Rasked rusikad ehk lennukikandjad II
Tormi Soorsk
04.12.2017

TMi novembrinumbris sai juttu tehtud sellest, et mingil seletamatul põhjusel või siis kokkulangevusena on maailmas intensiivistunud lennukikandjate ehitamine. USA lennukikandjate uue klassi esmaesindajat Gerald R. Fordi sai lühidalt vaadeldud, jätkaks siin veel mõne uuega.

Nagu mainitud loos sai öeldud, oli mais 2017 aktiivseid lennumasinate kandjaid maailmas kokku 37 ja need olid teenistuses 12 riigi laevastikes. Suurimaks ujuvkindluste omanikuks on muidugi USA, kellel on ainuüksi superlennukikandjate hulka liigituvaid aatomijõul liikuvaid Nimitz-klassi aluseid 10 ja lisaks veel 9 suurt helikopterite kandjat. Seega on temal maailma superlaevadest laias laastus pooled, ülejäänud peavad leppima ühe või mõnega – röögatult kallid on nad ehitada, tapvalt kallid ülal pidada. Aga kui ei taheta näida nannipunnina, siis pingutatakse ja ehitatakse. HMS Queen Elizabeth Külma sõja aegadel vastas Suurbritannia laevastik aja nõuetele. Kolm väiksemat emalaeva ja hulk allveelaevade vastaseks võitluseks määratud fregatte ning hävitajaid tiirutas peaasjalikult Põhja-Atlandil, jälgides teadagi kelle allveelaevu. N. Liidu lagunemise järel muutus olukord ka maailmameredel. Inglased hakkasid nüüd rohkem tegema koostööd ameeriklastega, kuid viimaste arvates oleks ühistegevusel suurem mõju, kui inglaste lennukikandjad (loe: löögijõud) oleksid suuremad. Lihtsustatult öeldes jõutigi niiviisi selleni, et kolm 22 000tonnist Invincible-klassi laeva asendatakse kahe 65 000tonnise Queen Elizabethi klassi alusega ja 12 Tüüp 42 hävitajat kuue suurema Tüüp 45 esindajaga. Mais 2017 olid ehitamisel või valmis saamas üheksa laeva: kolm ookeanikõlblikku patrull-laeva olid alustamas teenistust, neli allveelaeva ja kaks lennukikandjat valmimas. Neist lennukikandja Queen Elizabeth alustas suvel merekatseid ning peaks täielikus teenistusvalmiduses olema aastal 2020. Tema maksumuseks märgiti 2013 novembris 3,1 miljardit naela (1 EUR = 0,88 GBP). Otsus kahe uue lennukikandja ehitamiseks sündis 2007. Ehitamisega alustati 2009 ja väärib märkimist, et jutuks olev laev sündis kuues erinevas laevaehitustehases valmistatud üheksast sektsioonist – nii anti tööd rohkematele tehastele. Kaks alumist, laeva kiiluosa moodustavat plokki, mis kokku kaalusid üle 6000 tonni, liideti üheks Rosythi laevaehitustehases 2011. Kolmas, üle 8000 tonni kaaluv plokk toodi samal aastal Glasgowst kohale ümber Šotimaa põhjaosa suurel ookeanipargasel, reis oli 970 km pikk. Järgmisel aastal tehti veelgi märkimisväärsem tegu – 11 300 tonni kaaluv neljas plokk toodi Govani laevatehasest (Glasgow) rahulikuma mere lootuses Rosythi kohale ümber Britannia lõunaosa ja see reis oli kilomeetrites 2278! Millised pargased need peavad olema, milline insenertehniline saavutus on selliste hiidplokkide millimeetri pealt üheks laevaks kokkusobitamine! Portsmouthis tehtud vööripoolne ülemine plokk saadi paika märtsis 2013 ning ahtriosa juunis, 80% laevast oli valmis. Novembris lisati lennuramp ehk -trampliin, mis lubab lennukitel