Puksiir Ameerika moodi - Ford F-350 Crew Cab XLT Lariat
Jaanus Vint
15.01.2006

Edek Jäätes ehk Bikerman on Ameerika autode huviliste inimeste ringkonnas tuntud nimi. Lisaks autode ja tsiklite remondile ning ülesehitamisele (vt TM 4/2005) tegeleb ta ka kohalikele fännidele USA tehnika sissetoomisega.

Mõni aasta tagasi hakkas Edekule Prillimäe autolammutuses silma 1989. aastal valmistatud Fordi puksiirauto. 9,5 meetrit pikk masin oli ookeani tagant Eestisse toodud 90ndate aastate keskel ning sestsaadik tööautona kasutatud. Ostmise hetkeks oli ta aga juba kasutult seisma jäänud.

Oma eelmises kodus oli Ford kindla peremehe puudumise tõttu üsna hoolimatu suhtumise osaliseks saanud. Sõidukit oli käepäraste meetoditega lapitud niikaua, kuni sellest veel abi oli, seejärel aga hoopiski hüljatud. Edeku kätte sattudes puudusid autol igasugused pidurid, käima soostus ta minema vaid teise auto järel vedades. Elektrisüsteem koosnes erinevate autorite poolt näppude vahel sõlmitud ühendustest, siseruumi oli “modifitseeritud” armatuurlaua sisse rohkete aukude puurimisega.
Plaan põdurale Fordile esinduslik välimus anda oli Edekul algusest peale olemas, esialgu aga piirdus ta auto sõidukorda tegemisega. Ega seegi väga lihtne olnud, pikaajaline põlve otsas remontimine oli oma jälje jätnud. Kõigepealt oli vaja korda teha auto pidurid, mis eeldas pidurisüsteemi suurema osa detailide välja vahetamist, kõvasti tööd vajas ka elektripool. Armu ei antud kusagil – prügikasti lendasid kõik kodukootud lahendused, asemele kõlbasid vaid originaalosad. Selle ettevõtmise tulemusena hakkas auto juba üsna normaalselt funktsioneerima.

Põhjalik make-up
Väga kaua Edek niimoodi ringi sõita ei jõudnudki – mitte et auto oleks tõrkuma hakanud, lihtsalt hing ei andnud rahu. Seekord sai asi põhjalikumalt ette võetud ja auto täiesti laiali lammutatud, misjärel algas ohtra rooste eemaldamine ja aukude paikamine. Uue ja kvaliteetse värvkatte said nii kabiin kui ka raam koos selle peale ehitatud lavatsiga.
Vahetusse läksid kulunud puksid ja _arniirid, samuti stabilisaatorvarda otsad ja amortisaatorid, mootor sai uued tihendid. Eriliselt palju peavalu tekitas lõhutud spidomeetri ajamile asendaja leidmine. Nimelt on ajameid kümneid eri tüüpe ja nende hulgast vajamineva tuvastamine üsna vaevarikas. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui neid mitu tükki tellida ja siis katse-eksituse meetodil kõige sobivam otsida.
Värviteemaks sai Stars & Stripes ehk teisisõnu Ameerika Ühendriikide lipp – kabiin metalliksinine, auto tagumine osa aga punase-valgetriibuline. Inspiratsioon sellise värvivaliku jaoks tuli hoopiski ootamatust kohast – viieaastase poja Robini mänguautolt. Lisaks oli viimase abil hea oma nägemust ka kõigile huvilistele seletada. Viimase lihvina on sinisele taustale kleebitud valged reflektorteibist viisnurgad, mis pimedas helendavad. Värvkate ongi üks asi, mis paneb inimesi tänaval pead pöörama. Tänu sellele paistab Ford märksa argisemates toonides tavaautode hulgast juba kaugelt silma.
Värskendust vajas kabiini punane sisu, uue polstriga on kaetud istmed, uksed ja armatuurlaud. Parima lõpptulemuse saavutamiseks tuli välja vahetada ka hulk kulunud või tuhmunud tulesid, liiste ja muid ehisdetaile.
Fordil on pikk neljaukseline kabiin (Crew Cab), mille kahele diivanistmele mahub kokku kuus inimest. Nagu ühele Ameerika autole kohane, on salong suur ja mugav. See, kes siin kitsikuse üle kurtma hakkab, peab vist ka ise ameeriklase mõõtu olema.
Tavalisest seeriakerega pikapist on selle auto puksiiriks ümber ehitanud Kentucky osariigis asuv Hodges Custom Haulers. Võrreldes tavamudeliga on selle raami 1,7 meetri jagu jätkatud, muudetud tagavedrustust ning paigaldatud lavats koos vintsi ja muu juurdekuuluvaga. Lavatsiosa on ehitatud otse raami külge ega ole eemaldatav. Auto pikkuse tõttu koosneb kardaan kolmest jupist, käsipidur aga töötab tavapärase trossi asemel pika varda abil. Piisava pikkusega tross veniks pärast käsipiduri rakendamist lühikese ajaga välja ning pidurid kaoksid.

Polegi automaat!
Tänu 5600kilogrammisele registrimassile on Ford autoregistris loomulikult arvel veoautona. Kes Ameerika autodega eriti kursis pole, võib veoautolikuks pidada ka mootorit, milleks on 7,3liitrise kubatuuriga V8. Selle diislikütusel töötava big-blocki pakutavast 180 hobujõust kombinatsioonis suure pöördemomendiga piisab suurepäraselt isegi nii koguka auto liigutamiseks. Üllatuslikult pole käigukast üldsegi mitte ameerikapäraselt automaatne, vaid hoopis 5käiguline käsitsilülitatav.
Fordi ehitamisel pole mingeid modifikatsioone tehtud, originaalsena on säilitatud enam-vähem kõik peale värvkatte. Ühena vähestest muudatustest on autole paigaldatud LED-lisapidurituli, milles koos parktuledega põleb sinise valgusega Fordi logo.
Kui palju see lõbu kokku maksma läks, ei tea täpselt isegi Edek mitte, arvatavasti on tegu kuuekohalise numbriga. Arvestamata ei saa jätta ka enda tööd ja vaeva, mida ehitamisele kulunud aja jooksul nähtud on. See projekt jääbki Edekule ilmselt rohkem ehitamise rõõmuks, kuna õiget rakendust tal autole hetkel pakkuda polegi. Lõpptulemus kukkus lihtsalt liiga hea välja, et seda tööautona kasutada, pigem sobiks sellega mõnda sama ilusat autot näitusele või kiirendusvõistlusele vedada.
Ja kõige lõpuks soovib Edek tänada Värvifoorumi rõõmsat peret eesotsas Janek Birnbaumiga, kes aitas kvaliteetsete DuPonti värvidega, automaaler Jarko Raudseppa Ivecost, kes aitas kabiini ettevalmistamisel ja värvimisel, ning Kristian Malka, kes tegi sisu polsterduse ilma tööraha võtmata. Lisaks veel oma paarimeest Toomas Kösterit, kes vahepeal oli juba lootust kaotamas, ning loomulikult oma kannatlikku peret, kellega koos olemise hetked vahepeal õige lühikeseks jäid.

Sarnased artiklid