Reisid Allahi kaitse all – Afganistan
Õnne Pärl
01.01.2009

Ehkki levinuim liiklusvahend Afganistanis on ilmselt eesel, mitte mootorsõiduk, vurab pealinnas Kabulis ja maanteedel järjest enam autosid. Nagu Eesti vabariigi algusaegadelgi, on enamik autodest vanad romud. Aga ometi sooritab autojuhi eksami järjest enam afgaane ja Kabulis võib roolis näha isegi üksikuid moodsaid afgaanitare.

Kihutame Kunduzist mööda nöörsirget maanteed läbi poolkõrbe Tadžikistani poole. Afgaanidest autojuhid tahavad näha piiri. Nad veenavad tööreisi eest vastutavat kolleegi, et on vaja sõita Amudarja äärde. Jõgi on suveks kokku kuivanud ning ei avalda erilist muljet. Kõnnime piki kaldajoont, uudistame vanu roostes venekeelsete tähistustega laevavrakke ning jälgime, kuidas Afganistani lippu kandev laevuke sooritab reise ühelt kaldalt teisele. Autojuht Massud osutab autole teisel pool jõge ja ohkab südamepõhjast: vaata, seal sõidab vaba mees vabas autos! Afgaanidele ei anta viisat kergesti, seetõttu tundub piiritagune elu paljudele unistuste tipuna.
Mõned päevad hiljem Mazar-e Sharifis teevad mehed otsuse taas Amudarja äärde sõita. Püüan uurida, mida uut näeb teises piiripunktis, aga meeste tahe on kindel. Kihutame taas läbi poolkõrbe – seekord pakuvad silmailu barhaanid, mille otsa peatuse ajal ronime ja mis kulgevad kuni Usbekistani piirini. Amudarja ääres ootab meid täiuslikult sovetistiilis industriaalne jäätmaa. Olen näinud selliseid lugematul arvul, reisides rongiga läbi emakese Venemaa.
Sõidame üle raudtee, mille rööbastel manööverdab vedur. Raudtee on sügavalt lokaalne nähtus, rajatud ainult piirialale. Afgaanid näivad rongi nähes eufooria tipul olevat ja solvuvad, kui ma ei soovi vedurist pilti teha. Ekseldes roostetanud konstruktsioonide vahel, jõuame lõpuks jõe äärde. Jalad vajuvad nätskesse mutta ning Amudarja haiseb hullusti. Kusagil okastraatide tagant heiastub Sõpruse sild ja autojuhid (ilmselt kultuurilistest erinevustest johtuvalt üritab osa autojuhte mind kui naisterahvast käsutada: pildista seda ja toda) ei mõista taas mu tõrkumist sellest pilti teha. Peagi saabub kohale ka uudishimulik piirivalve ja afgaanid hakkavad mõnuga olukorda klattima.
Nüüd meenutan sõitu Amudarja äärde muigega, sest Afganistanis elamise kõige põnevam osa ongi ringireisimine. Võib olla kindel, et näeb eripalgelisi maastikke. Ning kunagi ei tea, mis ees ootab. Inšallah – kui jumal tahab (araabia k) – hakkan peagi islamiusuliste eeskujul ütlema.
Et Kabul elupaigana on kõige muud kui ihaldusväärne, kasutan iga juhust siit põgeneda. Mägede vahele surutud pealinn näib nii strateegiliselt – sõjapealikel oli lihtne ümbritsevate mägede otsa paigutatud positsioonidelt elanike elu põrguks teha – kui ka elukeskkonnana tänapäeval täieliku läbikukkumisena. Linnas, mille infrastruktuur oli mõeldud poolele miljonile, pakutakse rahvaarvuks juba nelja miljonit.
Kobakad kandilised ühistranspordina liikuvad Millie-bussid ja pisikesed minibussid püüavad liikluskaoses end läbi suruda. Bussidel on kombeks peatuda ristmikel mitmes reas, ummistades tänavaid ja aidates edukalt kaasa lõputute liiklusummikute tekkele. Kunagi liikusid Kabulis ringi tšehhi trollid, aga nüüd näeb neid veel hiiglaslikes „surnuaedades”: taliibid lõhkusid teed ja suretasid trolliliikluse välja. Tänavad on ummistatud autologudest – silma järgi hinnates on vähemalt 90% autodest Corollad. Mäeküljed on tihedalt täis ehitatud hurtsikuid, kus pole vett ega elektrit. Generaatorimürasse mattunud tänavatel hõljub õhus silmanähtavalt ving. Elekter on haruldus: vaid kevadperioodil jätkub seda kõigile, et sügiseks taanduda paaritunniseks luksuskaubaks ülepäeviti.
Tegu on aukartust äratavate mõõtmetega riigiga. Selle pindala – 647 500 km2 – ületab näiteks Euroopa suurima riigi Ukraina oma. Seetõttu olen vahel kasutanud Afganistanis ringireisimiseks ka siselende: lennanud Boeinguga Lääne-Afganistanis Iraani piiri ääres asuvasse Herati või vupsanud 12kohalisel lennukil (see on eriti tore reis, sest õnnestus istuda otse lenduri selja taga) 20 minutiga Kesk-Afganistani kuulsasse budistlikusse paika Bamiani.
Muigama võtab nostalgiline reisimeenutus vana logu Jak-40ga, et lennata Mazar-e Sharifi Põhja-Afganistanis. Kõigepealt käisid venekeelsed Tadžiki lendurid kõiki uksi raputamas nagu kontrollides, kas need ikka kinni püsivad, mis kutsus mu kolmes välismaalasest reisikaaslases esile paanikahoo, ja kui siis veel süttisid slaavi šriftis tuled „ne kurit”…

