Rasked rusikad ehk lennukikandjad
Tormi Soorsk
04.11.2017

Maailmameredel patrullib kümneid hirmsuuri „rauakolakaid“, mis kubinal täis lennumasinaid, rakette ja kahureid. Tavaline kahejalgne kratsib kukalt ja mõtleb: aga mis siis, kui kogu see krempel pihta saab ja plahvatab? USA uus 104 000tonnise veeväljasurvega emalaev Gerald R. Ford maksis valitsuse eelarvekomisjoni 2015. aasta andmeil 10,5 miljardit dollarit, nüüd US Navy andmeil 12,8. Pole just tagataskust võetav rahakene…

Mais 2017 loeti aktiivseid lennumasinate kandjaid maailmas kokku 37 ja need olid teenistuses 12 riigi laevastikes. Suurimaks ujuvkindluste omanikuks on ettearvatult USA, kellel on ainuüksi superlennukikandjate hulka liigituvaid aatomijõul liikuvaid Nimitz-klassi aluseid 10 ja lisaks veel 9 suurt helikopterite kandjat. Superlaeval, mis tekipindalalt on kaks korda suurem kui ükskõik millise muu maa lennukikandja, pesitseb kuni 90 lennukit. Hiinal, Venemaal, Prantsusmaal ja Indial on keskmiste hulka liigituvad lennukilaevad, kuhu mahub 30–50 lennumasinat. Teistel emalaevu omavatel maadel on need suhteliselt väikesed alused sellest tuleneva vähema arvu lennukite või kopteritega. Eraldi laevaliik on kopterikandjad, kuid lisaks kopteritele mahutavad need enamasti ka kuni 20 kas vertikaalselt startivat või lühikese õhkutõusu- maandumisrajaga toime tulevat hävituslennukit. Suuruselt on selline kopterikandja võrreldav kerge lennukikandjaga. Aga on neid siis ikkagi vaja? Tundub, et on, vähemalt suurriike valitsema valitud meeste arvates – naised telliks tööstuselt ehk pigem lapsevankreid ja supipotte. Võib üsna kindlalt väita, et lennukikandjad on raskeks rusikaks, millega vibutada nende poole, kes tahavad sõjamänge mängida. Mingil põhjusel oleme jõudnud aega, mil on puhkenud lennukikandjate ehitamise buum. Ameerikas alustas 2017. kevadel merekatseid uue, Gerald R. Fordi nimega nimetatava superklassi esimene, samanimeline alus; Suurbritannia laevastikus võeti samal ajal ehk maikuus arvele HMS Queen Elizabeth, mis alustab aktiivset teenistust 2020; oma teise lennukikandja Shandong sai maikuus vette ka Hiina, järgmisel aastal peaks uue laeva saama India, ülejärgmisel Türgi – hetkel on ehitamisel vähemalt seitse… Kui neid nii usinalt ehitatakse, vaataks siis korraks, mida nad endast kujutavad. Hetkeks ajalukku Lennukikandja on sõjalaev, millel puudub kindlapiiriline kõikehõlmav definitsioon. Erinevad riigid kirjeldavad omi laevu erinevalt. Eesti keeles kasutati varem selle laeva kohta sõna emalaev ja küllap kõlbab seda edasi kasutada, sest üldjuhul on see laev ühtaegu nii ujuv lennuväebaas kui samas sageli laevastiku – neid võib riikidel olla mitu – põhiline löögiüksus ja lipulaev. Oma sisemuses ja tekkidel paiknevatele lennumasinatele ning teda saatvatele laevadele on ta tubli tibuema rollis. Ta on neile komando-, hooldus- ja remondikeskus, aga ka relvade, lahingumoona või muu varustuse kandja. Esimene lennuk tõusis ristleja pardalt lendu novembris 1910 (piloodiks E. B. Ely) ja I maailmasõjas osalesid laevadel paiknevad vesilennukid (kraana tõstis neid veest ja langetas vette) juba lahingutegevuses. Esimese superlennukikandja tiitli sai brittide HMS Ark Royal 1938 ja selle omistajaks oli New York Times. Laev oli 209 m pikk, veeväljasurve 22 000 tonni ning kandis endal 72 lennukit. 