startida väiksema kiirusega (lühema hoovõtuga). Juulis 2014 löödi puruks pudel väärt viskit – inglise laev, inglise naps! – ja kuninganna Elizabeth II ristis laeva Queen Elizabeth’iks. Suurbritannia sõjalaevad kannavad ju kõik nimetuse ees eesliidet HMS (Her/His Majesty’s Ship) – seega igati loogiline nimi, vähemalt inglaste arvates. (Imestama panevad venelastest tankiehitajad, kes julgesid uuele, kohe sõtta minevale rasketankile panna nimeks Jossif Stalin!) Jutuks olev laev sai peale ristimist kuivdokist vette ning 2016 mais meeskonna peale. Laev tehniliselt Laeval on pikkust 280 ja lennutekil laiust 73 meetrit, kõrgus veepinnast 56 ning süvis 11. Kiirus saab olema 25 sõlme (46 km/h), kütuse jm varude poolest võib üks reis ilma täiendamisteta kesta umbes10 000 meremiili. Kuna kaitseministeerium pidas laeva jõuseadmena aatomireaktorit liiga kalliks, siis annavad laevale energia kaks Rolls-Royce’i 36 MW (48 000 hj) gaasiturbiin-generaatorit ning neli Wärtsilä diiselgeneraatorit (kaks 9 MW ehk 12 000 hj ja kaks 11 MW ehk 15 000 hj). Muidugi on nad suurimad masinad, mis kunagi inglaste laevadel olnud. Üheskoos toidavad nad laeva elektritarbijaid, sh nelja 20 MW induktsioonmootorit, mis ajavad ringi vinte. Meeskond on 679 meest-naist, koos lendavkoosseisuga ja lennumasinaid teenindavate inimestega 1600 inimest, pluss 250 merejalaväelast. Nii see laev kui ehitamisel olev teine, HMS Prince of Wales (juba ristiti 11. septembril), võivad rahulikult peale võtta 40 lennumasinat, äärmusvajadusel ka üle 50. Tüüpkoosseis peaks olema 36 lennukikandjaile mõeldud lühikese hoovõturajaga leppivat (teisel lennurajal on ka ramp ehk trampliin) ning vertikaalselt maanduvat (pole vaja pidurduskonksu süsteemi) hävitajat-pommitajat F-35B Lightning II ning neli helikopterit, kuid tavaoludes peaks laev ringi tiirutama 24 lennukiga ning paari kopteriga pardal. Kopterid võivad sõltuvalt ülesandest olla väga erinevad: allveelaevade avastamiseks ning hävitamiseks erinevad Merlinid, dessantideks jms Chinookid, Apache’id, Wildcatid jt. Relvastuses loodab ka Elizabeth oma lennukitele ja saatelaevadele. Endal on tal nagu Fordilgi kerged relvad: kuuetorulised Vulcan-kahurid (minutis 4500 20mm mürsku), veel nn miniguns, mis tegelikkuses on kuuetorulised 7,62 mm kaliibriga Gatling-kuulipildujad (2000–6000 lasku minutis), lisaks hulk sama kaliibriga tavakuulipildujaid (kuni 1000 lasku minutis) ja 30 mm kaliibriga automaatkahurid laskekiirusega 100–200 lasku minutis ja efektiivse tulega 5 km. Küll aga on tipptasemel tema radarid jms: distantsradar S1850M, mis nopib kuni 400 km raadiuses üles kuni 1000 objekti ühekorraga, või keskmaa 3D-radar Artisan, tüüp 997, mis teeb minutis 30 tiiru ümber telje ja märkab vahemaal 200 m kuni 200 km ligi 900 märki korraga. Tähtis on märkida, et relvade ja laskemoona käsitsemisega saavad tänu elektrilistele etteandesüsteemidele hakkama 50, aga äärmusjuhtudel ka ainult 12 sõjameest. Vanemal lennukikandjal oleks samaks otstarbeks vaja läinud 160 meest. Hiina lennukikandjad Olukorras, kus peaaegu iga viies maakera elanik on Hiina Rahvavabariigist (18,5%), tundub igati loogiline, et riik tahab end ka sõjaliselt tugevana näidata ja tunda. Ka merel. Kas seejuures võrreldakse oma jõude Ameerikaga, Venemaaga või mõne muu riigiga, teavad nad vaid ise. Kuna Ameerika kohta on olemas enam-vähem usaldusväärsed numbrid, siis meie võrdleks nendega. 