Afganistani poolitab mõtteliselt Hindukuši mäeahelik, mis jagab maa erinevateks kliimavööndideks. Hindukuši ahelikul asub ka Afganistani kõrgeim tipp, 7485meetrine Nowshak. Minu esimene autosõit üle Hindukuši möödub vahejuhtumiteta, küll aga turvareeglite vastaselt. Afganistanis on kombeks reisida päevavalgel. Et autosõit Kunduzi võtab aega vähemalt kuus tundi, asutakse teele varavalges. Mu sõbral Tahminal tuleb aga ette ootamatuid asjatoimetusi. Me asume teele kell neli pärast lõunat, nii et valgust jätkub ainult reisi esimeseks kolmandikuks.
Kabulist lahkudes loksume mööda aulikku asfaltteed, kuid pärast Bagrami sõjaväebaasi muutuvad teeolud suurepäraseks. Alustame aeglast kerimist järjest kõrgemale. Hämaruses paistavad aknast teravatipulised mäeharjad, perutav mäestikujõgi ja kaljudel kössitavad majapugerikud. Läbime teel 32 tunnelit ja jõuame Salangi kurule täielikus pimeduses. Harjal on veel sulamata liustikukeeled ja veidi lund, aga ilmselt sulab varsti seegi, ennustab autojuht.
Mägedes meenutab Tahmina, kuidas ta sattus talvisel ajal veoautode vahele kiilutuna avariisse ning auto libises teelt välja. Edasi järgnes õudusfilmi stsenaarium: auto kõõlub kuristiku serval. Teised reisijad on autost välja saanud, kuid keegi ei näita indu panna oma elu ohtu, et aidata autosse lõksujäänud naist. Õnneks üks julge võtab siiski südame rindu ja olukord laheneb.
Ma ei saa öelda, et lugu just rahustavalt mõjuks olukorras, kus nii ees kui taga sõidavad pidevalt needsamad hiiglaslikud pakistani-stiilis veoautod. Veoautode kohta sobib hästi väljend nagu juudi jõulupuu: nende külgedele on maalitud fantastilisi loomi ning maastikke nukumajadega, mis toovad meelde pigem Austria Alpid. Veoautode kere külge on tihti riputatud ketid õnnetoovate kalakestega, mis kokku puutudes kõlisevad üksteise võidu nagu kellukesed. Veoautode koormad ulatuvad ebaloomulikesse kõrgustesse ning on ilmselgelt kordades raskemad kui lubatud. Autod venivad mäkke umbes 20kilomeetrise tunnikiirusega. Millegipärast meenutavad aeglaselt mäkkerühkivad veokid mulle lapsepõlves loetud Tšõngõž Aitmatovi lugu „Minu paplike punase pearätiga”, mis rääkis kaugsõidujuhtidest.
Teisel pool mägesid suudan kuuvalguses hoomata vaid kummalist vanade kulunud mägedega kuumaastikku. Tahmina magab ning autojuht otsustab – nagu hobune, kes haistab talli – vajutada gaasi põhja. Järgnevad poolteist tundi on mul süda kurgus: mees sõidab keskmiselt 150 kilomeetrit tunnis. Vaid järskudes kurvides ümber mägede langeb kiirus veidi (liiklusmärk soovitab küll 60). Ühest auulist läbi sõites, kui tempo on veidi aeglasem, teeb auto keeruka pirueti ümber kahe eesli, kes keset teed on ette võtnud kudrutamise…

