Puulaev on hea laev
Toivo Külvet
05.07.2006

Aprillikuu viimasel laupäeval kulmineerus Emajõe lodjaseltsi liikmete aastatepikkune pingutus ajaloolise laeva – peipsi lodja piduliku vettelaskmisega Emajõe lainetele. Nimekonkursi tulemusena sai laeva nimeks Jõmmu ja selle nime valikul Katariina Jee kõrval (50 : 50) sai kaalukeele langetajaks kirjanik Jaan Kross, kes on ka lodjaseltsi auliige. Mis tore laev see Jõmmu siis on?

Mittetulundusühing Emajõe Lodjaselts kutsuti ellu 2004. a kevadel grupi entusiastide poolt, et taaselustada kohalikule Emajõe vesikonnale ainuomase laevatüübi – peipsi lodja ehitus ja kasutamine atraktiivse veesõiduvahendina. Lisaks lodjakojale, kus aastaringselt võiks toimuda lotjade ehitamine ja mitmesugused käsitöö õpikojad (siseveekogude paatide ehitamiskursused), on seltsil plaanis ajalooliste laevade sadama ja muuseumi rajamine. Puutööoskused on ju ikka kõrgelt hinnatud olnud ja seda tööd on siinmail hästi tehtud. Kui on valmistatud tuuleveskeid ja oreleid, asi see üks tõsine puulaev valmis teha on! Lodjaselts kuulub Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi ja sealtkaudu ka Euroopa vastavasse organisatsiooni.

Peipsi lodi kui laevatüüp
Teadaolevalt on peipsi lotje ehitatud juba 14. sajandil ja seda kohalikele Peipsi järve ja Emajõe vesikonna madalatele vetele sobivat laevatüüpi võib pidada hansakoge järeltulijaks. Tippaegadel 19. sajandil oli neid umbkaudu pool tuhat ja Tartu puu-, heina- ja kalaturgudel viibis korraga kuni 200 lotja. Meremuuseumi andmetel võisid lodjad kuuluda maailma suurimate klinkerplangutusega puidust purjelaevade hulka. Suurimad ehitatud lodjad on olnud ligikaudu 35 meetrit pikad, 14 m laiad ja kahemastilised, kuid enamasti olid nad 12–25 m pikad. Viimased lodjad ehitati möödunud aastasaja esimestel aastakümnetel. Hiljem kasutati neid kuni sajandi keskpaigani ilma masti ja purjeta, siis veeti neid aurulaeva järel. Lodja nimigi muutus siis kohalikus kõnepruugis paarkaks, pargaseks või praamiks.
Kahjuks ei olnud säilinud korralikke lodjaehitusjooniseid – ilmselt pole vanad meistrid neid kunagi teinudki. Nii tuli alustada fotodest, säilinud kirjeldustest ja Eesti Rahva Muuseumis leitud mõnedest joonistest. Abiks olid kindlasti ka meremuuseumis olevad lotjade mudelid.
Väikese süvisega, madala kiiluga, väga lai ja mahukas lodi oli sobiv kasutamiseks Emajõe lookleval veeteel ja randumiseks Peipsi madalatel liivarandadel. Lotjade kandevõime jäi vahemikku 16–200 tonni kaupa. Tugev ja sitke klinkerehitusviisis kere pidas vastu ka Peipsi lühikeses ja järsus laines. Äsja valminud Jõmmu on 12 meetrit pikk ja 7 meetrit lai. Selline pikkuse ja laiuse suhe on omane vaid lotjadele. Kaalub Jõmmu umbes 20 tonni, kuid süvist (ilma ballastita) on vaid 40 cm.

Ehituslik eripära
Lodi ehitati looduslikult kõveraks kasvanud männipuust kaartele, nii nagu vanastigi. Lodja kere on kaetud klinkerplangutusega, see tähendab, et iga järgmise plangu serv läheb eelmise peale. Eripäraks on kereplangutuse muster: et kere on väga „maokas“ siis parda keskosas on planke vööri- ja ahtriosaga võrreldes topeltarv. Vöörist algavad plangud lõpevad enne ahtertäävini jõudmist, nende otsad kaovad sujuvalt ahtrist algavate plankude alla ja vastupidi. Planke painutati külmalt, tänapäevaste ehitajate arusaamade kohaselt pidi selleks kuluma omal ajal väga palju aega. Pärimuste järgi oli võimalik keskmise suurusega lodi valmis ehitada umbes kolme kuuga, milles tänane kogemus lubab kahelda. Jõmmu plangud, 50 mm paksud, painutati siiski valdavas osas aurukastis. Poltide ja pitskruvide abil paika tõmmatud plangud kinnitati kaarte külge lõplikult puidust naaglitega ja planguservad omavahel sepistatud naeltega.
Kere veepidavuse saavutamiseks tihiti planguvahed tõrvas keedetud takuga ja kaeti puitliistuga. Peipsi ääres kutsutakse seda meetodit torutamiseks ja kasutatakse tänapäevalgi. Läätsekujulise ristlõikega liistud kinnitati plankude külge sepistatud plekk-klambrite ehk sinklitega. Vanadel aegadel on taku asemel kasutatud ka turbasammalt. Valmis kere tõrvati.
Lotjadel, erinevalt hansakogedest või viikingite laevadest, kasutati raapurje koos alumise raaga. Jõmmu puri tuli 100ruutmeetrine. Raapurje koos raaga tõstmiseks kasutatakse vintsi ehk pööra, selle abil õnnestub ka masti püsti ajamine ja alla laskmine, näiteks sildade alt läbi sõitmiseks. Tulenevalt lodja kerekujust ja pea olematust kiilust ning raapurjest õnnestub purjetamine põhiliselt allatuulekursil. Tuule puudumisel veeti lotja edasi kaldalt inimjõul ja seda tegid jõeäärsete talude naised riidest rakmete abil.
Huvitav ajalooline detail on kivitõstmise tangid, mis asusid lodja ninas ja mille abil sai teed tõkestavaid kive jõe põhjast eest ära tõsta…

Kaasaja nõuded
Tänapäevase meresõidu nõuete kohaselt on Jõmmu ahterpiiki ehk peräsäksa peidetud 95hobujõuline Iveco merediisel koos reduktori, kütusepaakide, akude ja muu vajalikuga. Gaasikang koos mootori “kelladega“ on ahtritekil roolimehe käeulatuses ja tõrvatud puidu taustal eriti silma ei torka, ei riku ajaloolist välimust. Sõuvõll läheb otse läbi ahtertäävi ja sõukruvi mahub parasjagu täävi ja rooli vahele. Kui pärast vettelaskmist ulatusid kruvi labad veepinnani, siis lisati ahtrisse ballastiks hea tükk vana ankruketti ja kõik sai korda. Nüüd on ka esimesed proovisõidud tehtud ja võib öelda, et Jõmmu manööverdab ja liigub mootori jõul igati hästi. Ehitamise ajal arutati ka kahe sõukruvi ja hüdraulilise ülekande ja isegi hübriidmootori kasutamise võimalust, ent sellised lahendused oleksid osutunud liiga kulukaks.
Turistide ja huviliste sõidutamiseks tuleb ehitada veel WC koos musta vee kogumise tankiga, seegi tänapäeva nõue.

Saadud kogemus
Lodjaehitajate kogemus on, et paljud asjad oleksid sujunud paremini, kui oleks hoolsamalt planeerinud ja puitu valinud. Oksakohaga plank ei paindu sujuvalt ja kipub oksa kohalt murduma. Plankude painutamiseks tuleb kasutada aurukasti, nagu seda on tehtud meie rannikul ja saartel purjekate ehitamisel vanasti ja tehakse praegugi. Aga eks tänapäeval on laevaehituseks sobiva pikkuse-jämedusega oksavaba palki järjest raskem leida, nagu ka kõveraid puid laevakaarte tarbeks. Seepärast on mõeldud järgmiste lotjade juures liimitud kaarte kasutamisele, nagu seda on teinud mitmed ajalooliste laevade ehitajad teistes Euroopa maades. Selle väikese eksimuse ajaloolise tõe vastu võib ju andestada… hea tulemuse nimel.
Selle loo ilmumise ajal peaks Jõmmul juba mast püsti olema ja sätitakse purjevarustust. Purjetamiseks vajaliku stabiilsuse saamiseks lisatakse ka veidi ballasti, kuna Jõmmu kaupa vedama ei hakka. Varsti aga peaksid kõik huvilised Jõmmuga sõitu teha saama. Ja soovi korral avaras kaubatrümmis kas või tantsu vihtuda! Ning tartlastel ja linna külalistel põnev vaadata – mis huvitav laev, tundub üsna vanaaegne…
Soovime lodjakoja entusiastidele plaanide täitumist, sest idee ja Tartu linn on seda väärt, et Emajõe kaldale kerkiks tõeline, korralik lodjakoda, mitte senine hädapärane telk, kus Jõmmu külma talve kiuste valmis ehitati. Ja et traditsioonid, mis väärt, edasi elaksid. Ja muidugi Jõmmule ikka kolm jalga vett kiilu alla!
Asjahuvilised leiavad rohkem infot aadressidelt www.historicships.ee ja www.lodi.ee

Sarnased artiklid