Purjekas Martha ümberilmareisil
Toivo Külvet
01.08.2008

Kui sul on selline jaht nagu Martha ja võimalus kaks aastat kodust eemal olla, siis on loogiliseks jätkuks planeerida üks ümberilmareis ja asuda teele! Seda kapten Hillar Kukk koos oma kahe kaaslase, tüürimees Simmu Sillamaa ja pootsman Jaanus Kirsiga möödunud aasta jaanipäeval tegigi.

Merega on inimestel kaks võimalust – ta kas on nende südames või ei ole. Ükskõikne ei saa tema suhtes olla ja meri omakorda ei andesta hoolimatust-ülbust. Martha meeste jaoks oli mere kutse vägevam kui kõik muud maised ahvatlused.
Ümber maailma seilavast Marthast teatakse vähe – ehk väike ring inimesi välja arvatud. Kirjutamise ajal oli jaht teel Prantsuse Polüneesiast Uus-Meremaa ja Austraalia poole ning kiiluvett pea aasta jagu. Selle ajaga on kogunenud juhtumisi, muljeid ja seiklusi niivõrd palju, et siia loosse nad kindlasti ei mahu – lähemalt saab nendega tutvuda läbi reisikirjade ja piltide Martha kodulehel (www. marthaworldcruise.com). Õnneks on tänapäeva tehnika kõikvõimas – kohad-pildid vahetuvad kodulehel sama kiiresti, kui väike vapper purjekas jõuab merd seilata ja uusi seiklusi juurde koguda.
Ümbermaailmareisile starditi Hiiumaalt Orjaku sadamast 24. juunil 2007, maakerale plaanitakse tiir peale saada 2009. aasta augustiks, mil loodetakse õnnelikult kodusadamas tagasi olla.

Purjejaht Martha
1997. aasta suvel jäi kapten Kukele merel silma üks isemoodi purjekas. Pori sadamas juhtuti sama purjekat uuesti nägema. Asja lähemalt uurides saadi teada, et tegemist on legendaarse Colin Archeri loominguga tänapäevasel kujul. Huvi selle jahitüübi vastu aina kasvas ja 1998. aastal võeti ette retk Norrasse, Šoti juurtega Norra laevaehitaja Colin Archeri kodukohta Larvikisse, kus on tema muuseum. Sealt ja ka mujalt kogutud materjali najal süvenes veendumus, et tulevane pikkade mereretkede purjekas peab olema CA-tüüpi.
Marthale aluseks olnud 40jalase jahi projekti tegi Archeri 46jalase, aastast 1909 pärit päästelaeva jooniste järgi Soome jahiehitaja ja konstruktor Cristian Lydman, kelle firmas Haukilahden Veneveistamo OY ka vastavad klaasplastist töövormid selliste jahtide tegemiseks valmisid.
Martha ehitus algas 1998. aasta oktoobris. Vormide töötlemise ning pikijäigastajate lamineerimise järel võis 1999. aasta jaanuaris juba paigaldada vaheseinad ning mööbli (koid, kapid) kontuurid. Esimesed lakkimised said tehtud maikuus. Seejärel kulus ligikaudu neli kuud teki ja ruhvi ehitamisele – sh teki katmisele tiikpuuga ning ruhvi katmisele mahagoniga. Septembris sai paika roolimehhanism. Paralleelselt eespool loetletuga toimus pidev sisustusdetailide valmistamine (alates liistudest kuni intarsiatehnikani), lakkimine, elektri- ja sanitaartehniline töö, seadmete ja furnituuri paigaldamine.
Vettetõstmine toimus 1. novembril 1999 Emäsalos. Kulus veel paar päeva ja Martha sai taageldatud (taglas peale pandud). 6. novembril purjetas Martha kodusadamasse Kalevi jahtklubis Tallinnas.
Hillar Kukel oli koos poja Taneliga, kes Soomes laevaehitust õppis, ainulaadne võimalus ise osaleda jahi ehitamisel päris algusest peale – vormide pesemisest ja esimeste gelcoati kihtide pealekandmisest kuni vettelaskmise ja taglastamiseni. Kui oled kõik ise teinud, pole hiljem probleemi vajaliku torustiku, kraani, pumba või elektrilüliti leidmisega kas või käsikaudu ja pimedas! Niimoodi ise juures olla on võimalik vaid väikestes firmades – nagu Lydmanide paaditöökoda ongi –, kus ehitatakse hoolikalt ja mõõdukas tempos üksikeksemplare.
Senine purjetamine on tõestanud, et jaht on hästi vastu pidanud – oma töö on kvaliteetne ja kindlasti andis ka mõningast rahalist säästu.
Esialgne välisilme sai veidi muudetud – kajutiluugi kohal on nüüd jäik pritsmekaitse sprayhood ja roolimees on kurja ilma eest varjus ahtrisse ehitatud roolimajas. Pikaks ookeanireisiks väga vajalikud muudatused, sest meri võib olla küllaltki väsitav ja nüristav – vihmast, pritsmetest ja tekile murdunud laineharjadest rääkimata.
Meresõidu- ja ohutusvarustuse tase on A1 ehk kõik vastab ookeanipurjetamise nõuetele. See tähendab, et pardal on lisaks jahtide tavapärasele varustusele veel päästeparv, positsioneerimisjaam hädavajadusteks (annab vajadusel häire ja aitab jahti otsida), eelmisega samalaadselt töötav raadiomajakas, raadiosidejaam-satelliittelefon, tavalisest suurem kogus hädarakette, päästevestid, triivankur… Koisid on jahis koguni seitsmele inimesele, nii et ruumipuuduse üle ei tohiks rändurid kurta. Seega võib väita, et Martha on igati sobiv purjejaht väikese meeskonnaga pikkade otste purjetamiseks ookeanil.

