Punkt põnevale hooajale
Rein Luik
10.11.2009

Saaremaa ralliga pandi traditsiooniliselt punkt Eesti meistrisarjale. Ja kuigi N-rühmas teise meistritiitli võitnud Ott Tänaku ülekaal teiste ees tundub esmapilgul päris suur, siis tegelikult oli heitlus siiski suhteliselt tasavägine.

Selleks et analüüsida veidi lõppenud ralliaastat, parimaid sõitjaid, rallisid, masu mõju jpm ning samas heita ka pilk järgmisesse aastasse, tuli mulle appi mitmekordne Eesti meister ja tänaseni ralliradadel nooremaid kimbutav Margus Murakas.
Ott Tänak osales tänavu neljal meistrivõistluste etapil ja võitis need N-rühma arvestuses kõik. Edumaa hõbemedali võitnud Egon Kauri ees oli lõpuks viis punkti, kuid viimane osales kõigil etappidel ja seega punkte oli ühelt osavõistluselt rohkem kui Tänakul. Kuigi mõnel rallil oli Tänaku edu sekundites lähimate konkurentide Kauri ja Priit Saluri ees suhteliselt suur, arenes näiteks Kaur hooaja jooksul tublisti ning tegelik mahajäämus teist aastat järjest tiitli võitnud Tänakust mõõdetav vaid mõne kümnendikuga kilomeetri kohta.
„Kui veel võtta arvesse ka autod ja tiimid, siis minu meelest oli Kauri kaotus minimaalne,” arvab kogenud Margus Murakas. „Taustajõud mängivad ikka väga suurt rolli ja Ott Tänaku taga seisab ju väga professionaalne tiim. Samas tuleb öelda, et ka Priit Saluri oli tänavu väga kiire – juhtida sarja enne viimast etappi pole sugugi juhuslik saavutus.”
Järgmisel hooajal siirdub Ott Tänak MM-sarja ja jääb üle loota, et Egon Kaur jätkab veel vähemalt aasta jagu koduses sarjas võistlemist. Kas nüüd Kaurist uus suveräänne liider saab, on veel raske öelda, aga loodetavasti pakuvad talle konkurentsi Saluri, Murakas ja kuuldavasti aastase pausi järel ralliradadele tagasi pöörduv Margus Remmak.
„See on väga hea kogu meie rallispordile, et kiireid noori aina rohkem ja rohkem juurde tuleb,” nendib Murakas. „Olid ju meil vahepeal aastad, kus ilma tegid välissõitjad. Praegu on aga minu meelest kogu Baltikumis tase tublisti tõusnud. Tugevaid sõitjaid on esile kerkinud peale Eesti ka Lätis ja Leedus. Kohalikud sõitjad ei jää enam sugugi palju alla näiteks alati tugevatele Soome N-rühma sõitjatele. Ja see tasemetõus on kõik tänu sisemisele konkurentsile.”
Alates Viru rallist osales kodustel rallidel Ford Focus WRC auto roolis Georg Gross ja võitis kolm võistlust. Ja kui esimestel võistlustel üritas Ott Tänak N-rühma autol talle veel vastu saada, siis hooaja lõpuks oli Gross oma autoga juba täiesti kohanenud ja valitses absoluutarvestus kohalikel ralliteedel. Selles klassis kuulus talle meistrivõistluste kuldmedal. Kogemusi üksiku WRC-autoga kohalikel võistlustel valitseda on ka Margus Murakal. Kas ikka taolist ühte WRC-autot, mis juba enne võistluse algust selge favoriit ralli võidule, pole mitte igav juhtida, sest see vähendab publikule pakutavat põnevust heitluses üldvõidu pärast?
„Minu arvates on hea, et see WRC-auto on meie teedel kihutamas,” arvab Margus Murakas. „WRC-auto kiirus, käitumine ja sõidujoon on ikka teistsugune kui N-rühma autol ning lisab parasjagu vaatemängulisust meie võistlustele. Ma usun, et meie rallipublik on piisavalt haritud, et osata eraldada heitlust klassivõidu pärast üldvõidust.”
Nelikveoliste A-rühmas saavutas tänavu kuldmedali Marko Kasepõld ja seda tänu väga stabiilsele esinemisele. Aga samas arenes Kasepõld kogu hooaja vältel tublisti edasi ja oskas hoida ka pea külmana, kui silme ees hakkas terendama võimalus võita meistritiitel.
Suhteliselt sarnane seis N-rühmaga kujunes meistrisarjas välja ka kuni kaheliitriste esiveoliste autode arvestuses. Punktitabeli järgi oli suveräänne liider Kaspar Koitla, kuid tegelikult kimbutas teda peaaegu igal võistlusel Priit Ollino. Heitlused selles klassis olid väga tasavägised ning kahe liidri tuules püsisid tihti ka Sander Pärn, Siim Plangi ja hooaja lõpus ka Martin Kangur. Kaspar Koitla võitis tänavu koguni kaks meistritiitlit, sest lisaks Eesti meistrivõistluste kuldmedalile võitis ta ka Venemaa meistritiitli esiveoliste arvestuses. Tundub, et vähemalt Kaspar Koitla jaoks hakkab esiveoline auto ennast ammendama ja aeg oleks nelikveolise rooli istuda.
