Retro ja mugavus
Jari Mäkinen
30.05.2010

Vaatamata iroonilisele kõnekäänule tegeldakse jalgratta leiutamisega ka tänapäeval. Selle valdkonna viimase aja uudisteks on rihmülekande kerkimine keti alternatiiviks, retrostiili populaarsuse kasv ja elektrimootoriga varustatud rataste „pealetung”.

Ehkki jalgratta leiutamine on keeruline, üritavad kõik rattatootjad siiski millegi uuega üllatada – ja sageli õnnestunult. Üks praeguse aja uudisest on tegelikult uudsusest kaugel – nagu seda maailma suurematel rattamessidel (neist tuntuim vast Saksamaal Friedrichshafenis igal aastal peetav Eurobike) näha võib, valitseb maailmas praegu retrobuum. Ühekäigulised metallraamiga klassikud on praegu moes ja lisaks tavalisele mustale, valgele ning hallile metallikule kohtab neid veel kõige erinevamates värvitoonides.
Laialt levinud on nii klassikalise nn vana kooli juhtraua kui ka sirge ja minimalistliku lenkstangiga linnarattad, kus mõnel neist kasutusel koguni rummusisene käiguvaheti.
Hoopis teist suunda esindavad retrostiilis klassikalise välimusega „eide-taadi” rattad, millel on porilaud, mugav suur sadul, suured ketikaitsed ja pakiraam. Viimasel ajal on selliste rataste varustuses oma kindla koha võitnud just esiratta kohale paigutatud pakiraam.
Sportrataste osas seis nii põnev ei ole. Siin jätkub eelkõige võidujooks kaalu kärpimise suunal – võimalusi selleks otsitakse nii raamide, pidurite kui käiguvahetite juures.
Elektrilised käiguvahetid püsivad endiselt ooteseisundis – Shimano Dura Ace Di2 ei ole veel saanud endale konkurenti ei Campagniolalt ega ka SRAMilt. Viimased ei pea elektrilist käiguvahetust tehniliselt veel piisavalt töökindlaks, et seda masskasutusse tuua.
Proovisõit Di2-käiguvahetiga varustatud rattaga ning võrdlev testiring traditsioonilise mehaanilise käiguvahetiga ratastega kinnitas samuti, et korralikult reguleeritud kvaliteetne mehaaniline käiguvahetussüsteem on vähemalt sama hea või isegi parem võrreldes uue ja innovaatilise elektrilise käiguvahetussüsteemiga. Lisaks tuleb arvestada, et traditsioonilist mehaanikat on lihtsam hooldada ja ta on vähemalt tänase seisuga ka märgatavalt töökindlam.
Maantee- ja maastikurataste parmaid omadusi ühendavad cyclo cross (CC) rattad koguvad populaarsust. Sellised rattad on nagu loodud meie oludesse – suurem osa sõidust kulgeb asfaldil, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka kruusalõike.
Üha sagedamini kohtab ka abimootoriga varustatud jalgrattaid. Siin ei peeta silmas küll bensiinimootoriga vanu võrre, vaid aku ja elektrimootoriga jalgrattaid. Selliste rataste populaarsus kasvab pidevalt, kuna ühelt poolt paraneb pidevalt akude kvaliteet ja teisalt annavad järgi ka kasutajate eelarvamused. Suurem osa selletüübilisi rattaid näeb välja igati tavalistena ning nt lühikeste vahemaade läbimise puhul on tegu suurepärase alternatiiviga isegi autodele.
Meie oludes on elektrirattad seni veel pea tundmatud, nende kasutamist ei soodusta ka meie kliima. Seda enam on aga elektrirattad tegemas võidukäiku lõunapoolsetes suurlinnades, kus lund ei tunta ja temperatuur püsib plusspoolel.
Kõige enam praktilist kasu on elektrist ilmselt pikkadel rattamatkadel ja mägedes sõites – kui jõuvarude lõppemisel saab elektri appi võtta. Paraku sööb akude abil sõit neist kiiresti viimasedki elektronid ja nii tuleb kümnekonna kilomeetri järel taas vaid oma lihaste jõule toetuda. Ja et elektriline jalgratas on tavarattast märgatavalt raskem, siis pole see kuigi mugav lahendus…

Lisa leiad maikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid