Rakettmootorite isand Gluško
Ülo Vaher
08.09.2008

Esimene sputnik, esimene kosmonaut J. Gagarin, esimene N. Liidu saadetis Kuule – kõik nad lendasid tänu Valentin Gluško mootoritele. Kuna N. Liidus oli kombeks hoida oma konstruktoreid saladuses, siis avalikustati nad alles pärast surma. Teenekaim raketikonstruktor S. Koroljov sai tuntuks 1966. a, kuid tema rakette kosmosesse lennutanud mootorite looja V. Gluško töö jäi veel aastakümneteks üldsusele tundmatuks.

Valentin Gluško sündis 2. septembril 1908 Odessas. Alghariduse sai kohalikus tööstuskoolis, kus sai selgeks nii lukksepa kui ka treiali amet. Paralleelselt õppis ta konservatooriumis ka viiulimängu, kuid juba siis olid tema huvide keskpunktis kosmosega seotud küsimused.
Tänu nii J. Verne’i ulmeromaanidele kui ka K. Tsiolkovski, H. Oberthi ja R. Goddardi raamatutele ja artiklitele äratasid 1920ndatel aastatel noorsoo seas suurt huvi lennud teiste taevakehade juurde ning raketiehitus. Mitmetele sai see valdkond nende elu peamiseks sisuks. Tuntumateks neist said varalahkunud F. Canders Lätist, S. Koroljov Ukrainast, W. von Braun Saksamaalt.
Viieteistaastasena astus Gluško kirjavahetusse Tsiolkovskiga ja sai temalt kirjandust ning nõuandeid. Juba järgmisel aastal ilmus tema artikkel Kuu ja Veenuse vaatluste kohta kohaliku observatooriumi ajakirjas. 1925. a siirdus ta õppima Leningradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Lõpetamisel sai tema diplomitööks elektrienergiat kasutavate rakettide abil töötava planeetidevahelise lennuaparaadi Helioraketoplaani projekt. Tööle asus ta 1929. a vastavatud Gaasidünaamikalaboratooriumisse (GDL).
Tol ajal moodustati raketiehituse huviliste ühendamiseks poolühiskondlikud reaktiivliikumise uurimise grupid GIRD nii Leningradis, kus üheks aktivistiks sai Gluško, kui ka Moskvas, kus juhtfiguuriks kujunes S. Koroljov. Seal töötas ka andekas ja pühendunud F. Canders, kes töötas välja ka Venemaa esimese vedelkütuseraketi GIRD-X, mis tõusis õhku 1933. a novembris, kuid Canders seda ise enam ei näinud, sest juba märtsis kustutas tema eluküünla tüüfus.

Repressioonide aeg
1930ndate aastate alguses hakkas õhus tunduma uue sõja lähenemise hõngu ja Venemaal ning Saksamaal hakati tasapisi arendama ka sõjatehnikat ja -tööstust. Kõrgemas juhtkonnas küpses arusaam, et raketitehnika võib tulevases sõjas mängida olulist rolli. Seepärast moodustas ettenägelik marssal Tuhhatševski 1933. a GDL ja GIRD baasil raketiinstituudi RNII, kuhu koondati selle ala parimad asjatundjad, sealhulgas ka Gluško ja Koroljov. Gluško juhtimisel hakati välja töötama vedelkütusrakettmootoreid, mis on märksa efektiivsemad kui seni laialt tuntud tahkekütusega rakettmootorid. Vedelkütusrakettmootorite puhul on üheks võtmeküsimuseks kütuste ning oksüdeerija valik. Valikuvõimalused on üsna suured, kuid neist igaühel on omad plussid ja miinused, mida tuleb iga konkreetse rakenduse puhul eraldi arvestada. Gluško juhitavas osakonnas arendati ORM-tüüpi mootoreid, mis töötasid lämmastikhappe ja petrooliga, ja gaasigeneraatoreid GG-1 torpeedode tarbeks. Koroljov tegeles samal ajal tiibrakettide mudelitega 212 ja 301 ja Venemaa esimese reaktiivlennuki RP-318 konstrueerimisega, mis pidid lendama hakkama sõjaeelse Venemaa võimsaima reaktiivmootori ORM-65 (veojõud 175 kg) abil, kuid kõigele tõmbas kriipsu peale 1938. a Stalini alustatud personali suurpuhastus. Arreteeriti ja hukati nii raketiasjandust soosinud sõjaväejuht Tuhhatševski kui ka RNII juhid I. Kleimenov ja G. Langemak. Gluškole ja Koroljovile määrati vastavalt 8- ja 10aastased vangistused, kuigi süüdistused olid nagu tavaliselt alusetud ja absurdsed. Koroljov sattus esialgu Kolõma kaevandustesse, kus pidi ebainimlike tingimuste tõttu äärepealt hinge heitma, Gluško aga suunati tööle ühte NKVD erikonstrueerimisbüroose OKB – sellistesse koondati ülemtšekisti L. Beria poolt andekamaid ja produktiivsemaid spetsialiste omalaadsele sunnitööle, eesmärgiga tõhustada uudse sõjatehnika väljatöötamist! 1940. aastal sai Gluško ühe sellise, Kaasanis paikneva lennukitehase OKB peakonstruktoriks. Seal konstrueeriti ja valmistati vedelkütusel töötavaid reaktiivabimootoreid RD-1–RD-3 lennukitele Pe-2R, La-7, Jak-3 ja Su-6, kusjuures paljud lennukikonstruktoridki olid Beria hoolealused. Ühe talle alluva tsehhi juhatajaks toodi 1942. a ka Koroljov. 1944. a meeste karistused tühistati ja nad jätkasid tööd formaalselt vabade inimestena. Gluško määrati OKB-SD peakonstruktoriks.

Vaud avavad uue etapi
1944. a septembris tabas Saksamaa-vastaseid liitlasi tõeline šokk, kui Pariisile ja Londonile sadasid ootamatult taevast kohutavad pommid, mis tekitasid suuri purustusi ja tapsid tuhandeid inimesi. Need olid Saksamaal geniaalse raketikonstruktori W. von Brauni juhtimisel välja töötatud ja Peenemünde maa-alustes tehastes valmistatud ballistilised raketid A4, mida tuntakse kui V-2 ja mida hitlerlik propaganda reklaamis kui kättemaksurelva, mis pidi sõjasse tooma ka otsustava pöörde. V-2 kandis ligi tonnist lõhkelaengut, suutis lennata ülehelikiirusega kuni 80 km kõrgusel ja jõuda 300 km kaugusele ja sellele ei saanud vastu ei õhutõrje ega hävitajad. Briti salaluurel õnnestus Londonis paikneva Poola eksiilvalitsuse abiga organiseerida Poolas (V-2 toodeti peamiselt Poola territooriumil, eeskätt Peenemündes) partisanide poolt luureandmete kogumine uue relva kohta. Nähes, et Punaarmee läheneb kiiresti nendele piirkondadele, saatis kaval Churchill Stalinile salajase kirja, milles teatas, et Saksamaal on üliohtlik rakettrelv, mida katsetatakse Debica rajoonis, ning tegi ettepaneku, et selle piirkonna hõivamisel leitud eksinud rakette või nende jäänuseid ei hävitataks, vaid võimaldataks neid uurida ka briti spetsialistidel.
Samal ajal aktiviseerus ka USA luure ning nende õnneks liikus läänerinne lõpuks oodatust kiiremini, jõudes tungida ka nendele aladele, mis liitlaste varasema kokkuleppe kohaselt pidid jääma nõukogude mõjutsooni. Seetõttu õnnestus ka von Braunil koos oma tähtsamate kaastöötajate ja tehnilise dokumentatsiooniga anda end USA käsutusse, samuti õnnestus ameeriklastel enda kätte saada umbes sada raketti. Kõik see oli hindamatu varandus, mis pani aluse sõjajärgsele raketitehnika arengule USAs.
Võib vaid ette kujutada, kuidas Stalin võis vihaga vaid hambaid kiristada või vuntsi närida, nähes, milline rasvane suutäis läks ameeriklastele sellest tsoonist, mis kokkuleppe järgi pidi jääma venelastele. Nüüd pidid nad leppima vaid tühiste raasukestega. Nii antigi karm käsk need viimse terakeseni kokku korjata, tundma õppida ja ära kasutada. Selleks saadeti Saksamaale suured sõjaväelaste ja mitmesuguste spetsialistide delegatsioonid, mille koosseisus mängisid olulist rolli ka Koroljov ja Gluško. Koguti kokku mitte üksnes rakettide detailid ja killud, vaid ka nende valmistamisega seotud spetsialistid ning sunniti neid taastama tehnilist dokumentatsiooni ning kokku monteerima terveid rakette, et täpsemalt tundma õppida nende tehnilis-taktikalisi omadusi. Venelastega asus tõrkumata koostööle tippspetsialist H. Gröttrup, moodustati mitmeid ühisinstituute ja -tehaseid lõppeesmärgiga taastada V-2 tootmine Saksamaal, kuid kuna see oli Podstami kokkuleppega keelatud, siis deporteeriti saksa spetsialistid ja töölised (umbes 2200 koos 6000–7000 pereliikmega) koos vastavate instituutide ja tehaste varustusega 1946. a oktoobris Venemaale.

