Raumschiffahrt
Kaido Tiigisoon
21.10.2014

Kogu Euroopa raketiasjandus on segu omavahel põimunud vastastikustest suhetest ja ideede ülevõtmistest. Suuresti tänu mitmetele nutikatele indiviididele paistavad aga eriliselt silma Saksa raketiinsenerid.

Siis kui Kuressaare linnuse konvendihoone oli veel üsna uus ning Cristopher Kolumbuse vanaisa veel noor mees, andis üks sakslane Konrad Kyeser aastal 1405 välja raamatu nimega „Bellifortis”. Konrad oli vaimustatud Aleksander Suurest, keda ta ühel pildil kujutab seismas, rakett käes. Raamat ongi sakslaste esimene rakettide käsitlus kirjanduses. Mitte, et see praktikas mingit mõju oleks avaldanud. Ka ei olnud tollal veel praktilist mõju prantslase Jean Froissart’i soovitusel lasta rakette täpsuse suurendamiseks torust – see meetod on tänapäeval laialdaselt kasutusel. Praktilist mõju kaheks sajandiks avaldas ühe Kazimierz Siemienowiczi nimelise leedulasest Rzeczpospolita aadliku põhjapanev raamat nimega „Artis Magnae Artilleriae pars prima” („Suur suurtükikunst, esimene osa”). Raamat anti välja Amsterdamis 1650 ja tõlgiti prantsuse keelde 1651, saksa keelde 1676, inglise ja hollandi keelde 1729 ja poola keelde 1963! Esitatud olid standarddisainid rakettide, ilutulestiku jt pürotehniliste vahendite valmistamiseks. Sealhulgas olid mainitud mitmeastmelised raketid, raketipatareid, deltatiivaliste stabilisaatoritega raketid (tollal tavapäraste puitvarraste asemel) jne. Aga juba 8 aastat enne selle raamatu tõlkimist saksa keelde oli saksa suurtükiväekolonel Christoph Friedrich von Geissler hakanud eksperimenteerima lahingurakettidega, mis kaalusid 25 kuni 54 kg. Kui vene raketinduse juures mainitakse ka ukrainlast nimega Kibaltšitš, kes muude geniaalsete ideede hulgas mõtles välja ka põlemiskambri kallutamise abil raketi juhtimise (1918), siis mõnevõrra varem (1890) tuli sarnase idee peale sakslane Herman Ganswindt. 20. sajandi alguses hakkas ka praktika teooriale järgi jõudma. Näiteks üritati sajandi algusaastatel rahetorme rakettidega laiali ajada. 1906 pildistas sakslane Alfred Maul edukalt maapinda raketile kinnitatud kaameratega. Rakette kasutati ka Esimeses maailmasõjas. Sellega said hakkama prantslased, kelle mereväeleitnant ja leiutaja Yves le Prieur kinnitas lennukite tiibade alla musta püssirohuga täidetud terava otsaga raketid, et nendega vaatluspalle alla lasta. Uuesti kosmoselendude juurde Kui laialdaselt peetakse esimese vedelkütusega rakettmootori käitajaks Robert H. Goddardi, siis ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et samale tiitlile pretendeerib ka üks prantsuse päritolu peruulane – nime poolest Pedro Paulet Mostajo. Viimane olla juba 1895 käitanud mootorit, mis andis u 100 kg tõukejõudu ning mis põletas lämmastikperoksiidi ja bensiini segu. Tõsi, ühtegi dokumentaalset tõestust pole sellest sündmusest säilinud, v.a kiri, mille abil ta oma eksperimendile edutult tunnistajaid otsib. Robert Esnault-Pelterie, hüüdnimega REP, andis kosmoselendudesse juba märksa asisema panuse. Pärast Wrightide esimesi lende hakkas ka tema lennukeid konstrueerima ning tegeles mõnda aega lennunduse vallas. Eriti hästi tal ei läinud, kuid asjaolu, et paljusid lennukeid juhitakse tänapäeval tema leiutatud juhisega, viitab, et mehel oli häid ideid. Tänu Esimesele maailmasõjale sai temast lõpuks rikas mees, sest juhist kasutasid kõik lennukitootjad, aga patendi eest tuli tasuda. Tasuti kohtuotsuse järel ja pärast sõda, aga siiski. REP tüdines lennundusest kiiresti. Keskendunud kosmoselendude teooriale, lõi ta täiesti iseseisvalt ja väidetavalt Tsiolkovski töödest aimugi omamata sama valemi, millega Tsiolkovski oli 1903. aastal hakkama saanud. Tõsi, toimus see u 9 aastat pärast Tsiolkovski valemi avaldamist. 1912. aastal andis ta Peterburgis ja Pariisis loenguid, kus ta tutvustas oma teooriaid kosmoselennu kohta. Selleks ajaks olid tal välja arvutatud Kuule ja Marsile lendamiseks vajalikud energiakogused. Tema oli ka üks esimesi, kes pakkus välja tuumaenergia kasutamise kosmosesõidukite liigutamiseks. 1928. aastal asutas ta koos sõbra André Hirsch’iga REP-Hirsch Rahvusvahelise Astronautika Auhinna. Seda andis välja Prantsuse Astronoomiaühing igal aastal parimatele astronautika edendajatele. Termini „astronautika“ eest võlgneme samuti tänu just Pelterie’le. Tema tähtteoseks sai „L'Astronautique”, mis ilmus 1930. Samal ajal tegeles ta ise mitmete vedelkütuste katsetamisega, mis lõppesid siis, kui ta oli nelja sõrme võrra vaesemaks jäänud. Põhjuseks oli tetranitrometaani kasutamine oksüdeerijana. Hermann Oberth Esimese REP-Hirsch auhinna sai kooliõpetaja Transilvaaniast, mis tollal oli Austria-Ungari keisririigi osa. Kooliõpetaja nimi oli Hermann Julius Oberth (25.06.1894–29.12.1989). Ja ehkki tänapäeva Rumeenia aladel sündinud ja kasvanud, tuntakse teda peamiselt siiski Saksamaa raketiehituse ühe alusepanijana, kes on maailma raketiasjanduses sama suurusjärgu nimi kui Tsiolkovski ja Goddard. Ka Oberthisse süstis kire kosmosereiside vastu lapsena kingiks saadud Jules Verne’i raamat „Maalt Kuule”. Oma esimese raketimudeli ehitas Oberth 14aastaselt. Isa sundis poissi küll arstiks õppima, kuid õnneks sai noor Hermann koolis võtta ka astronoomia ja füüsika tunde. Kooliõpingud katkestas I maailmasõda, mis viis ta esmalt rindele ja siis hospidali. Alul ravile, siis tööle. Sõja ajal konstrueeris ta ka erinevaid rakette. Nendest 25 meetri pikkuse raketi jooniseid pakkus ta ka sõjaväele, mis lükkas ettepaneku tagasi, pidades seda arulagedaks. Pärast sõda ennast uue riigi (Rumeenia) kodanikuna avastanud Oberthil oli alul raskusi õpingute jätkamisega Saksamaa ülikoolides, kuid suurte ponnistuste järel see õnnestus. Selleks ajaks oli ka isa suudetud veenda, et arsti Oberthist ei saa ning, et kosmoseuuringud on valdkond, milles siis juba abielus noormees soovib edasi pürgida. 1922 esitas Oberth doktoriväitekirjana raketiteooriat käsitleva teose Heidelbergi ülikoolile, kus see lükati tagasi ning professorit Oberthist ei saanud. Samal ajal sai Oberth ajaleheartiklite kaudu teada Goddardi töödest ning üritas asuda Goddardiga kirjavahetusse. Viimane saatis talle oma 1919. aasta artikli, kuid sügavamale koostööle ei läinud, kartes ideede vargust. Järgmisel aastal publitseeris Oberth astronoomist sõbra Max Wolfi soovitusel oma väitekirja mõneti pehmemas vormis raamatuna nimega „Die Rakete zu den Planetenräumen” („Raketiga planeetidevahelisse ruumi”). Raamat sai paljuski samalaadse kriitika osaliseks kui Goddardi artikkel. Kriitika oli stiilis, et „raketid ei saa õhutühjas ruumis lennata, kuna vajavad õhku, mille vastu ennast tõugata”. Üks kriitikuid oli ka Goddard ise, kes süüdistas Oberthi ideede varguses. Ajalooline tõde on pigem selline, et mõlemad autorid tulid oma järeldustele iseseisvalt, kuid Oberthi ideed läksid Goddardi omadest kaugemale. Samas oli Goddardil erinevalt Oberthist ette näidata praktiline kogemus. Oberthi raamat müüs kiiresti läbi mitu trükki ning sai omamoodi raketiuuringute sütitajaks. Tulemuseks oli raketipalavik kogu Euroopas, mille vundamendiks oli olnud Verne’i, Wellsi jt ulmeraamatud. Raketipalavik omakorda sünnitas esialgu hulganisti kirjatükke. Näiteks arhitekt Walter Hohmann kirjutas Oberthiga võrreldes tehnilisema sisuga raamatu „Taevaste kehade kättesaadavus”, kus käsitleti orbiite ja trajektoore erinevatele kehadele jõudmiseks. Sellest