Ralli-Mini taassünd
Rein Luik
10.10.2010

Testirajal kihutab Mini WRC auto. Kes oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et legendaarset Mini ralliautot võib peagi taas näha kihutamas ralliradadel? Ilmselt väga vähesed. Aga uued reeglid WRC-autodele avasid uusi võimalusi ja juba tuleval aastal ründab Mini jälle rallimaailma tippu.

Omaaegne ralli-Mini sündis ajendatuna 1956. aasta Suessi kriisiaegsest kütusepuudusest, British Motor Corporationi autokraatliku juhi Leonard Lordi vihast nn saksa mulliautode vastu („me peame ehitama ühe korraliku väikeauto, et need mullid teelt välja ajada”), Kreeka päritolu konstruktori Sir Alec Issigonise mõttelennust ja andeka F1-konstruktori John Cooperi ideest kohandada see võidusõiduks. Kõigepealt oli Mini, algseteks nimedeks Austin Mini ja Morris Mini, mis lõi uue väikeautode trendi. Peagi kasvas see kultusobjektiks ja samamoodi nagu Nõukogude Eesti igas lugupidavas kodus pidi olema laualamp Vana Toomas, nii pidi isegi igas Inglismaa luksuslikus garaažis Rolls Royce’i kõrval seisma ka Mini. Kuigi tõe huvides tuleb nentida, et Minisid müüdi vanal heal Inglismaal ilmselt rohkem (enam kui 1,5 miljonit) kui meil neid laualampe. Peagi järgisid paljud tootjad Mini konstruktsiooni – põikiasetusega mootor, esivedu ja kompaktsed mõõtmed. Mini kujunes selliseks trendiloojaks, et on valitud teiseks kõige mõjukaimaks 20. sajandi autoks (Ford T mudeli järel). Isegi rekordiüritustel võimalikult paljude inimeste toppimisel väiksesse ruumi vahetas Mini välja seni taoliseks ettevõtmiseks kasutatud telefoniputka (Guinnessi rekordite raamatu järgi on telefoniputkasse mahutatud 25 inimest, aga Minisse vaid 21). Aga nüüd ka spordist. Need olid head sõbrad Issigonis ja Cooper, kes jõudsid koos järeldusele, et Minil on eeldusi läbi lüüa ka rallispordis. John Cooper, kes F1-sarjas teinud revolutsiooni ja paigutanud edukalt mootori sõitja seljataha, võttis asja tõsiselt käsile 1961. aastal. Pidurid, mootor, vedrustus tegid läbi suurimad muutused ja 1962. aastal debüteeriski Monte Carlo rallil Mini Cooper, mille roolis istus kuulsa Stirling Mossi õde Pat Moss, kes muuseas abielus legendaarse rallisõitja Erik Carlssoniga. Võib täiesti kindlalt tõdeda, et Mini Cooper oli esimene nn homologatsioonieri ehk siis spetsiaalselt ehitatud ralliauto, mis FIA reeglitega juba paar aastat lubatud olid. Peagi järgisid seda trendi teisedki tootjad. Kui esimene Mini Cooper veel suuri võite ei noppinud, siis 1963. aastal John Cooperi poolt veelgi enam täiendatud Mini Cooper S hakkas võitma esimestest võistlustest alates. Mootorivalik koosnes 970-, 1071- ja 1275kuubikulistest jõuallikatest. Enim levinud oli 1071S, aga kõige võimsam ja edukaim oli 1275Smootoriga mudel, millel oli hobujõude 120. BMC võidusõiduosakonna juhiks oli tol ajal Stuart Turner, üks 1960- ja 1970ndate aastate legendaarsemaid tiimijuhte. Kuigi tema juhitud tiimi kuulusid juba inglased Pat Moss ja Paddy Hopkirk, meelitas Turner võistkonda ka andekad soomlased, rallimaailma tõusvad tähed Rauno Aaltoneni ja Timo Mäkineni. Võiduka debüüdi Mini Cooper S autoga, millel mootoriks 1071kuubikuline jõuallikas tegi Rauno Aaltonen 1963. aastal kuulsal Alpine’i rallil. Järgmise aasta algul ründas BMC tehasetiim juba täiel jõul Monte Carlo rallil. Stardis oli koguni kuus 1071S-mootoriga Minit. Ligi 4000 kilomeetri pikkusel võistlusel üllatas võiduga nii konkurente kui publikut iirlane Paddy Hopkirk, kellel kaardilugejaks Henry Liddon. Nad suutsid edestada palju võimsamal Ford Falconil sõitnud Bo Ljungfeldti ja kuulsat Saab 96 sõitjat Eric Carlssonit. Mini edukat etteastet täiendas Timo Mäkinen neljanda kohaga. See oli võit, mis tõstis Mini kogu maailma tähelepanu keskpunkti ja kasvatas inglaste eneseuhkust. „See võit oli Inglismaal tõeline hitt, sest sain telegrammid nii peaministrilt kui ansamblilt The Beatles,” meenutab Hopkirk. Nii võidukas auto kui Hopkirk lennutati kiirelt tagasi Londonisse, et need jõuaksid mitmekümne miljonilise vaatajaskonnaga telesaatesse „Sunday Night at the London Palladium”. Rohkem Monte Carlos võitnud Mini, registreerimisnumbriga 33 EJB, ei võistelnud enam kordagi, sest järgmised mitu kuud oli auto ringreisil mööda Euroopat ja paigutati seejärel muuseumi, kus seisab tänaseni all samad rehvid, millega läbiti võiduka võistluse viimane kiiruskatse. 