1943. aastal kandus superlatiiv üle 45 000tonnise veeväljasurvega Midway-klassi alustele, mis asendasid seniseid 27 000tonniseid Essex-klassi laevu. Aasta hiljem ilmus jaapanlastelt esimene, pikemaks ajaks justkui standardiks saanud üle 65 000tonnine superlennukikandja Shinano. Pärast suurt sõda jõuti uute tonnaažideni, kuid alles kümmekond aastat hiljem, sest Ameerikas usuti aastaid, et riiki kaitsevad edukalt strateegilised raskepommitajad tuumarelvaga pardal – teistel riikidel ei tekkinud vist mõtetki neist superlaevadest mõelda. Kuna pärast sõda taheti USAs sõja ajal unarusse jäänud majandusvaldkondadele uut hoogu anda, siis kärbiti sõjalise otstarbega rahavoogusid tugevasti ning allesjäänu suunatigi eeskätt pommitajate ehitamisse. Kui aga Korea sõja aegu tahtis Ameerika president H. Truman kehtestada seal mereblokaadi, selgus, et polegi, millega – USA sõjalaevastik osutus olevat selleks võimetu. Presidendi šokk oli suur, mistõttu vaadati Ameerika arengukavad kiiresti üle. Tulemusena sai 1955. oktoobris vette Forrestal, mis oli poolteist korda suurem kui Midway-klassi alused. Selle avar soomustatud tekk oli küllalt suur ja tugev, et sinna oleks võinud maanduda ka pommituslennuk väiksema tuumapommiga pardal. Laeval oli uuenduslik aurukatapult lennukite stardiabiks ja kaks lennurada, neist üks oli paigutatud nurga all teisega, piki laeva kulgeva rajaga – nii said lennukid üheaegselt ühelt startida ja teisele maanduda või mõlemal startida-maanduda. Selline radade paigutus on ameeriklaste laevadel siiani valitsevaks. Lennukikandjate uued klassid Kuna USA juhtkonnale oli selgeks saanud, et lennukikandjateta ei saa, siis järgnesid Forrestalile klassidena aja jooksul Enterprise-, Nimitz- ja kõige uuemana Gerald R. Fordi klassi laevad. USS Enterprise (CVN-65), tuntud kui „Suur E“, oli esimene tuumajõuseadmega (CVN – Cruiser Voler Nuclear) lennukikandja ja järjestikku juba kaheksas sama nime kandnud alus USA mereväes. Pikkust oli tal 342 m ja veeväljasurvet 94 781 tonni. Meeskonnaliikmed vaevalt üksteist tundsid, sest neid oli laevas ühtekokku umbes 4600. Laev oli teenistuses aastail 1962–2012 ja oleks kere ja reaktori poolest võinud teenida veel, kuid 2010 otsustati, et aitab, ja 2013 sai temast vanaraud. Algul oli plaanitud ehitada kuus sellist laeva, kuid kuuekümnendail läks oluline rahavoog jällegi mujale ehk rakettidele ja nii jäi ta omas klassis siiski ainukeseks. Alles mais 1975 lasti vette uus alus, mis sai oma nime siiani viimasena laevastikuadmirali auastet omanud Chester W. Nimitzi järgi ja pani aluse uuele klassile. Ühtekokku ehitati 10 sellist alust, viimasena läks vette 2009 jaanuaris George H. W. Bush. Need koljatid olid 333 m pikad ja nende veeväljasurve oli lastituna üle 100 000 tonni – head numbrid meelde jätta. Laeva kaks tuumareaktorit tootsid sellist võimsust kui 190 MW, millega see hiiglane võis liikuda maksimumkiirusel üle 30 sõlme (~ 56 km/h). Ilma uut kütust tankimata võib selline koloss ookeanidel liikuda ühtejutti üle 20 aasta ja teenistusajaks arvestatakse neile üle 50 aasta. Gerald R. Ford 2021. aastal peab teenistust alustama uue klassi esimene, 104 000tonnine „pääsuke“ Gerald R. Ford, mis 2017. a aprillis alustas testkatseid ja juulis sai president D. Trumpilt tunnistuse pooleks sajandiks teenistusse astumise puhul. Tseremoonial osalenud admirali J. Richardsoni sõnul teeb laeval kasutatud uus tehnoloogia ja relvastus kogu laevastiku palju surmatoovamaks. 