Venemaa oma raketid
Sõjaväe juhtkonnale oli V-2 näitel selgeks saanud, milline tähtsus võib riigi sõjalises potentsiaalis olla kaugmaa ballistilistel rakettidel, eriti veel siis, kui need suudavad kanda ka tuumarelva. Selle suuna arendamisse rakendati suured jõud. V-2 koopia R-1 loomises osales juba 15 uurimisasutust ja 35 sõjatehast. Raketi loomist juhatas Koroljov konstrueerimisbüroos OKB-1 Podlipkis, selle mootori RD-100 valmistamine oli aga Gluško ülesandeks. Temale loodi selleks Himkis konstrueerimisbüroo OKB-456. Kuigi nõukogude raketispetsialistid olid Saksamaal saanud suurepärase „täiendkoolituse”, oli V-2 koopia valmistamine Venemaal ääretult raske ülesanne eeskätt üldise tehnika- ja tööstustaseme mahajäämuse tõttu. Kas või selline näide: V-2 ehitamisel kasutasid sakslased 86 erinevat terasemarki, millest venelastel olid vasted vaid 32-le, värvilistest metallidest oli sakslastel kasutatud 59 marki, venelastel asendusi vaid 21. Tuli rajada spetsiaalne katsepolügoon Kapustin Jari.
Raketi R-1 mootorit RD-100 hakati valmistama endises Iljušini lennukitehases, mis viidi üle Taškenti. Esimene mootor valmis 1947. a. Mootori kütuseks oli 75% etanool ja oksüdeerijaks vedel hapnik (Lox) ning veojõud oli 27 tonni. Selle mootori abil tõusis 12 tonni kaaluv R-1 esmakordselt õhku 1948. a septembris ja kandes 800 kg lasti, lendas 270 km kaugusele. Peagi konstrueeris Gluško täiustatud rakettmootorid RD-101 ja RD-103 veojõuga juba 44 t. Neid alkoholiga töötavaid mootoreid kutsuti ka „purjus mootoriteks”.
Raketiehitajad said juhtkonnalt üha uusi ülesandeid. Alul oli selleks keskmaarakett R-3, kuid Koroljov suunas selle töö varsti oma alluvale M. Jangelile ja asus ise suure ja peamise ülesande kallale – luua kontinentidevaheline rakett R-7, millel oli tähtis osa ka N. Liidu kosmoseprogrammi täitmisel. Selle abil viidi 1957. a orbiidile esimene maa tehiskaaslane Sputnik, siis kosmoselaev Vostok Gagariniga pardal, hiljem kümneid teisi kosmonaute Voshodil, Sojuzil, Saljutil, Progressil ning loendamatuid tehiskaaslasi Kosmos. R-7 jäi paljudeks aastateks nõukogude kosmosetehnika sümboliks, tal oli spetsialistide hulgas käibenimi Semjorka, kuid teda kutsuti austavalt ka Korolevskaja, s.o kuninglik (Koroljov). Kõik need raketid jõudsid kosmosesse tänu Gluško mootoritele RD-105, R-106, R-107 ja R-108.
Kontinentidevahelised raketid vajavad mootorit, mille veojõud on sadu tonne. Selleks ei kõlba lihtviisi RD-100 mõõtmete suurendamine, sest väga suures kütuse põlemiskambris tekivad väga raskesti kontrollitavad ebastabiilsused. Selle vältimiseks võttis Gluško kasutusele kobarmootorid, milles ta ühendas paralleelselt neli tavalist põlemiskambrit, mida toitis ühine vesinikperoksiidil põhinev gaasigeneraator ja selle poolt käivitatav turbopump ning toiteseade, mis suunasid põlemiskambrisse nii kütust (petrool) kui ka oksüdeerijat (Lox). Sellise mootori veojõud oli ligi 100 t, kaal üle tonni ning pikkus ligi 3 m. Raketi alaosa ümber kinnitati neli kobarmootorit RD-107, mis kokku moodustasid raketi esimese astme, teiseks astmeks oli raketi tüves paiknev RD-108.