Võrdlus Lennukiga
Eesti ümberilmapurjeka Lennuki kipper Mart Saarso on öelnud, et Lennuk on nendest jahtidest, millega tema on purjetanud, parim. Ta hindab väga headeks tolle manööverdusvõimet ja käiguomadusi.
Lennuki, ehk siis Finngulf 44 konstruktori Hakan Södergreni arvates on jahitüübi edukuse aluseks projektist tulenevalt selle kiirus ja nn tuurijahi merekindlus.
Taglastuse tüübilt on Lennuk bermuudaluup – üks kõrge mast, purjedest grootpuri, eespurjed ja lisapurjed (spinnaker). Martha on kahemastiline bermuudaketš – klassikalise Colin Archeri purjekaga võrreldes on kahvelpurjed asendatud efektiivsemate ja veidi lihtsamini käsitsetavate bermuudapurjedega. Martha taglastuse kõrgus on väiksem, kere on „maokam”, sest laius veidi suurem – seetõttu võib tuule tugevnedes Marthal purjesid hakata rehvima hiljem kui Lennukil.
Lennuk on selgelt eristuv rippuva raskuskiilu ja rooliuimega, Martha seevastu on pika kiiluga ja ahtertäävile kinnitatud roolilehega. Igasugustes ekstreemsetes oludes, näiteks madalikule sattumisel, on „terve nahaga” pääsemise eelis Marthal, kuigi raske jahi vabastamine võib osutuda vaevarikkaks.
Kitsastes kohtades ja sadamas manööverdamisel on eelis Lennukil, kuna ta pöörab hõlpsamini. Et asja parandada, on Martha varustatud vöörikruviga.
Pea samade mõõtmete juures on Lennuki veeväljasurve oluliselt väiksem, mis tähendab, et tegemist on kiirema purjekaga, eriti vaiksemas tuules. Lennukil oli ka suurem meeskond. Kui aga mõelda vajadusele olla merel/ookeanil pikki nädalaid, on laeva eluruumide mugavuselt, õõtsumiselt, erinevatel kurssidel laines käitumise koha pealt eelis Marthal. Mahukas keres on ruumi ja kajutis püstiseismise kõrgust ka korvpalluri kasvu meestele.

Martha kuival
Merel juhtub mõndagi – näiteks Niue saare läheduses jäi Martha kuivale, sõna otseses mõttes.
Kapteni seletuskirjast võime lugeda: „Saabusime Niue saare Alofi sadama reidile 30. mai öösel orienteerivalt kell 2 (ajavahe Eestiga 14 tundi). Vaikinud tuule tõttu kasutasin mootorit laeva hoidmiseks ohutus kauguses rannast. Umbes 2.30 hakkasid mootori pöörded vähenema, kuni lõpuks masin seiskus. Käivitamine ei õnnestunud. Kütusesüsteemi paigaldatud klaasist vee-eraldusfiltris oli näha sodi. Purjede kasutamisest ei olnud abi, kuna viibisime saare tuulealuses küljes tuulevaikuses. Hoovus ja ookeanile iseloomulik nn vana laine kandsid meid kaldale järjest lähemale. Rifi ääres tekkiv murdlainetus ajas Martha lõpuks rannaäärsele platoole.
Kuigi väljavaated õnnestumiseks olid suhteliselt väikesed, otsustasin alustada siiski päästetöödega. Platoole jäetuna oleks Martha kere purunenud igal juhul – küsimus oli vaid ajas. Politsei ja kohalike kalurite abiga kinnitasime ümber kere lindid (tõstetropid), rifile naelutasime lauad lohistamisest tulenevate kere vigastuste vähendamiseks. Tõusu kõrgvee ajaks jõudsime ettevalmistustega valmis. Kätte saime!
Vigastused kiilul ja roolilehel on kergemat laadi, kuigi eeldavad klaasplasti lahtiste kihtide eemaldamist ja uuesti lamineerimist. Kõige enam on vigastatud kere veealuses osas koht, millele laev toetus ja mida korallid kõige enam lõhkusid. Klaasplasti kihid on üksteisest lahti (ca 1,5 m2 ulatuses) ja seetõttu on olemas ka leke (ca 3-4 l/ööpäevas). Hetkel ei ole see ohtlik, kuid kere vajab parandamist esimesel võimalusel. Lähim tõenäoline võimalus Martha saamiseks dokki avaneb ehk Nukualofal, kuhu plaanime jõuda 7. juunil (Niuelt 330 meremiili). Aega tööde teostamiseks kulub umbes 1 nädal, mis tingitud eelkõige tehnoloogiast (plasti ja erinevate pealekantavate materjalikihtide kuivamine).”
Kapteni hinnangu kohaselt saab Martha õnnetuseelse seisundi taastada 100%liselt.

