Rattamaailma keskmised
08.06.2012

Tagavedrustuseta maastikurataste madalama keskklassi hind on 500–600 euro ümber. Lihtsa kulgemisvahendi saab märksa odavamalt, tõsise fänni jaoks on see pigem esivedrustuse kui jalgratta hind. Milleks selline ratas üldse sobib? Seda me Lanzarote radadel uurisimegi.

TMi test: Ca 500–600eurosed maastikurattad

Cannondale Trail SL 5
Corratec X-vert Motion Disc
Felt Q520
GT Avalanche 3.0
Specialized Hardrock Sport Disc
Trek 430 Disc

Täpsemalt oli meil kaks küsimust. Kas sellise hinnaklassi ratas pakub algajale piisavalt sõidulusti ja meelitab ta edaspidigi ratta selga? Ja kas juba kogenud ratturil on põnev sellega siledalt teelt kõrvale pöörata? Juba paari tunni pärast saime mõlemale küsimusele esimesed vastused.
Pakendist välja võetud ja kokku pandud rattad osutusid üllatavalt samal tasemel olevateks. Polnud ühtegi, mis oleks kohe lootusetult kehva või ebamugavana tundunud – igaühega võis hõlpsasti kohe väikese ringi mööda kivist maastikku teha.
Algusest peale jagunesid rattad kahte rühma ja nii säilis see jaotus kogu nädal aega kestnud katsetamise jooksul. Olid „lõbusad”, ehk Cannondale, Corratec ja Specialized, ning „tõsised”, ehk GT, Trek ja Felt. Hindeid vaadates tuleks arvestada, et kerge huumor teeb elu tihtipeale lõbusamaks, aga raskes olukorras eelistatakse tõsist pädevust.
Ratta iseloom peaks muidugi testija iseloomuga kokku sobima. Antud juhul olid kaks testijat pühapäevaratturid, kaks aga aktiivsed sõiduharrastajad. Ratta iseloomu hindasid kõik enam-vähem ühtemoodi, aga mis meeldis ühele, ei pruukinud teisele üldse meeldida.
Cannondale võrdluseks sobiks galopeeriv, kuid igas olukorras džokit kuulav hobune. Corratec sarnanes pigem enduurotsikliga – isegi mootor tundus juba töötavat, sest paigast liikumine oli väga lihtne. Specialized kutsus samuti kaasa, kuid tahtis algatuseks täpsemat liigutust.
Tõsisema poole pealt hakkas GT silma oma otsekohese käitumisega. Algaja jaoks polnud see eriti lõbus, küll aga jõuline. Tehniliselt osavama sõitja jaoks oli just GT kõige parem. Felt tundus GT kõrval ümara ja pehmena. Ainuke ratas, mille sõidutunnetus osutus esmamuljest märksa mitmekülgsemaks, oli Trek. Parem oligi, sest asfaldil võrreldi seda algul traktoriga.

Kalorid valikut mõjutamas
Rattaga esmatutvust tehes olid katsetajad samas olukorras, edaspidi tõusid olulisse rolli ratturite erinevused. See selgus juba esimesel maastikukatsel, kus sõideti kiire tempoga umbes kahe kilomeetri pikkust rada. Alguses 700 meetrit lauget tõusu, mida katsid peasuurused laavakivitükid ja lahtine kruus. Siis kehva kruusateed mööda mõnekümne meetri kõrguse mäe otsa ja alla tagasi. Tugev meretuul kippus seejuures rattureid ümber lükkama, kivimürakad ja okaspõõsad panid aga kihutajate reaktsioonikiiruse proovile.
Ring oli kõigile sama, ometi elati kahes erinevas maailmas. Vanemad ja vähemkogenud katsetajad kulutasid hommikupoolikuga 1000 kilokalorit, mis vastabki normaalsele pikale treeningule. Nooremad ja kiiremad kulutasid sama ajaga 2200 kilokalorit. Seda on päris palju, arvestades, et läbiti vaid paarkümmend kilomeetrit.
Energiakulul on maastikuratta valikul otsustav tähtsus. Selle jaoks, kes kavatseb kulutada 1000 kilokalorit, paistavad soodsatena hoopis teised omadused, kui need, mis meeldivad 2200 kilokalori kulutajale. Näiteks kraavini jõudes sõidab tervisesportlane sellest läbi, tema jaoks on tähtis, et esiratas kraavipõhjas vetruks ja ratas oleks piisavalt tugev. Sportlikuma sõidustiili harrastaja hüppab kraavist üle – tema eelistab kerget juhitavust.
Ratastele antud hinnanguid tulekski lugeda oma energiakulutusele mõeldes, sest maastikusõidu alla mahuvad erinevad asjad. Ühelt poolt kruusaga kaetud terviserada ja teiselt poolt pikkade hüpetega mäest laskumine. Igaks juhuks tuli rattaid katsetada ka veidi äärmuslikumates tingimustes.
Tõsi, meie plaanidest kuulda saanud ruttasid rataste maaletoojad hoiatama, et ega need „päris” maastikurattad olegi. Varsti selgus, et mure oli õigustatud.

