Reis lähiminevikku
Tõnu Ojala
01.08.2007

Alates sellest aastast Euroopa Liitu kuuluv Bulgaaria meenutab paljuski Eestit – ainult mitte tänast, vaid kümne aasta tagust.

Eestlased on Bulgaariat alles (taas)avastamas – kui veel eelmisel aastal domineerisid Tallinnast Varnasse suundunud tšarterlennul halli passi omanikud ning vene keel, siis sel aastal on eestlaste osakaal kasvamas. Ühest küljest suureneb eestlaste huvi, teisalt on märgatavalt laienenud ka halli passi omanike reisimisvõimalused, sest mullu olid Bulgaaria kuurordid erinevalt Vahemere ranniku omadest välismaalase passi omanikele viisavabad – täna aga pääseb Eesti välismaalase passiga ka mujale.
Bulgaaria rannikul asub kolm kuulsat kuurorti, mis vanadest aegadest ka paljudele eestlastele tuttavad – noorte peopaigana kuulsust võitnud Kuldsed Liivad (Zlatni Pjasaci ehk Golden Sands ehk Goldstrand – vastavalt bulgaaria, inglise ja saksa keeles – kohapeal on paralleelselt kasutuses kõik kolm nimevormi), Päikeserannik (Slancev Brjag ehk Sunny Beach ehk Sonnenstrand) ja perepuhkuseks vast sobivaimana tunduv Albena. Päikeserannikule jõuab kõige lihtsamalt Burgase lennujaama kaudu, ülejäänud kaks jäävad Bulgaaria suuruselt kolmanda linna Varna lähinaabrusse.
Kui vanas heas Euroopas kohtab sageli vanu ja väsinud hotelle, siis vähemalt Kuldsetel Liivadel on enamik majutusasutusi viimastel aastatel põhjalikult üle käidud. Bulgaaria kuurordid on ehtsad turistilõksud, mis tegutsevad vaid hooajal – muul ajal valitseb kogu territooriumil vaikus. Hotellid ja restoranid on suletud, osades pole isegi valvet, suur osa kioskitest demonteeritud, kogu territooriumil liigub vaid valvemeeskond. Suvel on aga kõik teisiti – rahvast murdu, elu keeb nii päeval kui öösel.