ajast on kosmoselendudesse jäänud termin Hohmanni üleminek, mis näitab, millisel hetkel on kõige kasulikum orbiite vahetada. Austria sõjaväeinsener Hermann Potocnik kirjutas raamatu „Kosmoselennu probleem”, kus käsitleti tehniliselt detailselt rattakujulist kosmosejaama. Viini polütehnikumi aerodünaamik Eugen Sänger hakkas tegelema kõrgel lendamise probleemidega ja rakettmootorite uurimisega. Koos Irene Bredt’iga, kellest hiljem sai samuti Sänger, arendasid nad välja kosmoselennuki kontseptsiooni. Oberthist sai inspiratsiooni Münchenis elav teadust populariseeriv austerlane Max Valier, kes hakkas Oberthi tekstide põhjal loenguid pidama ja artikleid kirjutama, muutes selle temaatika laiemale publikule kättesaadavamaks. Valier tutvus ka noore Hitleriga, kes arvas aga, et Valier on tühi unistaja. Siiski peetakse just Valieri oskust avalikkust kaasata põhjuseks, miks Saksamaal tekkis 1920ndatel tõsine kosmoselennu liikumine. 1927. aastal hakkasid Saksamaal ja Austrias tekkima väikesed kosmosehuviliste ühendused. Nende hulgas sündis 1927. aasta 5. juulil Verein für Raumschiffahrt e VfR e Saksa kosmoselaevasõidu ühing. Esimeheks sai Breslaus (nüüd Wroclaw) elav insener ja kirikuadministraator Johannes Winkler. Breslau linnavõimud keeldusid esialgu klubi registreerimast, kuna saksa keeles ei eksisteerinud sõna Raumschiffahrt. Kahe aastaga liitus klubiga tuhandeid inimesi üle Saksamaa, sh Oberth. Kiirelt alustati ka praktiliste eksperimentidega. Esimesena visati klubist välja Max Valier oma täiesti „ebatõsise” asjatamise pärast Opeli rakettautodega. Avalikkuse ees esinemine jätkus Oberthi ja Fritz Langi koostöös valminud filmiga „Frau im Mond” („Naine kuul”). Oberth kohustus valmistama filmi esilinastuseks vedelkütusega raketi, see ettevõtmine aga ebaõnnestus. Ühe plahvatuse käigus oleks ta peaaegu nägemisest ilma jäänud. Pärast seda, kui ebaõnnestumine tunnistati ametlikuks, põgenes Oberth Berliinist ja mõni aeg ta rakettidega ei tegelenud. Aga Fritz Langi filmist on raketindusse jäänud see, kuidas viiakse läbi stardiloendust – „10-9-8-…-3-2-1 –start!” Üheksa päeva pärast filmi esilinastust algas suur majanduslangus ja raketiuurijatele ei tahtnud enam keegi raha anda. Oberth võttis VfR-i juhtimise üle. Klubiga ühinesid noored insenerid Klaus Riedel ja Wernher von Braun. 1930. aastal said entusiastid Langi filmi jaoks loodud riistvara baasil tööle esimese mootori. Ka Max Valier oli pöördunud vedelkütuste usku, mis tõi kahjuks stendil plahvatanud mootori läbi 17. mail 1930 kaasa tema hukkumise. 1931. aasta mais saadi esimesed Repulsor raketid lendama. Repulsor ei saanud siiski esimeseks Euroopas lennanud vedelkütusel raketiks – sama aasta 21. veebruaril oli VfR-st lahku löönud Winkler lennutanud enda esimese raketi. Ja väidetavalt olla Friedrich Sänder saanud oma vedelkütusel raketi lendama juba 1929. aasta 10. aprillil. Pärast ühe raketi kukkumist kohalikku politseijaoskonda keelati Raketenflugplatzil rakettide katsetamine. 1933. aasta jaanuaris õnnestus Magdeburgi linnaga allkirjastada leping, mis lubas rakette lennutada. Tulemuseks terve rida raketikatsetusi Berliini lähistel, mis kõik lõppesid üht- või teistsorti äpardusega. Lisaks VfR-le oli 1930ndate alguses Saksamaal veel terve rida raketiklubisid, mis kõik on andnud väljapaistvaid raketiinsenere. VfR üritas demonstreerida oma rakette ka sõjaväele. 1932. aasta juunis toimunud test oli ebaõnnestumine, kuid sõjaväele jättis sügava mulje noor Wernher von Braun. 16. aprillil 1934 valmis von Braunil doktoritöö nimega „Vedelkütusega rakettmootorite ehitus, teoreetiline ja eksperimentaalne lahendus”. Edasine on juba üks teine lugu.

Sarnased artiklid