ei olnud see muidugi enam oluline. 7. maist 1957 sai senisest õpperistlejast Krasnõi Krõm katselaev OS-20. Olen lugenud, et seda kasutati raketikatsetustel Mustal merel, kuid pihta talle vist eriti rängalt ei saadud, sest eri andmeil kas 11. märtsist 1958 või 18. märtsist 1959 sai too Tallinnas sündinud ristleja oma seitsmenda ja viimase nime PKZ 144. Äraseletatult tähendab see kai ääres seisvat ujuvkasarmut. Aga seda tagasihoidlikku pensionäriametit ei antud talle kauaks. 7. juulil 1959 võeti meie loo kangelanna N. Liidu sõjalaevastiku nimekirjast maha ja lammutati seejärel vanarauaks.

Sarnased artiklid