„Eks see nii tundub jah,” nõustub Margus Murakas. „Aga on ta ju mõned stardid ka juba nelikveolise auto roolis teinud. Kaspar oleks kindlasti tubli lisa tulevaks hooajaks N-rühma konkurentsi ja jääb üle loota, et tal selleks ka võimalusi on. Sama lugu on minu meelest ka Priit Ollinoga ja ma loodan, et ka Rainer Aus leiab võimalusi tagasi pöörduda N-rühma.”
Tänavu toimus ka üks traagiliselt lõppenud intsident pealtvaatajaga, kui Lõuna-Eesti rallil publikule keelatud alal seisnud meesterahvas hukkus teelt välja sõitnud Sebastian Lindholmi auto all. See oli loomulikult õnnetute asjaolude kokkulangemine ega anna mingil moel tõelist ülevaadet rallide turvalisusest, mis tegelikult on viimastel aastatel paranenud.
„Eks turvalisusele on ka tohutult tähelepanu pööratud ja ma arvan samuti, et olukord on parem,” nendib Murakas. „Aga taolisi õnnetusi võib juhtuda ikka ja nende vältimiseks tehakse pidevalt tööd ning püütakse turvalisust aina enam parandada. Kõikide võistluste korraldajad koostöös rallikomiteega pööravad sellele väga palju tähelepanu.”
Masu on loomulikult jätnud oma jälje ka rallispordile, seda nii publiku kui võistlejate poolel. Suurematel võistlustel, nagu Saaremaa, Lõuna-Eesti ja Tallinna ralli, on olnud nagu tavaliselt ikka palju sõitjaid ja rohkelt publikut.
„Minu isiklik arvamus on, et kogu sarja arvesse võttes on pealtvaatajate arv veidi vähenenud,” kommenteerib masu tagajärgi Margus Murakas. „See ehk ei paista välja suurtel võistlustel, aga kindlasti väiksematel.”
Võib-olla peaksid korraldajad publikule rohkem tähelepanu pöörama. Tihti on kiiruskatsed tasulised, müüakse pileteid, püütakse pealtvaatajatelt n-ö raha välja meelitada, aga samas ei üritata midagi vastu pakkuda. Tänapäeval on nii spordi- kui kogu meelelahutusürituste vahel konkurents väga tihe ja seetõttu peaks ilmselt pakkuma rallipublikule veidi enamalt kui ainult põnev kihutamine. Näiteks kas või atraktiivseid publikukatseid, ligipääsu hooldusalale jne.
Samas oli tänavu meeldivaks üllatuseks, et võistlejate arv majanduslanguse tõttu nii palju ei vähenenudki, kui kardeti.
„See on tõsi, ma isiklikult kartsin hullemat,” nendib ka Margus Murakas. „Meie spordialaga tegelejate seas on suur osa tõelisi fanaatikuid, kes üritavad jätkata kõigest hoolimata. Langeb ehk ainult sõitmise kvaliteet või hoitakse kokku rehvide, mingite hooldustööde intervallide, treeningute jms arvelt. Ei oska isegi ennustada, mis saab järgmisel hooajal, aga loodan, et osalejate arv enam tänavusest palju rohkem ei vähene.”
Tänavu oli esialgu plaanis seitse etappi, millest arvesse läksid kuus paremat tulemust. Lõpuks jäi majanduslikke raskuste tõttu kalendrist välja Paide ralli. Käesoleva loo kirjutamise hetkeks polnud veel otsustatud, kas järgmisel aastal toimub seitse etappi, millest kuus paremat lähevad arvesse, või ainult kuus osavõistlust, mis kõik lähevad arvesse. Etappide arv aga mõjutab väga suurel määral ka sõitjate eelarvet.
„Mina pooldan kuue etapi ideed,” nendib Margus Murakas. „See on tänases situatsioonis optimaalne arv. Ja kindlasti peaksid arvesse minema kõik etapid. Esiteks annab see pealtvaataja jaoks veidi selgema ja ülevaatlikuma pildi seisust punktitabelis. Ja teiseks sunnib see sõitjaid osalema kõigil etappidel mõttega, et ennekõike on võistlus vaja lõpetada ja eksimisvõimalusi pole. Siis õpitakse ka võistlusi paremini planeerima. Ainuüksi kiirusest ei piisa, et võita kiiruskatset; ainuüksi ühe kiiruskatse võitmisest ei piisa, et võita rallit; ja ühe ralli võitmisest ei piisa, et võita meistrivõistlust.”

Sarnased artiklid