Vedrutab nagu vedrutab
Esivedrustusega maastikurataste puhul võib tekkida kahtlus, et probleemid tekivadki esikahvliga. Kõigil meie testitud ratastel olid pretensioonitud terasvedrudega kahvlid, aga need tulid tööga toime. Muidugi mitte nii uhkesti, kui kallimate maastikurataste välkkiirelt toimivad amortisaatorid, aga siiski. Esikahvlid pidasid vastu ka laskumistel, mil kiirus sujuvalt autodele omaseks tõusis.
Kahvli pärast ükski neist ratastest ostmata ei peaks jääma ja pole ka mõtet poes ratta esiotsa väntsutada, see ei anna vetrumisest mingit pilti. Samas tuleb meeles pidada ka seda, et nime järgi ei tasu kahvlit valida. Rattatootjad võivad erinevatelt valmistajatelt ühesuguseid kahvleid tellida või siis oma erinevatele mudelitele erineva jäikusega kahvleid panna.
Paremad tundusid Cannondale ja Treki kahvlid. Mõlemal saab vedrustuse sõidu ajal hõlpsasti lukku panna – järsul tõusul on see üsna oluline.
Specialized tõestas, et paberile kirjutatut ei tasu liiga tõsiselt võtta. Vedrustuse käik on küll kõige lühem (80 mm), kuid toimimise poolest on vedrustus parimate seas. Feltil puudub ainsana vedrustuse lukustamisvõimalus, aga esikahvel toimis korralikult ka pedaalidel püsti seistes ja lukustuse järele erilist vajadust ei olnud.
Corrateci esiots tundus pisut liiga pehmena ja GT oma liiga kõvana, aga mitte nii oluliselt, et hinnet mõjutada. Kahvlite osatähtsust vähendab seegi, et nende häälestusvõimalused on üsna piiratud. Lihtsate olude jaoks võib nn tehasehäälestust küll pehmemaks seada, aga tõelisel teedeta maastikul peaks vedrustus võimalikult jäik olema. Cannondalel ja Trekil on koos vedrustuse lukustusnupuga ka võimalus just nagu sõidu ajal vedrustuse jäikust muuta, aga selle mõju oli nii ettearvamatu, et kasutasime vaid põhifunktsiooni ehk siis lukustamist.

