Ratastel raketid
Tuomo Tamminen
01.06.2015

Kiirusel 1690 km/h valgub veri peast, tasakaal kaob ning rattad teevad samal ajal 10 000 pööret minutis. Suurimaks ohuks on aga võimalus, et auto kerkib maast lahti – nagu see rakett- või reaktiivmootoriga varustatud sõidukile tegelikult kohane olekski.

Sellise pöörase kiirusega jõuaks Tallinnast Varssavisse vähem kui kolmveerand tunniga. Tartust saaks Tallinna 6,5 minutiga, Tallinna kesklinnast Keilasse jõudmiseks ei kuluks minutitki. Selliste unistuste ja reaalsuse vahel on lisaks kiirust mõõtvatele politseinikele muidugi rohkelt muidki tõkkeid, kuid mitmes maailma nurgas on sellised kiirused veel sel aastal sihiks võetud. Kolmel mandril on vähemalt kolm tiimi, kes ehitanud aastaid autosid vaid üheks otstarbeks – lüüa autode kiirusrekord ning rekordkatsed peaks aset leidma kas tänavu või järgmisel aastal.

Konkurents on kõva ja põnevust lisab tõik, et kõik kolm autot on täiesti erinevad. Nagu muudelgi autospordialastel ettevõtmistel hoiab ka kiirusrekorditega seonduval silma peal rahvusvaheline autospordiföderatsioon FIA, kuid erinevalt näiteks F1-sarjast, kus reglementeeritakse kõike alates võimsusest ja lõpetades auto esiotsa kujuga, on sellel alal reeglid vabamad – sisuliselt on kõik lubatud, vaid rattaid peab olema vähemalt neli. Kolm kanget Suurimaid ootusi seostatakse briti tiimiga Bloodhound SSC. Neil tundub kõik sujuvat, seda alates toimivast organisatsioonist, lõpetades piisavalt paksu rahakotiga ja kompetentsiga. Tiimi juhib nimelt Richard Noble, kelle käes oli kiirusrekord aastatel 1983-1997 ning sõitjaks on palgatud Andy Green ehk alates 1997. aastast kehtiva rekordi omanik. Brittide kauaaegne konkurent on austraallane Rosco Mc Glashan, kel üheksakümnendatel aastatel ei jäänud palju puudu Noble´i tollase rekordi löömisest. Andy Green jõudis siiski ette ning see tulemus osutus McClashani tollasele autole Aussie Invader II liiga kõvaks pähkliks. Uus auto, Aussie Invader 5R, on juba kümmekond aastat töös olnud ja nüüd peaks ka sel olema kõik võimalused rekordi löömiseks. Noble´i omaaegne rekord aastast 1983 oli 1019 km/h, täna kehtiv Andy Greeni maailmarekord on 1228 km/h. FIA reeglid näevad ette, et uue rekordi püstitamiseks tuleb eelmist ületada vähemalt 1 protsendi võrra – seega oleks tabelisse uue rea kirjutamiseks tarvis saavutada „vaid“ 1240 km/h. Nii Green kui McClashan on siiski mõlemad endale kõrgemad eesmärgid seadnud ja tahavad ületada piiri 1000 mph ehk siis 1609 km/h! Eelinfo kohaselt on Bloodhoundi ja Aussie Invaderi võimalused üsna tasavägised, kuid nende kõrval haistab oma šanssi ka USA ja Kanada koostööprojekt The North American Eagle. Nemad sihivad küll „vaid“ 1300 km/h kiirust, kuid kui konkurentidest ette jõutaks, oleks maailmarekord tõsiasi. „Jalad“ maas Kui kõiki neid autosid ei ühendaks FIA poolt nõutav „neljarattalisus“, tunduks autodest rääkimine kohatu naljana. Välimuselt meenutavad need sõidukid kõik pigem lennukeid või rakette ja see sarnasus ei ole sugugi juhuslik. Nii on North American Eagle´i jõuallikaks hävitajalt „laenatud“ reaktiivmootor, Aussie Invader toetub rakettmootorile ning Bloodhoundis on need mõlemad esindatud. Ka North American Eagle´i keres leiab sugulust lennundusega – selle aluseks on võetud maha kantud hävitaja F104A-10 kere. Andy Green on aga oma ametilt Briti kuninglike õhujõudude (RAF) piloot. Meeskondade suurimaks mureks on see, kuidas autod (nimetagem neid siiski nii) maapinnal hoida. See tähendab tõsist laveerimist füüsika piiridel. Downforce´i (allapoole suunatud tuuletakistust) ei anna eriti rakendada, sest see tõstaks oluliselt tuuletakistust ja see piiraks kiirust. Seda ei tohiks aga juhtuda. Ka ei tohiks raputused auto nina kergitada, sest see tähendaks kohe saltot. Mida see sellistel kiirustel tähendaks, pole tarvis seletadagi... Hilisemad arvutused näitavad, et kui Richard Noble oleks oma Thrust II-ga sõitnud oma 1983. aasta rekordsõidus vaid 11 km/h kiiremini, oleks see õhku tõusnud ja Noble´l poleks ellujäämislootust sama hästi olnud. Katapultistmeid sellistes rekordautodes ei ole, niivõrd suurtel kiirustel nende kasutamine kasu niikuinii ei annaks. „Katapultistmete väljatöötamine oleks iseenesest mitme miljoni naela maksev projekt, mis tooks meile ohtralt uusi muresid. Aga kui suudame auto ratastega maapinnal hoida, milleks peaksime üldse tahtma autost sel moel lahkuda?