Tagasilöögid
Nõukogude kosmosetehnika edusammud ja nende osav reklaamimine tekitas suurt ärevust – et mitte öelda hirmu – raketirünnakute pärast USAs. Tuli midagi ette võtta, et taastada ameeriklaste usk nende maa üleolekusse ka kosmosetehnika vallas. Selleks sobis hästi presidendi Kennedy välja kuulutatud Kuu hõivamise programm Apollo. See oli suur väljakutse venelastele ja Koroljov sai salajase ülesande jõuda Kuule enne ameeriklasi. Selleks asus ta konstrueerima 2000 t kandejõuga hiigelraketti N1, millele pidi mootorid andma Gluško. Kuid nüüd läksid meeste arvamused lahku mootorites kasutatava kütuse suhtes. Gluško nõudis, et suurema veojõu saavutamiseks kasutataks kütusena efektiivsemat ebasümmeetrilist dimetüülhüdrasiini UDMH ja oksüdeerijana dinitrotetraoksiidi N2O4, Koroljov oli selle vastu nende toksilisuse pärast. Siis pöördus Koroljov mootorite asjus N. Kuznetsovi poole, kes oli lennukite turbopropellermootorite ehitaja, kuid omanud piisavalt kogemusi ülisuurte raketimootorite ehitamises. N1 arendamine takerdus ja lisaks suri Koroljov 1966. aastal vähki. Programmi juhtimine anti Koroljovi senisele asetäitjale Mišinile, kes muidugi ei olnud võrdväärne asendaja (seda endale teadvustades jõi ta ennast põhja). Ameeriklased võitsid Kuu võidujooksu hiilgavalt 1969. a, samal ajal kui N1 katsetused lõppesid üksteise järel katastroofidega, sh suurte inimohvritega. Nõukogude juhtkonna kannatus katkes ja Mišin võeti maha ning programm peatati.

Lõpp
Nüüd oli saabunud Gluško tähetund – ta sai senise Koroljovi OKB-1 ja tema enda OKB-456 ühendamisega moodustatud hiiglasliku teadustootmiskoondise NPO Energia juhiks. Siin lootis ta alul realiseerida oma ammused kosmosevallutamisega seotud unistused, nagu alalise kosmosebaasi loomine Kuule ja mehitatud lend Marsile, kuid unistused pidid taganema karmi reaalsuse ees. Nõukogude Liidus oli juba külma sõja aegadest jäänud esmaseks prioriteediks siiski sõjaline võimsus, kosmosevallutamisel oli peamiselt vaid propagandistlik funktsioon. Aga kui USAs hakati arendama kosmosesüstikuid, siis tekitas see N. Liidus kartust, et need on olulised tegurid raketitõrjesüsteemis ja tulevastes tähesõdades ning Gluško ja NPO Energia sai ülesandeks välja töötada süstiku analoog Buran, mis pidi startima uue võimsa raketi Energia abil. Selle mootori RD-170 loomine osutus arvatust keerulisemaks ning võttis oodatust palju kauem aega, nagu ka Buran ise.
RD-170, mille veojõud on 800 t, on tõenäoliselt tänaseni võimsaim rakettmootor.
Burani esimene lend toimus mehitamata režiimis 1988. a novembris. Varsti algas aga N. Liidu lagunemise protsess ja koos sellega kustusid ka riigi kosmoseprogrammid, kaasa arvatud Energia-Buran, kuid õnneks Gluško seda enam ise ei näinud, sest ta suri 1989. a 10. jaanuaril.
Gluško oli N. Liidus rakettmootorite ainuvalitseja-konstruktor, kes valmistas neid mitte üksnes Koroljovile, vaid ka teistele teenekatele raketikonstruktoritele nagu Tšelomei ja Jangel. Laiema avalikkuse eest jäi ta elu ajal varjule, kuigi võimude poolt külvati üle rohkete autasude ja aumärkidega.

Sarnased artiklid