Töö ja vaev
Jalgratta ostmisel on kõige suurem mure tavaliselt see, et esimestel kilomeetritel käituvad kõik rattad üsna ühtemoodi. Vähemkogenud tervisesportlane ei tee vahet isegi odavamal ja kordades kallimal rattal, rääkimata üksikute komponentide töö hindamisest. Meie jaoks näitas pildi ära see, kui palju mehaanikutel tegemist oli. Ega neid tunde testinädala jooksul palju ei kogunenud, mil nad oleks pidanud mutrivõtmete ja kruvikeerajatega askeldama. Selle hinnaklassi rataste tehnika pole rasketes oludes päris usaldusväärne ning tõenäoliselt ootab ees üsna palju häälestamist ja pisivigade kõrvaldamist.
Nii kulus mitu katset, et Cannondale mehaanilised ketaspidurid paika läheksid. Felti hüdraulilised pidurid toimisid seevastu eeskujulikult – ainult et eesmine piduriketas hakkas ikka ja jälle piduriklotsi riivama. Nagu ketaspiduritega tihti juhtub, ei õnnestunudki kindlaks teha, millest see tuli. Ketta ja klotsi vahel on vaid millimeeter või kaks vaba ruumi ja ketas võib paigast ära väänduda kahvli, pidurisadula, vedru, raami või veel millegi muu mõjul. GT mehaanilised pidurid püsisid õiges kohas, aga käepidemed olid jõuetud ja neid tuli kõvasti pigistada, et ratast seisma saada.
Käiguvahetajad vajasid pidevat sättimist: kasutamise alguses on trosside venimine täiesti loomulik, ka oli maastik tolmune. Kogenud mehaanikud said asjad kiiresti paika – aga mõne tunni pärast hakkasid käigud jälle ise vahetuma või käiguvahetus takerduma. Käiguvahetaja hind näitab hästi ära, kas see püsib paigas või kipub kõrvale nihkuma.
Rehve purunes teravate kividega maastikul parasjagu, aga Corrateci õhukeste külgedega rehvid põhjustasid küll liiga palju paikamistööd. Siin polnud asi hinnas, vaid kompromissis rehvide kaalu ja vastupidavuse vahel. Kergem veeremine tõi kaasa suurema purunemisriski.
Küll aga on hinda näha ratta – rehv pluss velg pluss hammasrattapakk – kaalus. Felti oma kaalub 900 grammi rohkem kui kergeim ehk Corrateci oma. See seletab ka, miks Felt ja Trek tunduvad käitumiselt raskepärasemad.
Corrateci, Felti ja Specializedi hüdraulilised Tektro Draco ketaspidurid osutusid üllatavalt kvaliteetseteks. Asi pole siiski ainult hüdraulikas, sest Trekil kasutatud Hayesid olid kehvad. Või vähemalt nendes oludes kehvad, sest Treki pidurivedelik läks kilomeetri pikkusel laskumisel keema.
Cannondale ja GT mehaanilised ehk siis trossi abil käitatavad ketaspidurid tõid mõlemale selge miinuse. Ja kadunud maailmasse kuuluvaid, veljest haaravaid pidureid kasutavaid jalgrattaid me testirühma koostamisel isegi ei kaalunud.
Käiguvahetajate osas valitseb Shimano. Jalgrattavalmistajatel on kombeks asetada kõige olulisemale ja nähtavamale kohale, ehk siis tagumiseks käiguvahetajaks midagi suhteliselt hinnalist ning hoida mujalt kokku. Ostja peaks siiski arvestama, et Shimanol on mitu erineva kvaliteediga tootesarja. Altpoolt ülespoole minnes: Altus, Acera, Alivio, Deore ja SLX.
Konkreetsel Cannondalel oli nt ees Altus ja taga Acera ning ega Felti Altus/Alivio pole oluliselt parem, eriti kui arvestada, et Corratec oli umbes sama hinnaklassi rattale pannud nii ette kui taha Deored.
Seda, et parem kvaliteet annab kindlama toimimise, nägime juba esimese testinädalaga.