“, küsis Andy Green 2009. aastal ajakirjas New Scientist ilmunud usutluses. Ettenägematud õhuvoolud Rekordiürituse kõige ettearvamatud tegurid on seotud autot ümbritsevate õhuvooludega. Maailmas on tuuletunneleid, kus testida ülehelikiiruse mõjutusi sõiduki kerele, kuid mitte üheski laboris ei saa testida, kuidas maapind ja rattad sellistel kiirustel üksteist mõjutavad. Juba umbes 400 km/h kiiruse juures hakkavad rattad tööle pigem tiibade või tüürina ning roolimine hakkab meenutama pigem paadi või lennuki, mitte kui auto juhtimist. Teiseks probleemiks šokilained, mis tekivad siis kui auto liigub kiiremini helikiirusest – sõltuvalt temperatuurist ja õhurõhust on see piir kuskil 1230 km/h juures. Need lained tõstavad hüppeliselt õhutakistust ja lisaks võib nende mõju kere eri osades erinev olla. Lennuki puhul šokilained hajuvad, kuid autol võivad need koonduda maapinnalt auto põhjale. Seetõttu on Bloodhoundi põhi V-kujuline. Tänases rekordautos Thrust SSC tekitasid kahe Rolls-Royce Spey reaktiivmootori hiiglaslikud õhuvõtuavad sedavõrd suured šokilaineid, et Bloodhoundi luues otsustati piirduda ühe mootori ja väiksema õhuvõtuavaga. See vähendab ka õhutakistust, mille mõju kasvab üha enam, mida suurem on kiirus – kui kiirus kahekordistub, siis õhutakistuse mõju neljakordistub. Sõjaväe abi Kolmest rekordiüritajast vaid ühes on ka tavaline kolbmootor. Bloodhoundis kasutatava kaheksasilindrilise Jaguari jõuallika ülesandeks on siiski vaid rakettmootori kütusepumpa töös hoida, ei enamat. „Päris“ tööd teevad Bloodhoundil hävitajalt Eurofighter Typhoon tuttav reaktiivmootor Eurojet E200 ning Norra firma Nammo raketid, mis on oma olemuselt samad, mida kasutatakse ka Euroopa kosmoseagentuuri ESA kanderakettidel Ariane. Reaktiivmootori ja rakettide kombinatsioon kõlab hullumeelsusena, kuid kui sihiks on helibarjääri ründamine, on selline lahendus igati omal kohal. Tehnika on kindel ja end korduvalt tõestanud. Kui kahe reaktiivmootoriga Thrust SSC puhul tähendanuks üks mootori rike sõiduki tasakaalust väljaminekut ja suure tõenäosusega avariid, siis siin sellist võimalust sel moel ei olem sest kõik mootorid asuvad auto teljel. Kui Bloodhoundi uus tehnika on uus, siis ameeriklastel on tulnud leppida sellega, mis õnnestunud kätte saada. Auto kere on ehitatud 1957. aasta Starfighterist, samuti viiekümnendate aastate taset esindav reaktiivmootor on ostetud kasutatuna. Oma veebiküljel palub North American Eagle toetusi, olgu tegu siis raha, tööriistade või millega iganes. Bloodhoundi rikkaliku eelarve saladuseks on asjaolu, et projektiga on seotud Suurbritannia kaitseministeerium. Nende nõudmiseks oli, et võimaliku rekordiürituse asemel oleks põhirõhk noorte huvi tõstmisel tehnika vastu – nimelt napib ka Suurbritannias insenere ning Bloodhound on osa selleteemalisest PR-projektist. 90 sekundit Kuigi ametlikult on Bloodhound SSC koolitusprojekt, oodatakse pikisilmi, millal Andy Green istub Lõuna-Aafrikas Hakspeeni tasandikul 19 km pikkuse raja alguses – ehk juhtub see juba sel sügisel. Green tõstab oma käes erikujulisele roolile, mis tehtud täpselt tema käte järgi. Tiimi käsklused tulevad raadioside abil. Seejärel vajutab ta parema jalaga reaktiivmootori gaasipedaali ning sööstab paigalt. Kui kiirus jõuab 480 km/h, lülitab ta sisse ka rakettmootori. Kiirendus on maksimaalselt üle 3 G, mille mõjul Greeni keha verevarustus halveneb – vererõhk südamest kõrgemal langeb, jalgades aga tõuseb. See võib aga kaasa tuua minestamise ning üheks vahendiks selle vältimisel on Greenil jalas spetsiaalsed jalgu pigistavad püksid, mis aitavad verel südamesse jõuda. Kiirendus mõjutab ka tasakaalutunnet – Green tunneb, nagu tõuseks auto nina ülespoole. Kogenematul juhul võib siis sõiduk kergelt käest minna. Veel suuremad koormused mõjutavad sepistatud, enam kui 100 kg kaaluvaid alumiiniumsulamist rattad, mis pöörlevad sagedusega 10 000 p/min. Kui Bloodhound on jõudnud kiiruseni 1690 km/h ja säilitanud seda kiirust 1 miili jooksul, lülitab Green rakettmootori välja, tõmbab reaktiivmootoril pöörded maha ja avab auto külgedest väljuvad õhkpidurid ning auto tagaosast väljuva langevarju. Kui stardist on möödas 90 sekundit, on kõik läbi ja Bloodhound peatub. Siis läheb meeskonnal kiireks – rekordi tarbeks tuleb selline sõit sooritada kaks korda ühe tunni kestel. Auto tuleb ringi keerata, tankida, pakkida langevari ja seada kõik valmis uueks stardiks. Aga ilmselt ei ole reeglid siin mitte kõige suuremaks probleemiks!

Sarnased artiklid