ARC – Atlantic Rally for Cruisers
Ühe tähisena on seni seljataha jäänud pikk sõit üle Atlandi. Sõideti see lausa võistlustingimustes, kuna võeti osa 22. korda toimunud regatist Atlantic Rally for Cruisers ehk lihtsalt ARCist. Võidusõitu alustas Martha 25. novembril 2007 koos 240 jahiga 24 erinevast riigist. Finiš sai ületatud 158. jahina ajaga 18 päeva 15 tundi 28 minutit 54 sekundit, kuid see tagas H-grupis teise koha ja kõigi finišiprotokolli mahtunud cruising-laevade hulgas seitsmenda (mingi eksituse tõttu algul lausa viienda!) koha. Topelt rõõmsaks teeb asjaolu, et teine Eesti jaht, BossaNova (finišeeris 44. alusena, ümberarvutatud tulemus 15 päeva 5 h 28 min 18 s) saavutas omas G-grupis esimese ja üldarvestuses teise koha. „Eestlane olla on uhke ja hää” peab sellistel hetkedel küll paika.
Soovime Marthale ikka kolm jalga vett kiilu alla, mis muud. Kolmas purjekas Eesti ajaloos viib meie lipu sadamatesse, kus ei pruugi tingimata eestlast kohata. Eks siis aasta pärast saame teha kokkuvõtte, mis ja kuidas.

NB! Lugejal on ainulaadne võimalus osta endale üks meremiil – ükskõik milline reisil läbitavatest pikkustest ja laiustest. Selleks tuleb minna Martha kodulehele www.marthaworldcruise.com, kus kõik täpselt kirjas.

Purjejaht Martha
Kere kujult on see klassikaline Colin Archeri jaht, terava vellboot-ahtriga ja pika kiiluga, mistõttu tuleb hästi toime suures laines ehk rasketes mereoludes. Purjestuse tüübilt ketš – kahe mastiga purjekas.
Maksimumpikkus koos rooli ja pukspriidiga on 14,7 m.
Martha grootmast on 15,5 m kõrge, grootpuri 32 m2 ja kõik kasutatavad purjed kokku 89 m2. Lisaks saab kasutada 139 m2 suurust spinnakeri ja vabatuule kursside jaoks on mõeldud 120 m2 suurune gennaker.
Mootoriks on 95 hj Iveco Aifo merediisel, mis annab jahi 20 tonnise veeväljasurve juures piisava võimsusvaru. Kütusepaakide maht on 368 liitrit ja magevett on võimalik pardale võtta 270 liitrit. Pardal on ka veemagesti, mis töötab akudelt või käsiajamiga ja annab 5-6 liitrit tunnis. Tüürimehel on abiks autopiloot.

Colin Archer
Paljud teavad polaaruurijaid Fritjof Nansenit ja Roald Amundseni ja et mõlemad kasutasid oma ekspeditsioonidel sama laeva Fram. Kuid vähesed teavad Frami konstruktorit ja ehitajat Colin Archerit, kes ainuüksi selle ühe tööga jäädvustas end meresõidu ajalukku. Fram on kapten Otto Sverdrupi initsiatiivil restaureeritud ja Oslos juba aastast 1934 kõigile huvilistele vaatamiseks väljas. Oma elu ajal ehitas Colin Archer aga ligikaudu 200 laeva. Tänapäeval tähistab tema nimi äärmiselt merekindlat ja ohutut purjekatüüpi, mille pardal võib oskuslik meeskond tunda end kindlalt mis tahes ilmaga mis tahes merel.
Archeri purjekaid iseloomustavad madala purjestuskeskmega kahveltaglas, peeglita (terav) vellbootahter, piisav laius ning süvis, sissepoole kaarduvad pardad ning kaldus täävid. Archeri originaalloomingust on säilinud sadakond alust, mida omanikud armastusega korrastavad ja restaureerivad.
Inglise laevaehitusinseneride ühing valis Archeri oma liikmeks, mis oli tol ajal mitteinglase jaoks suur au. Norra kuningas andis talle püha Olofi ordu rüütli risti ja pärast Frami reise tõsteti ta sama ordu komandöri staatusse.
Colin Archeri põhimõtteks oli, et laev peab olema ohutu, tugev ning merekindel – hinna üle võib kliendiga kaubelda, kuid ohutuse koha pealt mitte.

Sarnased artiklid