Lust ja rõõm
Komponendid vajavad aeg-ajalt kõpitsemist ja häälestamist, mis eeldab kasutajalt tehnilisi oskusi või väga häid suhteid rattamüüjaga. Siiski ei rikkunud see üldmuljet. Kui ratas oli korralikult häälde saadud, jätkus sõidulusti tükiks ajaks.
Kiirus kuni 70 km/h, poolekilomeetrise kõrgustevahega lõigul edasi-tagasi liikumine, mitmemeetrised õhulennud – kõik see õnnestus reeglina päris hästi. Rahule jäid ka need katsetajad, kel kodus kallimast hinnaklassist ratas.
Kui vaadata enne rahulikuma loomuga ratturite poole pealt, siis osutus Felti ja Treki jäikus positiivseks, turvatunnet lisavaks omaduseks. Vulkaani järsku külge mööda alla sõites on turvalisus muidugi noateral. Vahemärkusena: päikeseprillide klaasile kleepunud mullatera võib osutuda vägagi eksitavaks. Juba neljakümnegagi mäest alla veeredes tulevad kivid ja augud nii kiiresti vastu, et juhtimisliigutused peaksid toimuma automaatselt. Kui aga reaktsioon on vähe roostes ja silmad üritavad tabada iga viimast kui kivi, võib plekike prilliklaasil üllatavalt rumalaid juhtimisvigu põhjustada.
Sellisel mäeküljel on just Trek algajale usaldusväärseks kaaslaseks, tugeva mustriga rehvid ja heas mõttes traktorit meenutav loomus aitavad raskematest olukordadest terve nahaga pääseda. Kiirrongi kindlusega liikuv Felt sobib algajamale ratturile samuti kiirustega kohanemiseks.
Teine äärmus on Specialized, mis ei tahtnud amatööri käes püsida. Asfaldil mõnusana tundunud ratta omadused on mäeküljel täiesti muud. Erksusest saab taltsutamatus ja sujuvusest suunakindluse puudumine.
Osava ratturi jaoks on vaatenurk teine. Tema ei vaja traktori töökindlust, sest rasketes oludes tõstab ta esiratta lihtsalt õhku. Kui takistus ületada tagarattal, siis pole roolil mingit rolli. Ning kui tagaratas libisema hakkab, juhib hea rattur oma sõiduvahendit keha kallutamisega. Sel juhul on Specializedi erksus puhas pluss. Võistluslik ehk ettepoole kallutatud sõiduasend annab oskaja silmas punkte juurde, algajale lisab aga raskusi.
GT roll on samuti selge. See ratas teeb nugaterava täpsusega just seda, mida kästakse. Amatööri jaoks on see täpsus väiksemal kiirusel hea, aga paraku võimendab GT ka kõik võimalikud vead. Head ratturid vigu ei teinud ja nemad hindasid ratta täpset reaktsiooni kõrgelt.
Cannondale oli oma hea esikahvli ja kiire reaktsiooniga lemmik nii kaua, kui sõideti mäkke. Kehvavõitu pidurid ja suuresti kätele toetuv sõiduasend seevastu võtsid laskumisel hinde alla.
Ainult Corratec teenis kõigilt kiidusõnu. Kõige paremas vormis katsetajale ei meeldinud suhteliselt püstine sõiduasend, kuid temagi tunnistas, et ratas toimib korralikult. Kvaliteetsed komponendid, tegus ülekanne ja sõitma kutsuv raam moodustasid õnnestunud komplekti, mis ei vea alt kogenud sõitjat ja aitab edasi algajat.

Argiasju ajamas
Väga tõenäoliselt ei osteta sellist jalgratast ainult metsikul maastikul kihutamiseks. Küllap kavatseb ostja hakata sellega kui mitte just tööl, siis vähemalt poes käima ja linnaoludeski kerget trenni teha.
See ei tekita üldiselt probleeme, sest valmistajad võtavad juba maastikuratast projekteerima hakates ka linnavajadused arvesse. Nii ongi kõik peale Treki tänavatele igati sobilikud.
Treki rehvide pikad väljaulatuvad nupud ei ole asfaldil eriti mugavad, aga kõik ülejäänud veeresid üllatavalt vaikselt. GT rehvid olid nii madala profiiliga, et kaheldi, kuidas need maastikul vastu peavad, aga selgus, et pidamine ja veeremine on neis õnnestunult ühendatud.
Õigupoolest sobivad seekordse testirühma rattad just selleks ainukeseks, millega vajalikud sõidud ära teha ja lusti pärast ringi sõita. Olgu näiteks kas või Felt, millega mõnus asfaldil pikki matku teha. Laiad rehvid kulutavad rohkem sõitja energiat, ent selle saab mitmekordselt tagasi, sest üle kõnniteeservade ja muude ebatasasuste võib sõita pidurdamata. Eriti praktiline on maastikuratas muidugi seal, kus lisaks asfaldile ka kruusateed või hoopis jalgrajad, kuhu kitsa rehviga maanteerattad nii hästi ei sobi.
Felti kõrval kiideti Corrateci energilisust, Specializedi erksust ja GT sirgjoonelisust. Cannondale kehvad pidurid vähendasid sõidutunnetust ka linnatänavatel.

