Punane autoajalugu

Autodest üleküllastunud Moskvas on liiklusummikud mitte ainult igapäevased, vaid ka igaöised. Õnneks ei ole siiski kõik Moskva autod korraga tänavatel ja ehkki ka eksklusiivseid sõidukeid jätkub sinna lausa hulgi, on kõige haruldasemad koha leidnud sealsetes automuuseumides.

Automuuseume on tänapäevases Moskvas mitmeid, neist osa on riigi, osa erakätes. Juba NSVLi aegadest on nimekaim Polütehniline muuseum, mis nagu nimigi reedab, ei ole vaid automuuseum – ehkki just sealt leiab mitmeid NSV Liidu kaugema autoajaloo unikaalsemaid esindajaid. Nii kinnitavad venelased, et just seal asub ainus säilinud Russo-Balt, jättes seejuures targu märkimata, et tegelikult leiab Riia automuuseumist veel ühe. Tõsi, venelastel on sõidu-, lätlastel aga tuletõrjeauto. Ka on just politehnitšeskis ainus meie aegadeni säilinud sõjaeelne neljaukseline KIM, mis tänu sõja algusele seeriatootmisse ei jõudnud, ning esimene NSVLi seeriatootmise sõiduauto NAMI-1 aastast 1927. Ja loomulikult on sealgi aukohal Nõukogude aegadel propagandistlikel põhjustel esimeseks Nõukogude oma autoks tituleeritud veok AMO-F15 (mis tegelikult oli suures osas Fiati baasil ehitatud). Paraku ei ole Moskva südalinnas asuv pompoosne hoone autode eksponeerimiseks sobiv ja seetõttu need unikaalsed autod on surutud keldrikorruse kitsukestesse oludesse. Küll aga on seda põnevam muuseumi muu väljapanek, mis hõlmab tõesti kogu tehnika – alates kaevanduste omas, lõpetades kosmosetehnikaga. Sinna vahele mahuvad nii esinduslik valik tele- ja raadiotehnikat aegade algusest pea tänapäevani, esimene Nõukogude tuumapomm (!), ülidetailsed maketid nii keemiakombinaatidest kui elektrijaamadest, aga palju muudki.

Moskvitšide kollektsioon on pääsetud Autode seisukohast palju lahedamates oludes tegutseb Rogožki Valil asuv retroautode muuseum. Polütehnikute pompoossusest pole seal lõhnagi, kunagistes mahajäetud tootmistsehhides asuv muuseum on oma väljapanekut aasta-aastalt laiendanud ning jõudumööda ka selle eksponeerimist parandanud. Viimaste aastate suurimaks hüppeks on kogu kunagise Moskvitši tehase kollektsiooni lisandumine, mistõttu just seal saab näha kõiki iial tootmisse mitte jõudnud idee-Moskvitše. Seda siis seitsmekümnendate aastate 3-5-6-st, lõpetades üheksakümnendate aastate juba agoonias valminud 2141 järeltulijatega. Eesti külastajatele pakuvad suurt huvi ka kaks kuuekümnendate aastate Moskvitši vormelit – seda aegadest, mil need meie Estoniatele konkurentsi pakkusid. Erinevalt peamiselt kodumaisele tehnikale orienteeritud polütehnikutest on selles muuseumis ka soliidne lääneautode kollektsioon – kohtab nii Mercedeseid, Citroëne, Forde, Cadillace, Chevrolet’sid, Rolls-Royce (neist üks koguni Eesti numbrimärgiga!) kui ka Hispano-Suizasid, Hudsoneid, Zündappe ja DKW-sid. Ja loomulikult ohtralt kodumaist tehnikat – sõjaeelsetest ZISidest ja KIMidest tänase Marussiani välja.

Lomakovka on erakätes Üks kuulsamaid Moskva automuuseume – Lomakovi automuuseum ehk nn Lomakovka – asub Tallinna mõistes kuskil Astangul, üsna spartalikus angaaris. Et erinevalt eelmisest kahest on tegu eramuuseumiga, ei takista see asjaolu põrmugi teistest muuseumidest kallimat piletihinda kasseerimast (200 rubla sissepääs, lisaks 100 rubla pildistamise eest) ja erinevalt retroautode ja Polütehnilisest muuseumist ei saa selle eest muidugi ka mingit piletit (kas see raha härra Lomakovini jõuab või paneb valvuritädi selle oma taskusse, jääb juba viimase südametunnistusele). Vaadata on õnneks siiski omajagu ja teatava üllatusena ka Eesti ajaloo seisukohast. Nimelt naasid pea kõik Nõukogude kõrgemad sõjaväelased Teise maailmasõja lõppedes Saksamaalt luksusautodega, mis enne seda olid vastaspoole kõrgetele võimukandjatele kuulunud. Meile lähemal on hulk selliseid Mercedeseid ja Horche väljas Riias, kuid loomulikult ei ole neist puudust Moskvaski. Lomakovkas on aga muude kunagiste esindusautode kõrval väljas 1935. aasta MB 540K, mis kunagi oli Hitleri propagandašefi J. Goebbelsi kasutuses, kuid mis pärast NSV Liitu ja hiljem veel Eesti NSV-sse sattus! Veelgi enam, just see auto oli sõja lõppedes siinse parteijuhi Nikolai Karotamme kasutuses ja eks see ole ka põhjuseks, miks sellel autol muuseumiski meile tuttava klubi Unic sümboolikat näha võis. Kuulsuste autosid on teisigi: natside parteisekretäri Martin Bormanni Mercedes-Benz, Vene patriarhi ZIS ja Tšaika ning Leonid Brežnevi ZIL-i… iste! 1985. aastal ametisse asunud peasekretäril M. Gorbatšovil ei sobinud enam oma stagneerunud eelkäijate autodega sõita ning NSV Liidus kuulusid riigijuhtide limusiinid nende normikohase kilometraaži täitumisel hävitamisele, ehkki autod ise olid muidugi ideaalses korras. Nii ei õnnestunud tol ajal oma muuseumile alust pannud Lomakovil vaatamata juba kehtivatele lepetele muud päästa, kui iste, millel peasekretär omal ajal istus. Auto ise läks aga purustajasse… Paraku oli just Moskvas viibimise ajal suletud neljas põnev muuseum – autoajakirja Avrorevju muuseum, kus tõmbenumbriteks Vene autoinstituudi NAMI ideeautod, samuti Avtorevju enda crash-testid läbi teinud sõidukid (loomulikult sellisel kujul, millise nad testi läbimise järel võtsid!). Vast eksklusiivseim on siiski Autoville, mis asutatud Moskva eelmise linnapea J. Lužkovi toetusel. Tõsi, sealne väljapanek koosneb peamiselt kuulsate Vene prominentide ja rikkurite autodest (vahepeal näidatud seal isegi president V. Putini esimest Zaporožetsit), nii et kellel huvi rohkem Nõukogude autotööstuse ajaloo vastu, tasub see väljapanek järjekorras lõpu poole jätta – seda enam, et Moskvas liiklemine võtab isegi metrooga meeletult aega ja kõike plaanitut ei pruugi seetõttu aja- ja jõu puudusel õnnestudagi läbi käiagi. Lisapilte leiad augustikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid