Rakett nööri otsas
Vello Kala
20.06.2009

Ei, juttu ei tule leludest, mida väikemees võib nööriga ümber pea keerutada. Igati moodsate lahingurakettide seas on küllaga neid, mis lennul peenikest juhet enda järel veavad. Vaatame, mis põhjusel raketid köide on pandud.

Rakette peetakse moodsa aja relvaks. See pole päris nii. Tegelikult on lahinguraketid suurtükiväest vanemadki, ja vähemalt praegu domineerib sõjaajaloolaste seas arvamus, et esimene püss või kahur raketist sündiski – kellelegi kavalpeale tuli mõte rakett tagurpidi pöörata, sellest kõvasti kinni hoida ja lasta düüsist väljuvatel gaasidel munakivi vastase suunas lennutada.
See sündis enam kui tuhande aasta eest Hiinas. 1232. aastal kasutasid hiinlased lahingurakette sõjas mongolite vastu ning viimased olid usinad õpilased – juba kümne aasta pärast Sejo lahingus nägid eurooplased, seekord siis ungarlased, esimest korda rakettrelva – tulesaba saatel nende poole lendavaid piike ja tuleodasid. Öeldagu siis veel, et mongolite näol kohtus Euroopa „pimeda asiaatliku massiga”!
Siit algas rakettrelvastuse tee Euroopa arsenalidesse. Lahingurakette kasutati massiliselt kuni 19. sajandi keskpaigani. Alles siis suutis tänu vintrauale hoopis täpsemaks muutunud kahurvägi raketid tagaplaanile tõrjuda, sest kõik toonased raketikonstruktsioonid olid äärmiselt ebatäpsed. Raketid lasti lahti lihtsalt „vaenlase suunas”, polnud lootustki sihtida midagi konkreetset.
Niimoodi kaarega traadini raketi sabas jõutigi – et raketituli oleks mõjuv, peaks raketti saama lennul juhtida.
Esimesed tõsised katsed raketti lennul juhtida tehti Teise maailmasõja aegu Saksamaal. Sakslased kippusid liitlaste lennuväele õhus alla jääma ja siis otsitigi võimalust võidelda vastase pommitajatega saatmata ohtu lendureid, keda Saksamaal katastroofiliselt nappis. Nii sündisid ideed juhitavatest rakettidest.
Esimene mõte oli mõistagi raadiojuhtimine. Selles suunas alustatigi ja katsestaadiumisse jõudsid toonase tehnilise taseme foonil lausa UFO-maailma kuuluvad raketid Wasserfall, Rheintochter R-1, Fritz X. Kõiki neid juhiti nagu mudellennukeid – operaator jälgis sihtmärki ja juhtis raketi sellele võimalikult lähedale. Raadiojuhtimisel oli aga üks oluline puudus. Raadioaparatuur, mis oli võimeline suhtlema maapealse tulejuhiga, oli keeruline, kallis ja veaaldis – toonaste oskuste baasil oli seda ka raske raketti mahutada. Lisaks oli raadiolaineid võimalik küllalt hõlpsalt segada. Siis tuldigi mõttele, et näiteks pommitaja ründamiseks ei pea raketti oma lennukilt välja tulistama hirmus kaugelt – piisaks, kui hoida end pommitajate kiirlaskekahurite tuleulatuses, mis oli umbes üks kuni poolteist kilomeetrit. Sellisel juhul ei peaks iga raketiga hukkama keerukat raadioseadet, juhtsignaale võiks edasi anda ka juhtmeid pidi!

Ruhri teras
Uus projekt sai tootja järgi koodnime Ruhrstahl X-4. Projektijuhiks oli Max Kramer ja tööd algasid juunis 1943. Rakettmootor BMW 109-448 andis raketile kiiruse ligi 1200 km/h ning hoidis seda kogu lennu jooksul. Poolidele keritud „juhtlõnga” pikkus määras X-4 tegevusraadiuse – see oli neli kilomeetrit. Kütusena kasutati segunemisel isesüttivaid komponente, mis tõstis oluliselt reketi töökindlust. Sakslased lootsid nii ruttu kui võimalik üle minna tahkekütusele, mis teinuks X-4 veelgi töökindlamaks, paraku ei jõutud sobiva kütusevalemi loomiseni.
Lennul stabiliseeris X-4 ennast pöörlemise teel – kui ka juhtus, et reaktiivjõu suund erines veidi lennusuunast, siis pöörlemine tagas, et viga tasalülitas ennast ise. Raketti juhiti kahe juhtme abil, mis olid kogutud poolidele ning kerisid end sealt maha vastavalt raketi kaugenemisele välja saatnud lennukist. Raketil oli güroskoopseade, mis võimaldas raketti juhtida vaatamata selle pöörlemisele: juhtmete kaudu liikusid signaalid „vasakule-paremale-üles-alla”, güroskoobi vahendusel teadis rakett, milliseid juhtpindu igal konkreetsel hetkel soovitud kursimuutuse saavutamiseks tuli liigutada. Raketti juhiti joysticki sarnase juhtkangiga, nii et ka seda menukat arvutiliidest tuleb selle projekti lapseks pidada.
X-4 lõhkepea kaalus 20 kg ning selle lõhkemisel laiali paiskuvad killud hävitasid pommitaja garanteeritult, kui rakett lõhkes kümne meetri kaugusel. Katsed näitasid, et raketijuht suudab küll raketi vaenlase lennukile suunata, ei suuda aga tabada hetke, mil rakett on oma trajektooril lennukile kõige lähemal. Seetõttu varustati X-4 akustilise sütikuga, mis oli kalibreeritud jänkipommitaja B-17 mootori häälele. See oli keerukas seade, mis põhines Doppleri efektil – kui rakett lennukit jälitas, näis Doppleri efekti tõttu, et mootorihääl on tegelikust veidi kõrgem. Kui rakett lennukist möödus, efekt kadus ja rakett lõhkes.
Esimene lennukatse X-4ga toimus 11. augustil 1944. Kandelennukiks oli hävitaja Focke-Wulf Fw190. Õige pea selgus siiski, et ühekohalise lennuki piloodile käib lennuki ja raketi üheaegne juhtimine üle jõu. Seega pidi X-4 kandjaks saama sakslaste multifunktsionaalne täppispommitaja Junkers Ju 88.
1945. aasta alguseks oli Ruhrstahlil valmis 1200 raketikorpust. Mida polnud, olid mootorid. Need pidid valmima BMW Stargardi tehases, viimast tabas aga liitlaste hävitav pommitusreid. Nii jäid sel raketil lahinguristsed saamata. Ent „ristiisaks” sai X-4 kõigile hiljem valminud „traadi teel juhitavatele” rakettidele, tõsi, põhiliselt tankitõrjerelvana – õhus muutusid kiirused peagi nii suurteks, et traatliini poleks saanud enam välja kerida. Seegi mõte sündis kõigepealt sakslaste ajudes.

X-7 Rotkäppchen
X-4 maapealne, tanke ründav kloon kandis koodnime X-7 Rotkäppchen ning kasutas tahkekütusel töötavat mootorit. Ka oli ta väiksem – kui X-4 kaalus 60 kg, siis X-7 vaid 9 kg. X-7 oli mõeldud kantava laskeseadeldisena. Ka X-7 projekti juhtis seesama insener Max Kramer ning projekti taga seisis BMW kompanii. X-7 kandis 2,5 kg kumulatiivset lõhkepead, mis läbistas kuni 20 cm paksuse tolleaegse tankisoomuse. Seda oli piisavalt, et lüüa rivist välja ükskõik milline toonane liitlaste tank. Jõuallikas, nagu öeldud, põhines tahkel kütusel. Selle valmistas WASAG ning see oli kaheastmeline: stardi- ja lennumootor. Raketil olid kaks tiiba, tiivaotstes paiknesid juhtliini mahutavad konteinerid. Kere tagaosas paiknes ka signaaltuli – püroseade, mis põles heleda leegiga ja aitas operaatoril raketti silmas pidada ka heledal päeval. Rakett lasti välja 15 kg kaaluvalt kolmjalalt. Raketi mootor läideti elektrisüütega, kahegrammine lisalaeng andis hoo sisse stabiliseerivale güroskoobile. Raketil oli tavaline lööksütik, mis aktiveerus sihtmärgi tabamisel. Raketi lennumootor töötas kuus sekundit ja tagas raketile kiiruse 300 km/h. Laskeulatus oli 1200 meetrit.
Esimesed laskekatsed tehti 21. septembril 1944 – seega veidi enam kui kuu aega pärast X-4 esmakatsetusi. Katsetel lasti välja seitse raketti. Selgus, et raketti on raske juhtida ning neli esimest lõikusid maasse sihtmärgini jõudmata. Kahel järgmisel stardil vedas alt mootor ning ainult viimane, seitsmes start oli õnnestumine – rakett tabas 500 meetri kaugusele sihtmärgiks asetatud tanki.
Kuna tanke sai rünnata ka olemasolevate vahenditega (kahurvägi, Panzerfaust) ei saanud X-7 Hitlerilt eriti kõrget hinnet ning tootmine venis. Valmis umbes 300 raketti, enamik neist langes sõja lõpul liitlaste kätte.

Traati pidi tänapäeva
Nii USA, Venemaa, Inglismaa kui Prantsusmaa kõrged sõjaväeasjade otsustajad Hitleri pessimismi ei jaganud. X-7 sai paljude sõjajärgsete ja evolutsioonirada pidi tänapäevalgi kasutuses olevate tankitõrjerakettide esiisaks. Eesminejaiks said veidi üllatuslikult prantslased. Arsenal de l’Aeronautique Chatillonis oli täis otsustavust nende kätte sattunud X-7 lendama panna – ja nüüd juba Prantsuse lipu all. Rahuaegsetes tingimustes oli ka aega ja vahendeid X-7 edasiarendamiseks – elektroonika arenes juba noil kaugetel aastatel kiiresti. 1955. aastal võeti rakett Nord SS.10 nime all relvastusse. Oma eeskujuga võrreldes oli prantslaste raketil poole võimsam lõhkepea ning kolmandiku võrra suurem tegevusulatus (kuni 1600 meetrit). Proovipartii ostsid ka USA sõjaväelased, kuid otsustasid esialgu, et tehniline lahendus on veel toores. Vead said parandatud SS.11 mudeliga ning see läks ka USA armee relvastusse. Rakett sai tuleristsed 1956. aasta lahingutes Suessi kanali pärast – seda kasutas Israel Egiptuse tankide vastu.
Inglased said oma nn traadiga raketi valmis aasta pärast prantslasi. See kandis nime Vickers Vigilant. Selle tegevusulatus oli veidi väiksem kui prantslaste raketil (1375 m), lõhkepea samas aga veidi võimsam. Ent võrreldes eelkäijatega sisaldas Vigilant olulisi tehnilisi uuendusi. Eeskätt oli see autopiloot. Sakslaste ja prantslaste raketti juhiti nagu jalgratast – ainus juhtimises osalev „süsteem” oli mees juhthoova taga. Vigilant andis raketi güroskoobile uue ülesande – lisaks senisele tööle hoidis autopiloot güroskoobilt saadavate andmete põhjal raketti sirgjoonel ning korrigeeris külgtuulest jm teguritest tingitud kõrvalekalded. Sihtmärgile suunamine jäi endiselt inimese teha. Vigilanti oli eelnevatega võrreldes vägagi lihtne juhtida ja paljud asjatundjad peavad just Vigilanti esimeseks tõepoolest efektiivseks juhitavaks tankitõrjeraketisüsteemiks. Vigilanti plussiks oli ka kasutusvõimaluste mitmekesisus: seda võis kasutada jalaväerelvana, ent võis kinnitada ka soomukeile või džiipidele. Seade võimaldas kuni kuus raketti ühendada patareiks, mida siis üksainus operaator võis ükshaaval teele saata. Vigilant oli laialdaselt kasutuses ka USA relvajõududes, rakette ehitati inglastelt ostetud litsentsi alusel.
Venelased said oma traatraketi valmis 1960. aastal (3M6 Šmel, NATO tähisega AT-1 Snapper), jänkid tegid „päris oma” alles 1970 – selleks sai BGM-TOW. Ning kaks aastat hiljem valmis Prantsusmaal Milan, raketisüsteem, mis on aastatega läbinud mitmeid modifikatsioone ning on nüüd ka Eesti kaitseväe käsutuses. Olen seisnud Milani meeskonna kõrval, kui see rakette välja saadab, olen näinud „linnukesi” lennul, olen näinud tulepahvakuid sihtmärgil ning pistnud näpu läbi paksu terasplaati ilmunud avausse – Milan on relv küll!
Aastate jooksul on ilmunud ka täiuslikumaid raketijuhtimissüsteeme – näiteks infrapunasihik. Ent puudusi on nendelgi, näiteks ei saa infrapunasihikuga tulistada objekte, mis pole foonist kuumemad – sõitev tank on sellise raketi jaoks sihtmärk, teist päeva puhkav aga mitte!
Ning – mitte mehed vaid raha on sõja tulemuse otsustajaks. Traatrakett on jäänud suhteliselt taskukohaseks relvaks ja nii võivad just „traati mööda” lendavad tulenooled otsustada lahingu lõpptulemuse, kui ülikallite „isemõtlevate” rakettide napp varu on ammendatud.

Sarnased artiklid