Nagu meie lähiminevikus
Turistide puuduse all Bulgaaria ei kannata – seda vähemalt rannikupiirkonnas. Seejuures on täiesti arvestatav osa neist pärit meie lähinaabrusest – Soomest ja Rootsist – ning pole ime, kui ka eestlaste poole soome keeles pöördutakse. Lisaks Põhjamaadele on Bulgaaria kuurordid soositud ka brittide, sakslaste, rumeenlaste ning loomulikult ka venelaste seas.
Eestlane tunneb end Bulgaarias üsna koduselt – seda nii olme kui keele osas. Keskmisel eestlasel erilisi keeleprobleeme tekkida ei tohiks – mingilgi määral inglise ja vene keelt osates saab asjad reeglina aetud. Vene keelest täielikult abi siiski ei ole, sest ehkki vene ja bulgaaria keel tunduvad üsna sarnastena, on see umbes sama mis soome ja eesti keele puhul. Sõnatüved võivad küll samad olla, aga sõnade kasutuses on olulisi erinevusi, mis kohati päris eksitavad võivad olla.
Ehkki hooajal on nimetatud turismipiirkonnad on nagu turismipiirkonnad ikka – hotellide, restoranide, ööklubide ja loomulikult Musta merega kogu selle headuses – pakub Bulgaaria eestlasele siiski ohtralt äratundmisrõõmu. Nii mõndagi seda, mis seal kohtab praegu, nägi meil veel 10–15 aastat tagasi.
Oluliseks erinevuseks paljudest nn vana hea Euroopa kuurortidest on Bulgaaria randade puhtus. Mingit “läbu” naljalt ei kohta, õhtuks siia-sinna eksinud sigaretiots (neid ikka tekib – arvestades seda, kui palju seal suitsetatakse, kusjuures eriti paistavad selles osas silma noored neiud!) või jäätisepaber on hommikuks kadunud.
Turistidele on orienteeritud kogu äri – tuleb leppida, et Varnas umbes 0,5 levi (4 krooni) maksva veepudeli eest võetakse Kuldsete Liivade “supermarketites” rahumeeli 1,5 levi (12 krooni). Aga kliente jätkub – kes see ikka viitsib paarikümne kilomeetri kaugusele Varnasse sõita!
Lastega reisijatele ja invaliididele on Bulgaarias mõeldud veel vähem kui Eestis. Isegi hotelli pääsemiseks tuleb lapsevanker kahe vahele haarata ja see trepist üles tassida (sama kehtib loomulikult ka kauplustes). Ja ega see hotellini jõudminegi kergete killast ülesanne ole, sest ega ka kõnniteedel äärekividest üle saa…
Samas tuleb õige Bulgaaria nägemiseks politseivalve all olevast kuurordist väljuda ning mujal ringi liikuda – seda siis kas busse või rendiautot kasutades.
Ehkki mitmed tuttavad hoiatasid Bulgaaria kehvade teede eest, pole see vähemalt Eestist tulnule eriline probleem. Vaated mereäärselt maanteelt ei erine oluliselt Vahemere-äärsetest, kuid üks vahe siiski on – nii tihedad metsad, kui neid Musta mere rannikul kohtab, on Vahemere äärest juba ammu maha raiutud.
Jah, Bulgaarias on ka kehvi teid – aga need ei üllata Eesti teedel karastunud juhte küll millegagi ning samas kohtab seal ka selliseid magistraale, millest meie siin vaid unistada võime! Ning liiklus – vaatamata sellele, et tegu on lõunamaaga, pole pilt sugugi nii hull kui arvata võiks. Üksikud luksusautodega rullnokad ülbitsevad küll sealgi, aga valdav enamik bulgaarlasi liigub lõunamaalaste kohta lausa üllatavalt viisakalt ja arvestab ka teistega.

Kaubanduses arenguruumi
Bensiiniliitri eest küsitakse Bulgaarias veidi enam kui Eestis, umbes 2 levi (1 levi – 8 krooni) – A98 veidi üle, A95 veidi alla selle (diislikütuse hind on kuskil 1,80 levi kandis). Paraku peab ka suurtes tanklates valmis olema selleks, et pangakaardiga tasuda ei saa (st peaks küll saama, aga “ainult praegu esinevate sideprobleemide tõttu just hetkel paraku ei saa”…) ja nii on tark sularaha varu kaasas kanda.
Sularahast võõrduma kippuvaid eestlasi võibki ebameeldivalt üllatada just Bulgaaria IT-tase. Pangaautomaatide puudust vähemalt linnades ja kuurortides ei ole, kuid kauplustes-restoranides-tanklates kaardiga maksmine pole kaugeltki nii levinud kui meil. Ei tasu seega üllatuda, kui kliendi soovile kaardiga tasuda mõistvalt noogutatakse ning nurga taga asuv pangaautomaat kätte juhatatakse!
Väikese üllatuse pakub eestlastele ka Bulgaaria kaubanduse olukord – seegi on eestlasele tuttav 1990ndate algusest, kui tallinlased hordidena Tihniku tänava maksimarketisse sõitsid. Tänane Bulgaaria supermarket tähendab (veel!) sisuliselt keskmise suurusega nn ABC-tüüpi kauplust, mis asub kuskil kortermaja alumisel korrusel. Samast ajastust pärineb ka praegu sealkandis õitsev piraatkaubandus – esindatud on pea kõik tuntud kaubamärgid, pakutakse jalatseid, riideid, CDsid, DVDsid jne. Võib aga arvata, et Euroopa Liiduga liitumine teeb siingi peagi omad korrektiivid ning tuhandetel “kotikaupmeestel” tuleb mingi muu ametiga leiba teenima hakata.
Kui tavaliselt meenub Bulgaaria vaid suvise sihtkohana, siis riigi idaosas asuvates mägedes on ka arvestatavaid suusakuurorte ning võib ennustada, et lähiaastatel avastatakse needki. Slovakkia Tatrad on saamas endale tõsiseid konkurente!

Sarnased artiklid