2016. aasta oktoobri seisuga oli ameeriklastel koheses tegevusvalmiduses 274 sõjalaeva, nende hulgas lennukikandjaid aktiivteenistuses 10, reservis 2 ja ehitamisel 3. Hiinlastel on kõiksugu laevu peaaegu poole rohkem, seal on ka palju kõikvõimalikke väiksemaid aluseid – nende endi määratluse järgi raketikaatreid 109, allveelaevahävitajaid 94, hävitajaid 34 jne. Lennukandjaid on ainult üks vana, N. Liidus alustatud Liaoning. Teine, Hiinas sama eeskuju järgi ehitatud Shandong sai vette 2017. aasta aprillis ja peaks aktiivteenistusse astuma 2020, nagu praegu ehitatav kolmaski, juba 110 000tonnise veeväljasurvega hiiglane. Liaoningi (Hiina provints, kus Vene roostehunnikust laev tehti ja see koha järgi nime sai) hakati ehitama 1985. aastal Nikolajevi (praegu Mõkolaiv Ukrainas) laevatehases Riga nime all, aga vettelaskmisel 1988. ristiti Varjagiks Vene-Jaapani sõjas kuulsuse võitnud ristleja järgi. Ametlikult polnudki justkui tegemist lennukikandjaga, vaid raskeristlejaga, mis kandis endal lennukeid – Montreux’ konventsiooniga ei tohtinud Musta merd ja Vahemerd ühendavaid Bosporuse ja Dardanellide väinu läbida lennukikandjad… Sama „keemiat“ kasutati ka nn raskeristlejate Kiev ja Minsk juures, mis peale N. Liidu lagunemist müüdi samuti Hiinale, kuid kasiinodeks-turismiobjektideks. Varjag müüdi, kuna iseseisvunud Ukrainal polnud raha selle lõpuni ehitamiseks (valmis oli 68%) ega ka huvi sellist kulukat mürakat omada. Pakuti Hiinale, Venemaale, Indiale, aga ükski neist ei olnud kärmas käsi kokku lööma. Lõpuks ostis selle 1998. aastal justkui Macau (Aomen) turismifirma, aga terased Lääne vaatlejad panid tähele, et sel firmal puudusid telefoninumbrid, teda polnud sel aadressil, kus ta pidanuks olema, lisaks leiti, et firmat juhivad endised Hiina mereväeohvitserid. Ühtaegu arvati, et sõjalaeva sellest siiski ei tule, selleks olevat ta juba liiga kaua niisama roostetanud. Rauakosust saab laev Aga hiinlased näitasid, et ka roostehunnikust võib asja teha. Laeva korpus käidi liivapritsidega üle ning läikima nühitud metall kaeti kõigepealt roostetamisvastase kaitsevõõbaga. Suures osas jäi laev selliseks nagu praegune Vene ainuke lennukikandja Admiral Kuznetsov, mille projekti järgi seegi ehitati, vaid laeva kaitseks mõeldud raketihoidlate asemel tehti siin lennumasinatele hoiuangaarid – hiljem tegid venelased oma Kuznetsovil sama. Septembris 2012 võeti laev arvele kui „teaduslik uurimis-, eksperimenteerimis- ja treeninglaev“, sidumata seda konkreetselt mereväega. Novembris 2016 anti siiski ka teada laeva lahinguvalmidusest. Täislastis laev on maksimaalse veeväljasurvega 67 500 tonni, tekk on mõõtmetega 304,5 x 75 m, süvis 9 m. Liikuma panevad laeva neli 37 MW auruturbiini (laeva katsetamisel