Põhiseaded paika
Pekka Punkari
04.04.2011

Süsteemkaamera garanteerib kvaliteetse tulemuse siis, kui põhiseaded paigas. Enamasti saab neid reguleerida otse kiirvaliku menüüdest ning abiks on ülevaatlikud sümbolid.

Juba viis aastat on kestnud digipeeglite müügibuum ja selleks on palju põhjuseid.
Süsteemkaamera (üldistatult vahetatavate objektiividega fotoaparaat + muu lisavarustus) garanteerib mis tahes oludes (enamasti) kvaliteetsed pildid ning pakub pildistajale arenguruumi. Objektiivide valikule fotokotis paneb tõenäoliselt piiri hind, mitte nende saadaolev hulk, samuti on palju erinevaid välklambitüüpe, rääkimata filtritest, statiividest või muust lisavarustusest.
Süsteemkaamera kvaliteedi tagatiseks on suur (ja seetõttu valgustundlik) sensor – nii on võimalik hämaras ilma välguta pildistada või siis jäädvustada kiiremalt liikuvaid objekte lühema säri puhul piisava heledusega. Kompaktkaamerate sensoril muutub müra häirivaks juba ISO 400 juures, süsteemkaamerate puhul aga saab kenasid pilte veel ISO 1600ga (ning olenevalt mudelist veel kõrgemalgi). Suur tundlikkus võimaldab ka vähese valguse juures head videosalvestust.
Kui kompaktkaamerate sensor on enamasti umbes pooliku suhkrutüki suurune, siis levinuim peegelkaamera sensor on mõõtudega 16,7 x 25,1 mm (nn APS-C). N-ö täiskaadersensori mõõdud on 24 x 36 mm – täpselt samad nagu 35 mm filmi kaadril. Olympus ja Panasonic kasutavad süsteemi nimega (Micro) Four Thirds, sellisel juhul on sensori mõõtudeks 18 x 13,5 mm. Nimetus Four Thirds tuleneb asjaolust, et kaadri külgede suhe pole mitte (filmi)fotomaailmas tavapärane 3 : 2 (nagu täiskaadri ja APS-C puhul), vaid veidi kõrgem 4 : 3.
Suur sensor võimaldab lisaks heale tundlikkusele reguleerida teravussügavust. Võimalikult suure ava puhul muutub teravussügavus väikseks – tulemuseks on terav esiplaan ning udune taust (või vastupidi).
Peegelkaamerates on võimsamad protsessorid, mis tagavad aparaadi kiired reaktsioonid ja nobeda sarivõtte. Faasipõhine autofookus võimaldab kompaktkaameratest kiiremat fookustamist. Kõigi süsteemkaameratega saab pilte salvestada ka RAW-formaadis – RAW tagab suurema dünaamika ning võimaluse valgetasakaalu hiljem reguleerida.

Miks on abi heast tundlikkusest?
Digipeeglite puhul pole nähtavat vahet, kas pildistada ISO 100 või ISO 400ga – pildid on igal juhul müravabad. Nii võib rahulikult ISO seadeks määrata „Auto” ning kaamera tõstab vajadusel tundlikkuse sobivaks – olgu siis valgust vähe või on hoopiski vaja lühemat säri, et jäädvustada kiiremini liikuvat subjekti. ISO-seadetesse tasuks sekkuda alles siis, kui kaamera automaatika kergitab ISO juba 1600ni või kõrgemale. Siis tasub veenduda, kas kvaliteet on ikka piisav – paljudel kaameratel saab seada piiri, milleni automaatikat ISO suurendamisel lubatakse.
Nagu öeldud, on suuremast ISOst kasu ka siis, kui vaja säriaega lühendada kiire liikumise tabamiseks. Näiteks muutes ISO 800 > ISO 1600 võib säriaja lühendada 1/125 > 1/250 ehk kaks korda väiksemaks – ja pilt tuleb ikka sama valgustatusega. Samuti aitab suurem tundlikkus suurendada teravussügavust (ava vähendades) ilma valguskaota ning muidugi on kiiremast särist abi ka hämaras, kus on oht pilti uduseks väristada (käest pildistades). Kui objekt ei liigu ja kaamera asub statiivil või kindlal alusel, saab parima pildi madalaima ISO puhul – nagu ISO 100 või ISO 200.

Valgetasakaal määrab värvid
Valgetasakaal mängib olulist rolli pildi tonaalsuses. Kui vähegi võimalik, tasub eelistada valikut „Auto”. Siis proovib kaamera automaatika tabada õiget värvustemperatuuri ning isegi juhul, kui see ülitäpselt ei õnnestu, on lootust tulemust hiljem arvutis korrigeerida – väga mööda ei tulista automaatika kunagi. Valgetasakaalu seadeks on võimalik valida ka mõni eelseadistatud temperatuur, nagu „päike”, „pilved”, „hõõglamp” jne, mis võib loomulikult anda väga ilusa tulemuse, aga peab olema hoolas, et valikut ei unustataks valgusvärvi muutudes korrigeerida.
Kõige täpsema valgetasakaalu tagab valgustemperatuuri eelnev mõõtmine ning salvestamine. Selleks tuleb kaamera valgetasakaalu (WB ehk white balance) menüüst valida „Manual” (käsiseade) ning järgnevalt pildistada (kogu kaadrit täitvat) valget pinda. Peale seda fikseeritakse värvustemperatuur, mis on aluseks järgnevate piltide salvestamisel. Kui valgusolud muutuvad, tuleb protseduuri korrata või valida taas asend „Auto”.
Valgetasakaalu muredest vabastab täielikult piltide salvestamine RAW-formaadis. Sellisel juhul jätab aparaat värvustemperatuuri n-ö lahtiseks (lihtsustatult öeldes) ning seda saab hiljem muuta pilditöötlustarkvaraga. RAW-failid on aga erinevate tootjate puhul erinevad ning nende „ilmutamine” ehk mõnda standardsesse formaati konverteerimine võib olla küllalt aeganõudev protsess. RAW annab eelised ka pildi dünaamika osas – JPEG-failis on igal värvusel vaid 256 võimalikku heledusastet (8 bitti), kuid RAW puhul sõltub see juba kaamera tüübist ja sensorist ning võib ulatuda 14 bitini (16 384 heledusvarjundit).
Nn segavalguse korral tasub lähtuda domineeriva valguse temperatuurist. Segavalgus tekib näiteks siis, kui toas põleb laelamp (soe valgus), ent aknast paistab pilvine valge taevas (külm valgus). Samalaadselt keerukaks võivad osutuda välklambi ja ümbritseva valguse kombinatsioonid ning parima tulemuse saab erinevate seadetega katsetades.

Sarnased artiklid