2015. aastal alustati teise sarnasega, John F. Kennedyga, ja tuleval aastal tehakse algust kolmandaga, milleks on üheksas Enterprise. Praeguste plaanide järgi peaks neid enne 2040. aastat valmima ühtekokku kümme ning nad hakkavad välja vahetama Nimitz-klassi omasid. Need lennukikandjad on superkallid. Juba 2009. aasta rahandusaruande järgi maksis alus 14 miljardit dollarit, kuid seda leevendavad projekteerimiseks-uuringuteks-katsetusteks kulunud ca 5 miljardit. Drastiliselt suur tundub ka lennukikandja ühe täiemõõdulise kasutuspäeva (koos lendudega) maksumus, mis tähtsaid riigimehi koondava mõttekojalise ühenduse Center for New American Security andmeil 2013. aastast olevat 6,5 miljonit! Võrreldes Nimitz-klassiga kirjutati uuele laevale ette 1900 vajalikku muudatust, neist viidi teadaolevalt täide üle 1200. Põhiliselt heideti Nimitzitele ette nõrka elektrivarustust ja laeva halba raskuskeset. Uus emalaev projekteeriti suures osas ruumilist pilti loova tarkvaraga ja enne ehitama asumist tehti laevast ka 3D-mudel. Kõige silmatorkavam muutus on mõõtmetelt tublisti väiksem komandotorn ja selle nihkumine rohkem ahtrisse. Nimitzitel on tornis hulganisti kõikvõimalikke lokaatoreid, radareid ja antenne ning nende teenindajaid, aga need võtavad tublisti ruumi. Uuel on ümbruse kontrollimiseks ja lähenevate ohuallikate leidmiseks põhimõtteliselt ainult üks kombineeritud, kahes sagedusribas (S-riba 2–4 GHz ja X-riba 8,5–10,68 MHz) kuue raadiolainekimbuga töötav superradar koos keskse arvuti-kontrolleriga, ainuüksi selle süsteemi üldisem iseloomustus ehk avalik osa on mitu A4-lehekülge tihedat teksti. Meile peaks kompleksi väärtusest mingi pildi andma ehk tema maksumus, mis on umbes 500 miljonit. Ja kuigi see on superradar, tehakse järgmisele lennukandjale juba uus. Tõsi, uus hakkab tüübina olema arvatavasti ka teistel laevadel, eeskätt kopterikandjatest dessantalustel või Zumwalt-klassi superlaevadel (TM, 06/2013). Radarikompleks võib töötada iseseisvalt, ilma inimesteta, rakendades vajadusel ka vajalikud vastumeetmed, mis välistab inimlikud eksimused. Laev ründab vaenlast ja kaitseb ennast Laeva lennutekk on 333 x 76 meetrit!, mistõttu on seal manööverdamiseks rohkem ruumi ja startivate-maanduvate lennukite arv peaks ööpäevas tõusma Nimitzitega võrreldes veerandi võrra ehk 160ni päevas, lahingolukorras kuni 270ni. Uuel laeval on rohkem vertikaaltõstukeid, Nimitzitel veeretati-keerati lennukeid rohkem horisontaalpinnal, aga see võttis aega. Erinevaid tüüpe lennukeid võib pardal olla 75–90 pluss helikopterid Sikorsky SH-60 Seahawk, lennukite päralt on laeva 25st tekist kolm ülemist. Mudeleist võivad seal olla hävituslennukid Boeing F/A-18E/F Super Hornet ja Lockheed Martin F-35C Lightning II, uudisena elektrilised hävitus/ründelennukid Boeing EA-18G Growler, varustuslennukid Grumman C-2 Greyhound ja vaatlus/luurelennuk Northrop Grumman E-2 Hawkeye, ka mehitamata Northrop Grumman X-47B. Viimast on praegu küll vaid kaks prototüüpi, kuid 3-4 aastaga peaks neist saama arvestatav relvastuse osa. Lennukeid aitab stardil uut tüüpi elektromagnetiline katapult EMALS (Electromagnetic Aircraft Launch System), mis asendab seni