Reis kuninganna tõllakuuri
Tõnu Ojala
10.12.2007

Bentley nimetamine tõllaks kõlab küll pühaduse teotamisena, aga kui silmas pidada, et just Bentley ehitas mõne aasta eest Briti kuninganna Elizabeth II-le kaks eritellimuse alusel projekteeritud esindusautot, siis polegi see võrdlus mitte kohatu. 21. sajandi tõllad ongi sellised.

Kui Rolls-Royce ja Bentley 1998. aastal lahku läksid (Rolls-Royce maabus BMW rüpes, Bentley uueks omanikuks sai Volkswagen), oli Bentley vaatamata mõnevõrra suurematele toodangunumbritele sisuliselt Rollsi väike vend. Ehkki jah, väikesed tegijad olid siis mõlemad – tol aastal toodeti kokku 600 Rolls-Royce’i ja 1001 Bentleyd.
Need numbrid on tänaseks ajalugu. Bentley on vahepealsete aastate jooksul oma toodangunumbreid hüppeliselt kasvatanud ning peamine süü on siin 2002. aastal turule toodud uuel Continental GT-l. Tänavu valmis poole aastaga 376 Rolls-Royce’i ja 6061 Bentleyd, mis Rolls-Royce’i puhul tähendab aastataguste näitajatega võrreldes –1,5%, Bentley puhul aga enam kui +12,5% muutust.
Kasvanud on ka mudelivalik. Uuel aastal tootmisliinile jõudva eksklusiivse kupee Brooklands tulekuga kasvab Bentley tootevalik 6 autoni – 3 autot Arnage’i ja 3 autot Continentali perekonnast. Lõviosa moodustab muidugi Continental oma variatsioonidega, Arnage’e (ja selle avamudel Azure’e) valmib paarkümmend autot nädalas.

Käsitöö? Ei enam…
Kuuldus, et Bentley on oma eksklusiivsuses sama hästi kui käsitöö, variseb tehasetsehhi sisse astudes põrmuks, aga olgem realistid – pea 10 000 autoni ulatuva aastase toodangumahu juures on seda ka palju tahta. Nii nagu omal ajal Ford T, nii valmivad ka Bentleyd konveieril – ja seda on juba vana Henry Fordi aegadest autotehastes ikka nägema harjutud.
Tõsi, olles käinud kümmekonnas autotehases, võin öelda, et Crewe’s nähtu on puhtaim, mida iial täheldatud. Kolleeg Toomas Vabamäe põrnitses tsehhi läikivat põrandat ja leidis äsja lõunalauast tõusnuna, et sellelt põrandalt võiks ju lausa süüa!
Ehkki autod pannakse kokku konveieril, on käsitsi tehtu osakaal siiski märgatavalt suurem kui tänapäeva autotehastes tavaliselt. Konveier töötab ju nagu konveier ikka – ainult, et need jupid, mis seal külge pannakse, valmivad teistmoodi. Suurimaks erinevuseks muude autotehastega võrreldes on tsehhi ülesehitus. Peaaegu kõik “tugiteenustega” seotud osad tehakse samas tsehhis – äärtes liigub konveier nagu autotehases ikka, keskel vurisevad õmblusmasinad, töötavad tikkijad ning puusepad. Seega tehakse autotehase koostetsehhis töid, mida seal kuidagi oodata ei oskaks!
Erinevusi leiab ka kõrvalasuvas keretsehhis. Tavapäraseid kereroboteid seal silma ei hakka (tõsi, kaks tükki pidavat kuskil siiski olema) – nii et sisuliselt valitseb käsitsitöö sealgi. Eriti puudutab see muidugi Arnage’i (Continental-seeria kered tuuakse Saksamaalt, samast, kus VW Phaetoneid kokku pannakse, ülejäänu tehakse siinsamas Crewe’s).
Tehasest õhkub rahulikkust ja majesteetlikkust – uus kere tõstetakse konveierile iga 17,6 minuti tagant ja sama sagedusega veereb liini teisest otsast maha ka valmis auto. Võrdluseks – viimane autotehas, mida suve hakul külastatud sai, oli venelaste GAZ ja seal tuli kaubikuliinilt uus auto iga 139 ning veokiliinilt iga 417 sekundi järel.

Miks nii kallid?
Töö mahtudest kah – miks pagana pärast need Bentleyd ikka nii kallid on? Mõned näited. Ühe auto nahksisule ringi peale tegemiseks tuleb väljaõppinud õmblejal 37 tundi nõela-niidiga tihedat tööd teha, värvalid kannavad igale kerele enam kui 10 kihis kokku 25 kg värvi-lakki (tulemuseks on peaaegu peegel!), sõitjateruumis kasutatav vineer toodetakse kohapeal, kuigi selle valmistamiseks kasutatav puit tuuakse USAst ja 0,6 mm vineerikihtideks lõigatakse eelnevalt Hispaanias, valmis saab see lõpuks kohapealses “saekaatris” jne.
Puusepa kõrval on teiseks hinnatud ametimeheks köösner – kulub ju nt Arnage’i sisu valmistamiseks kuni 17 loomanahka (kus küll on loomakaitsjate silmad!)! Miks nii palju? Töö algabki sellest, et märgistatakse ära kohad, mis kindlasti ei kõlba, ja neid kohti on palju! Loomakaitsjatel on asjast kindlasti oma arvamus, kuid money talks ning kuni on rahakaid kliente, läheb kõik edasi nii nagu seni!
Isegi sellise näiliselt lihtsa asja nagu rool kokkupanek võtab õppinud meistril 4 tundi. Seejuures on üheks oluliseks töövahendiks kõige tavalisem… kahvel, sest meistri enese sõnul pole siiani selle töö tarvis midagi paremat leiutatud!

Mulliner – mis see veel on?
Bentley on niigi eksklusiivne auto, kuid alati on kliente, kes veel midagi eksklusiivsemat nõuavad. Kes masstoodangust lugu ei pea, saab endale tellida ka käistööna valmiva Bentley – selleks tuleb astuda tehase hoovil asuvasse tagasihoidlikku majakesse, millele on kirjutatud Mulliner. Muide, ka loo alguses mainitud State Limousine, mille elusuuruses mudel tänagi Mullineri fuajees troonib, ehitati valmis just Mullineris.
Kui kuningannale ehitatud autod on sõna otseses mõttes eritellimus, siis riigipeadele autode ehitamine pole üldiselt selles firmas midagi erilist. Ka meie külastuse ajal oli valmimas üks selline auto (loomulikult kuulikindel, varustuses enam-vähem kõik lisad, mida üldse ette kujutada oskab jne) – selle auto hinnaks ennustati orienteeruvalt 1,5 miljonit dollarit. Kes on klient ja mis riigi eelarvest see 1,5 miljonit tuleb, jäeti diskreetselt enda teada…
Ja veel – üks asi, millega Mullineri insenerid ei tegelevat, on mootori tuunimine. Nimelt olevat Bentley jõuallikatel nii palju võimsust, et isegi auto kuulikindlaks muutmisel lisanduvaid kilogramme liigutavat standardmootor probleemideta! Kas see on kalamehejutt või mitte, võta nüüd kinni…

Sarnased artiklid