juhtus ühega neist midagi, kuid mis, jäeti saladusse – kiideti vaid meeskonda kiire ja oskusliku tegutsemise eest), veel on laeval üheksa 1500 kW turbo- ja kuus sama võimsusega diiselgeneraatorit, edasi tõukavad teda neli vinti. Normaalkiirus peaks olema 32 sõlme (59 km/h) – mida on küll raske uskuda –, reisiulatus selle kiirusega 3850 meremiili (7130 km). Meeskond koos ohvitseridega on ümmarguselt 2000, lisaks lennukoosseis üle 600 mehe. Laeval olevat kokku 3857 ruumi! 2012. aastal tehti hävituslennukitega Shenyang J-15 (Vene Suhhoi Su-33 Hiina variant) esimesed maandumiskatsed Liaoningi tekile, aastal 2013 kutsuti väljaõppele appi spetsialistid Brasiiliast. Aasta hiljem kandis Hiina meedia ette, et laeval on 24 J-15 hävitajat, kuus allveelaevade tõrjeks mõeldud helikopterit Changhe Z-18F, neli õhuluuret tegevat varase hoiatuse kopterit Change Z-18J ja kaks ründekopterit Harbin Z-9C. USA kaitseministeeriumi arvamuse kohaselt ei suuda J-15d laevalt startida täisrelvastuses ja täis paakidega, mistõttu tehakse ehitamisel olev kolmas lennukikandja USA emalaevadelt võrreldava lennutekiga ja stardikiirendust andva katapuldiga – Liaoningilt ning Shandongilt stardivad lennukid vööritrampliini abil. Sellelt kolmandalt laevalt saavad siis startida raskemad hävitajad-pommitajad ning ka radar- ning allveelaevaluuret tegevad lennukid. Nagu teiste maade lennukikandjatel, nii on ka Hiina laevade relvastus tagasihoidlik. On lähiõhukaitset pakkuvad kolm seitsmetorulist Gatling-tüüpi 30 mm automaatkahurit laskekiirusega kuni 5800 lasku minutis ja efektiivse tulekaugusega kuni 3 km, ning kolm FL-3000N ehk HQ-10 „tulista ja unusta“ raketiseadeldist. See laeva lähiõhukaitse raketisüsteem peab laevu kaitsma madalalt lendavate lennukite, helikopterite, tiibrakettide ja mehitamata lennuaparaatide eest. Laskeseadmed võivad koosneda 8, 15, 18 või 24 raketist, sihtmärgile suunamiseks kasutatakse raketil nii raadiosageduslikku kui infrapuna alas töötavat kombineeritud isesuunavat juhtpead (seekerit). Alla helikiirusega lähenevaid ründajaid suudab süsteem hävitada kuni 9, üle helikiirusega tulijaid kuni 6 km kauguselt, sh isegi neid, mis lähenevad kuni 1,5 m kõrgusel veepinnast. Neid ründajaid püüab leida 3D-radar, suutes meedias avaldatu põhjal igal ajahetkel avastada kuni 80 lähenevat objekti ja neist pidevalt jälgida 20. India, Lõuna-Korea, Türgi, Jaapan… India ei jää rahvaarvult Hiinast oluliselt maha – mais 2017 nimetati rahvaarvuks 1,23 miljardit ehk 17,5% kõigist maakera elanikest. Ja kui kõigil suurtel riikidel on lennukikandjad, siis peab ju Indial ka olema… Aga rahaliselt pole Indial kunagi midagi kiita olnud ja nõnda juhtuski, et riigi ainsa teenistuses oleva lennukikandja Vikramaditya sünniaastaks võib pidada aastat 1978, kui Nikolajevi laevatehases pandi alus alusele nimega Bakuu. Ei taha lugejat koormata selle laeva edasise väga kirju ajalooga, loetleks vaid mõned pidepunktid. Teenistusse astus 1987, N. Liidu lagunemisel sai ta 1991 nimeks Admiral Gorškov, kuid 1996 võeti teenistusest maha kui väga kulukas