kasutatud aurukatapulte. Põhimõtteliselt on see elektromagnetiline relsskahur, mis võtab aurukatapuldist palju vähem ruumi ning vajab vähem inimesi. Uus on ka sama põhimõtet kasutav püüdekomplekt, sest Nimitzite hüdraulilise püüdekonksu kolbi ei suutnud kerged lennukid või mehitamata lennumasinad silindris sobiliku kiirusega endaga kaasa liikuma panna ja lennumasin kippus seetõttu purunema või ninali kukkuma. Uut püüdursüsteemi juhib arvuti, mis suudab süsteemi kohandada erinevate masside ja kiirustega maandumisele tulevate lennukite vastuvõtuks. Laeval on kaks uut tüüpi rikastatud uraanil töötavat reaktorit, mis läbi aurugeneraatorite käitavad nelja sõuvõlli ning ajavad ringi elektrigeneraatoreid. Kumbki reaktor toodab generaatorite abil 300 MW elektrienergiat, seda on seega kolm korda enam kui Nimitz-klassil. Aga uus varustus ja relvastus nõuabki elektrienergiat tuntavalt rohkem. Reaktorid ise on tunduvalt väiksemad ja kergemad kui Nimitzitel, kõikvõimalike detailide hulk on vähenenud kuni poole võrra. Kiirus peaks laeval olema 30 sõlme, maksimumvajadusel 35. Lennukikandjat kaitsevad tema lennukid ja alati on temaga kaasas kaitsev laevade grupp, kuid midagi on tal ka endal. Eeskätt tuuakse välja uuenenud „merevarblased“, radariga juhitavaid RIM-162-raketid SeaSparrow, mis peavad hävitama laeva suunas tulevad ülehelikiiruselised ja siksakitavad vaenlase raketid. „Varblase“ lennukiirus on Mach 4+ ja lennukaugust jagub üle 50 km. Nende kõrval on kasutusel ka väiksemad ja vanemad RIM-116, mille kiirus on Mach 2 ja lennukaugus 9 km. Neid saab juhtida kolmel viisil – raadiolainetega, infrapunakiirgusele reageerivalt või kombineeritult. Veel on laeval Phalanx CIWS-tulesüsteemid, mille radariga juhitavad kuuetorulised kahurid suudavad välja tulistada 4500 20 mm mürsku minutis. Minutis! Ja kergemateks juhtudeks on ka 12,7 mm kaliibriga kuulipildujad. Suhteliselt uued relvad on laserrelvad, mis praeguses staadiumis suudavad alla tuua näiteks droone, kuid lähitulevikus peaksid pakkuma kaitset ohtlikumate ründajate eest. Katsetulistamistel olla ühe laserimpulsi/lasu hinnaks tulnud uskumatuna tunduv üks dollar – võrreldamatult odavam kui ükskõik milline muu mürsk –, kuid elektronkahuri toimimiseks peab laeval selleks võtta olema vaba elektrilist võimsust 10 MW. Sellise laevamüraka kohta tundub relvastus lahjavõitu, aga nagu öeldud, lennukid ja kaitselaevad peavad siin tegema põhitöö. Kui üheskoos on neli ja pooltuhat meest, siis tekib seal tohutu kogus jäätmeid. Et neid mitte kaasas vedada, lagundatakse need plasmakeskkonnas töötavas jäätmelikvideerijas nn plasma pürolüüsi teel. Põhitegijaks on võimas kaarleekpõleti (2200–13 900 °C), piltlikult öeldes lagundatakse jäätmed molekulideks ja kogutakse pärast väärtuslike elementidena jällegi kokku. Laeva teenistusnimekirja järgi peab meeskonnas olema 508 ohvitseri ning 3789 meeskonnaliiget. Kui Nimitzitel on madruste jaoks hiiglaslikud 180kohalised magamisruumid, siis Fordil on need väheke inimlikumad, 40kohalised. Aga kujutage korraks ette 40 mehe norskamist – ja hernesuppi ei maksa kokal neile kohe kindlasti pakkuda. Kui merekatsed läbitud ja lennukikandja astub teenistusse, siis saame temast ehk ka rohkem teada. Aga järgmises ajakirjas vaataks veel mõnda loo algul mainitud uut lennukikandjat.

Sarnased artiklid