1965. aastal aga võttis järje üle 120hobujõulise 1275S-mootoriga Mini ja võitudeseeria jätkus aina suurematel pööretel. Sõitjateks olid „lendavad soomlased” Timo Mäkinen ja Rauno Aaltonen ning Paddy Hopkirk. Muuseas oli just Stuart Turner oli see, kelle suust pärineb Soome tipptasemel rallisõitjate hüüdnimi „Flying Finns” ehk siis „lendavad soomlased”. Nii hakkas ta kutsuma oma kahte staarsõitjat Aaltoneni ja Mäkineni. Et lugeda üles kõiki esikohti, kuluks siin mitu lehekülge, aga näiteks 1965. aastat alustati taas võiduga Monte Carlo rallil. Ilmastikutingimused – jäised teed ja lumetuisk – olid tookord nii karmid, et 237 startinud meeskonnast jõudsid finišisse vaid 35! Aga esimesena neist ületas finišijoone Timo Mäkinen. Veel samal aastal oli Mini Cooper S võidukas ka Iiri, Genfi, Vltava, Poola, 1000 järve, München-Viin-Budapest ja RAC-rallidel. Neli nendest võitudest noppis Rauno Aaltonen ja need tulemused aitasid soomlase ka Euroopa meistriks. Kolmikvõit järjestuses Mäkinen, Aaltonen, Hopkirk saavutati Monte Carlos ka 1966. aastal, kuid prantslastel ei mahtunud kuidagi hinge, et Mini Cooper S võidab juba kolmandat aastat järjest ja suutsid kõigi kolme Mini juures leida reeglitele mittevastavad esituled! Vaja oli ju hädasti kodumaise Citroëni võitu ja nii diskvalifitseeritigi kõik kolm. Tegelikult isegi neli, sest ka neljandana lõpetanud Roger Clark (Ford Cortina) oli vaja maha võtta, et saada võitjaks Citroëni sõitja Pauli Toivonen. Soomlane tundis selle võidu üle niivõrd suurt häbi, et ei osalenud autasustamisel ega sõitnud elus enam kordagi Citroëniga. Aga Mini pälvis selle eemaldamisega ilmselt rohkem tähelepanu kui oleks seda saanud võidu korral. 1967. aastal jätkus Mini vallutusretk. Monte Carlos võitis seekord Rauno Aaltonen, aga esikohad nopiti ka näiteks Akropolise, 1000 järve ja mitmetelt teistelt kuulsatelt rallidelt. 1968. aastaks aga hakkasid Minid vähehaaval alla jääma konkurentide Alpine’i, Porsche ja Fordi uhiuutele rallirelvadele. Parimaks tulemuseks jäid kolmas, neljas ja viies koht Monte Carlost. Võitudega harjunud BMC otsustas peagi Mini tehasetiimile joone alla tõmmata. Kultusobjekti staatuses on aga Mini tänaseni. Uus tulek Mini oli ja on inglaste uhkuseks, kuigi nii mõnedki kiibitsejad arvavad, et tänapäeva Minil, mis kuulub sakslastele ja ehitatakse austerlaste poolt, pole vana hea Inglismaaga enam mingit seost. Kuid Mini WRC, mis baseerub Countrymani mudelil, ehitatakse muuseas ikkagi Inglismaal, kuulsas ja suurte kogemustega rallitiimis Prodrive. Ja selle tuntud juhi David Richardsi arvates on Mini ikkagi säilitanud koha inglaste südameis, ning eks seda kinnitas ka suur tähelepanu, mille pälvis esimene teade Mini comebackist rallimaailma tipptasemele.

Vanameister Paddy Hopkirk andis aga nina pihta neile, kes kihutavad ringi „vanade” Minidega, tuuleklaasil kleebis „Sajaprotsendiliselt vaba BMW juppidest”. „Kas nad siis ei mõista, et kui poleks olnud BMW päästerõngast, poleks Minit enam olemaski?” nentis Hopkirk. Loomulikult on huvi ja ootused Mini WRC etteastete vastu järgmisel aastal palju suuremad kui näiteks uute Ford Fiesta või Citroën DS3 WRC-autode osas. Ja ma arvan, et kui isegi ühtegi esikohta ei saavutata, on Mini ikkagi võitnud.

Sarnased artiklid