Maa hiiglaslikud mõõtmed tingivad erinevad klimaatilised tingimused. Samal ajal kui Kabulis sajab lörtsi, võib valitseda maa keskosas Bamianis kolmekümnekraadine pakane, Lõuna-Afganistani kõrbes keskmine Eesti suveilm ning idas Jalalabadi lähistel meeldivalt soe ja vihmane (suvel küll põrgulikult palav ja niiske) ilm. Järske kliimamuutusi võib kogeda isegi ainsa päeva jooksul.
Ühel novembrikuu päeva veedan varahommikust pimedani ratastel, sõites 420 kilomeetrit Mazar-e Sharifist Kabuli. Alustame vihmase ja jäise sügisilmaga, enne Hindukuši venime paarkümmend kilomeetrit paksu udu sees, tõusul naudime suviselt sooja päikesepaistet ja kuldset sügist, kõrgeimas punktis kurul peame maha lumesõja ning lõpuks maabume vananaiste suvel Kabulile iseloomulikku sudusse.

Teel peab olema valmis erinevateks juhtumiteks. Autoga põhja poole sõites on elulise tähtsusega Salangi tunnel. Kui 2,6 kilomeetri pikkune tunnel 1964. aastal sovettide toel valmis sai, oli see toona maailma kõrgeim. Iga kord kui sellest 3400 meetri kõrgusel asuvast pimedast kitsast torust õnnelikult läbi olen saanud, hingan kergendatult. Siinsed liiklusõnnetused on kurikuulsad. Kõige ohvriterohkem õnnetus juhtus Nõukogude–Afganistani sõja ajal, kui kahe konvoi kokkupõrke tõttu hukkus tunnelis 64 nõukogude sõjaväelast ning 112 afgaani. Talvel on tunneli läbimine eriliste krutskitega: ühel päeval lastakse läbi vaid ühes suunas liiklejaid ning teisel päeval vastassuunas.
Reisimise muudavad keerukaks ka ennustamatud tegurid: miin teeservas (tavaline situatsioon, kogu liiklus seisatakse kuni, demineerijad tööga valmis saavad), lõputud peatumised ja auto läbiotsimised kontrollpunktides, ärauhutud teelõigud ja sillad, halb õnn sattuda maanteele samal ajal sõjaväekolonniga (möödasõit ei ole lubatud, nii tuleb venida kolonni sabas viiekümnekilomeetrise tunnikiirusega).
Minu jaoks on probleemiks ka tualettide (kohalikku eufemismi kasutades džawib-e tšai ehk tee vastus dari keeles) puudumine. Ehkki autojuhid teeäärsetes restoranides söögipeatusi vahel teevad, püüan reisides mitte eriti juua ega süüa. Afgaanid lahendavad oma hädad tee kõrvale maha kükitamisega, šalwar khameez (avarad püksid ja lai põlvini ulatuv pluus – tavalised riided Afganistanis) või burka on siinkohal abiks. Ehkki reisijuhid keelitavad mitte kunagi teelt sammugi kõrvale asuda, poen ma reeglina mõne truubi alla või kivi taha peitu. Tegelikult on hea saada korrakski autost välja! Teine ajend peatuseks on kontrollkõne – tavaliselt on teekonnal umbes viis või kuus punkti, mida läbides antakse satelliiditelefonilt teada edasijõudmisest.
Afganistanis on 21 000 km teid, neist kõvakattega 2730 km. Teeolud võivad olla kaunis erinevad: kui peamaanteed üllatavad kohati lausa peegelsileda teekattega, siis kõrvalteedel liiklemine on reeglina väsitav või isegi valulik kogemus. Olen jõnksunud mööda kiviseid jõesänge, rallinud üle barhaanide või rappunud tolmupilves mööda külavaheteid.
Teedel liiguvad sõbralikult kõrvuti kõikvõimalikud liiklusvahendid: ülekoormatud veoautod, minibussid inimeste ja pakkidega katusel, logud Corollad (harv pole vaade, kus reisijad istuvad avatud luugiga pakiruumis), eeslid vankritega, koormatud kaamelid, nomaadide karavanid, kondijõul liikuvad kärud…
Tagantjärele tunduvad Afganistani sõidumuljed pigem nostalgilised. Valutavad lihased lähevad meelest ja reisidest jäävad meelde kannatlikud reisijad, leidlikud autojuhid (mäletate küll, sovetiajal pidid ka meie autojuhid ise poole kohaga mehaanikud olema) ja imelised maastikud.

Vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl elas koos abikaasaga Kabulis aastatel 2006–2007. Ta töötas ajakirjaniku ja fotograafina ja reisis Afganistanis ringi. Elust sellel maal läbi tsiviilelaniku pilgu ilmus hiljuti raamat „Armastatud Afganistan”.

Sarnased artiklid