Piisavalt meelelahutust
Tulemusi kokku võttes tekkis üllatusi. Oli selleks näiteks kas või GT viimane koht: komponentide eest teenitud miinused taandasid maha sõidutunde eest kogutud plussid. Corrateci esikohas siiski kahtlusi ei olnud.
Tõsise sportlase vaatekohast on nende rataste komponendid piisavad kergeks maastikusõiduks. Võistlema nendega ei lähe ja kõrgeid hüppeid ei tee, kuid kaloreid võimaldavad kulutada küll. Raamid on head ja tunduvad identsed kaks korda kallimate jalgrataste omadega. Kui võistlusratast ei raatsi argisteks asjaajamisteks kulutada, siis sobib mõni neist kenasti varujalgrattaks.
Algajale sobivad need rattad parasjagu selleks, et oskusi vähehaaval arendada. Hoiatuseks tuleks aga öelda, et omanikult eeldatakse teatud tehnilist taipu. Ratta hinnas kajastub see, et komponendid pole kõige kõrgema kvaliteediga ning parem oleks osata neid ise parandada ja häälestada. Muidugi võib ka ametlikus hoolduses käia, aga see läheb kalliks, niisiis on parem, kui tööriistad ka endal pihus püsiksid.

KOKKUVÕTTED

Corratec X-vert Motion Disc
Kui otsida igasse olukorda sobivat jalgratast, siis on Corratec just selline. Edukalt projekteeritud ja hoolikalt valmistatud sõiduvahend, mis kusagil hätta ei jää. Maastiku jaoks on pakkuda rühma kõige laiemad, 2,2tollised rehvid, hea käiguvahetus, head pidurid ja sõiduasend, mis pole liiga püstine ega liiga madal. Asend ei pruugi meeldida agressiivsema sõidustiili harrastajatele, kalorite põletamiseks ja linnaliikluseks on tegemist aga sobiva komplektiga jõust, ergonoomikast ja nähtavusest.
Miinuseid pidi lausa otsima. Vedrustus on keskpärane ja õhemate külgedega rehvid purunevad teistest sagedamini. Kumbki neist omadustest pole aga määrava tähtsusega.
Tähtsam on aga see, et Corratecist õhkub sõnulseletamatut veetlust, mida ei tohiks ratast valides alahinnata. Kui jalgratast vaadates on tunne, et sellega tahaks sõita küll, siis see tähendab, et tervik on midagi enamat komponentide summast.

Hea
Õnnestunud tervik
Käiguvahetus
Halb
-
Koondhinne 8,9

Specialized Hardrock Sport Disc
Specialized oleks ehk võinud võitagi, kui valmistaja oleks raatsinud kasutada kallemaid komponente. Hõbemedal on küll hea, kuid osutab siiski teatud piiratusele. See ratas ei sobi päris kõigile ja päris igale poole. Ehk siis algaja ei saa ehk raskemates kohtades erksa loomuga sõiduki taltsutamisega hakkama. Kogenud sõitja jaoks, keda ei häiri, kui mõlemad rattad korraga libisevad, on see erksus muidugi plussiks.
Komponentide tase võttis punkte alla, aga head pidurid ja üllatav esikahvel päästsid sõidutunnetuse. Tunnetuse tuumaks on püstolina ettepoole sihtiv raam. See annab nii palju sõidurõõmu ja energiat, et ka algajal tasuks sellega tutvuda. Järsul laskumisel läheb ehk raskeks, kuid selline ratas ajendab paremat sõidutehnikat õppima.

Hea
Juhitavus
Kiirus
Halb
Juhitavus laskumisel
Koondhinne 8,5

Cannondale Trail SL 5
Cannondale on kompaktne ja hea manööverdamisvõimega sõiduvahend, mis ronib üles nagu orav. Rühma paremate hulka kuuluva esikahvli saab sõidu pealt lihtsasti lukustada, mis lisab veelgi võimalusi oludega toime tulla. Sõidutunnet võrreldi kuulekal ratsahobusel sõitmise omaga.
Miinuseid kogunes siiski palju, sest kehvad mehaanilised pidurid ja rühma kõige odavam käiguvahetus osutasid kitsidusele. Teisest küljest on raam ja esikahvel jälle nii head, et Cannondalesse võiks investeerida lisaraha ja hankida paremaid komponente.
Enne investeerimist tuleks ratast aga siiski proovida, sest kätele toetuv sõiduasend ja ergas loomus ei sobi igaühele. Lihtsamates oludes probleeme ei teki, raskemal maastikul pole Cannondale aga parim võimalus. Muidugi – kui eesmärgiks pole kiirlaskumine, on selle rattaga lõbus!