objekt ülal pidada. Hakati otsima kosilasi ja India näol leitigi. Peale pikka kauplemist lepiti 2004 justkui ostu-müügi suhtes kokku: laeva eest 800 miljonit dollarit ning 1 miljard lennukite ning relvastuse eest. Jah, justkui, sest siit edasi läks lahti selline lehmakauplemine, mille sarnast polegi varem kuulnud. Venemaa küsis lisaraha selle eest ja tolle eest, vahepeal taheti alghinnast ligi kaks korda suuremat hinda sedavõrd jabura põhjendusega, kui: aga Ameerika omad on ju veel kaks korda kallimad! Aastaks 2009 oli hind kerkinud alghinnaga võrreldes kolmekordseks. Lõpuks lepiti kokku 2,35 miljardi peale, kui tolleaegne peaminister V. Putin käis ise Indias asju läbi rääkimas. Laev ehitati ringi Venemaal Severodvinskis. Ega 1982. aastal vette lastud Bakuust suurt midagi alles jäänud – üle 70% laevast ja tema seadmetest sai uueks, 2500-st ruumist-sektsioonist uuendati 1750, välja vahetati kogu kaabeldus (millised need kaablid peaks kusagil olema, selle üle vaieldi kolm aastat!), laeva tekki tugevdati (2500 tonni terast ainuüksi sinna), vööri lisati stardiramp ja tekile pidurdus-püüdekonksusüsteemid jne jne. Lõpuks, 2013 võis laev alustada teenistust kui India lennukikandja. Usutakse (või loodetakse), et ta võib vastu pidada umbes 40 aastat. 283,5 m pikkune ja veeväljasurvega 45 400 tonni laev kannab 16–24 Vene päritolu lennukit MiG-29K ja kuni 10 Kamov Ka-31 kopterit. Märkimisväärsetest relvadest on laeval veel 48 õhukaitseraketti Barak 8, tegevusulatusega 0,5–100 km. Aga Indial on ehitamisel ka kaks algusest lõpuni oma lennukikandjat. Neist üks ehk 40 000tonnise veeväljasurvega ja 262 m pikkune Vikrant sai kiilu 2009, kuivdokist välja 2011 ja enam-vähem väliselt valmis aastal 2013. Kuid kuna kogemusi polnud, siis kerkis ehitajate ette pidevalt palju probleeme – näiteks Venemaa ei suutnud täita lepingut terasetarne osas ja India pidi ise välja töötama nii vastava terase tootmistehnoloogia kui tehased –, pealegi läks väga palju raha Vikramadityale ja kõige selle tõttu astub laev teenistusse erinevatel andmetel kas 2018, 2020 või 2023. Üldiselt on Vikrant väga sarnane eespool kirjeldatule, vaid õliküttel töötavate kõrgsurveboilerite asemel on uuel neli General Electricu LM2500 gaasiturbiini (80 MW) ja tekil on lisaks Westland Sea King kopterid allveelaevatõrjeks. Küllap ei riskitud päris nullist alustada ja lihtsam oli suures osas kopeerida olemasolevat. Kolmas lennukikandja, ehitamisel olev Vishal, tuleb veeväljasurvelt u 65 000 tonni ja peaks suutma lendu saata ja vastu võtta raskemaid lennukeid kui MiG-29K. Loodetakse, et laeva valmimise ajaks on Indial omatoodetud vastavad lennukid olemas. Lennukite stardiks peaks laev saama ka elektromagnetilise stardikiirendi. Lõpetuseks Olles läbi kahe ajakirja numbri rääkinud USA, Suurbritannia, Hiina ja India uutest lennukikandjatest, leidsin, et rohkemaga oleks patt lugejat koormata. On ju ülejäänud väiksemad ja vanemad ja … laias laastus ikkagi kõik sarnased ehk lennukikandjad. Jääb vaid loota, et ükski neist ei pea oma relvajõudu kasutama.

Sarnased artiklid