Hea
Kvaliteetne esikahvel
Mäkketõus
Halb
Pidurid
Käiguvahetus
Koondhinne 8,1

Felt Q520
Felt on tugev ja jõuline. Sellega sõidetakse püstises ja laiaõlgses asendis ning teele sattuvad kivid sõitu ei sega. Üllataval kombel osutub see tugevus positiivseks omaduseks ka asfaldil, raskus annab sõidukile suunakindluse. Felti rattad on teistest raskemad, nii et veeremine pole väga kerge, aga kindel tasakaal on vahel olulisemgi närvilisest kergusest.
Eelöeldust peaks olema juba selge, et Felti hindavad kõrgemalt aeglasema sõidustiiliga ratturid. Felt on turvaline kaaslane, aga kui turvalisuse tagavad juba kogenud ratturi sõiduvõtted, siis võib Felt tunduda liiga laisana. Tunne on pehmevõitu, sest esivedrustust ei saa lukustada, ning teravaid elamusi on raske hankida.
Kõige paremini sobib Felt ehk algajale, kes ka ise raskemat sorti. Sadulas ei tarvitse kiirustada, sõiduk rahustab äkilisemad olukorrad ja annab aega sõidutehnika lihvimiseks. Hästi sobib Felt ka linnasõitude tegemiseks.

Hea
Stabiilsus
Sõit asfaldil
Halb
Rasked rattad
Koondhinne 8,1

Trek 4300 Disc
Trekil oli probleeme asfaldil sõiduga. Pikkade nagadega rehvid jätsid kõvakattega teel kogu sõiduvahendist tuima mulje. Ent maastikule pääsenud liikus Trek seal kompaktse ja vaoshoitud sõidukina, mida on kerge usaldama hakata.
Miinuseid paraku kogunes. Hayesi hüdraulilised pidurid läksid meie käes keema ja kaotasid ehk parima teravuse, kuid neid ei saanud kiita ka päris uutena. Käiguvahetuse komponendid on võetud nõrgemate seast, kuid samas on vedrustus tipptasemel. Kogumulje jääb energilisemate rataste kõrval pisut tuhmiks. Trek tundub kondiauruga töötava maasturina, millega pääseb küll igale poole, kuid mitte kuhugi eriti kiiresti.
Treki maastikuomadused on siiski lugupidamist väärivad. Raskel rajal on ratas sõitjale nii kenasti abiks, et pähe võiks tulla pidurite vahetamine paremate vastu. Rehvide vahetamine teeks Trekist mugavama linnaratta, aga maastikusõit jääks sellest kehvemaks.

Hea
Tugev
Esivedrustus
Halb
Veeremine asfaldil
Raskepärane sõidutunnetus
Koondhinne 8,0

GT Avalanche 3,0
GT on täpne, tugev ja järsk. Konkreetse ratta kehvemad komponendid võtsid punkte maha, aga nõudlik ja osav rattur võiks sellega siiski lähemalt tutvuda. Eeskätt margile omase raami pärast, mis on jäik ja tugev, ent siiski tundlik ega hakka vibreerima.
Vastupidi, tunnetust on nii palju, et kõige osavam testijatest valis just GT fotode jaoks hüpete ja trikkide tegemiseks, kuigi GT oli testirühma raskeim. Isegi kõige vähemkogenum katsetaja tajus nugateravat täpsust, millega GT valitud trajektooril püsis – ja see pole sugugi halb tunne. See täpsus maksab muidugi kätte vigade puhul, sest GT teeb nii, nagu kästud, mitte nii, nagu mõeldud. GT ütleks nagu, et tee sina oma töö, küll siis mina teen oma.
Tagasihoidlikud mehaanilised pidurid, odavapoolne käiguvahetus ja jäik vedrustus lahjendavad aga üldmuljet ja lai juhtraud igaühele ei meeldi. Teisest küljest: mida rohkem selle rattaga sõita, seda enam hakatakse selle iseloomust lugu pidama. Üllatav küll, aga see kehtib ka linnasõidu kohta.

Hea
Täpne tunnetus
Halb
Pidurid
Komponendid
Koondhinne 7,7

Veel lisa leiad juunikuisest Tehnikamaailmast!

Sarnased artiklid