Pilvelõhkujatelinnak Moskvas
Ülo Vaher
01.11.2009

Paljud meie vanema ja keskmise põlvkonna inimestest külastasid omal ajal Moskvat sageli ja tundsid seda linna üsna hästi, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist Moskva-reisid suuremal osal meist praktiliselt lõppesid. Sellest ajast on Moskva nägu aga palju muutunud. Üheks ilmekaks näiteks on mitmekümnest pilvelõhkujast koosnev rahvusvaheline ärikeskus Moscow-City, mis suudaks mahutada kogu Tallinna elanikkonna.

Moskva arhitektuurilist palet on kujundanud erinevad ajastud. Keskajal ehitati (kuri)kuulus Kreml, mida ümbritsesid madalad majad – Moskva oli piltlikult üks madalate majadega suur küla ja jäi pealinna viimise tõttu Peterburi selliseks üsna kauaks. Kuni 19. sajandini ehitati elamuid harva üle kuue korruse, mis oli tingitud treppide kasutamisest ning tolleaegsete imevate veepumpade võimetusest tõsta vett kõrgemale kui 15 m. Kõrghoonete rajamine sai võimalikuks alles pärast liftide ja survepumpade leiutamist ning uute materjalide (teras, raudbetoon) ja mitmete ehitustehniliste uuenduste (terassõrestiku kasutamine hoone kandevkonstruktsioonina) kasutuselevõttu. Siis jõuti ka pilvelõhkujateni, esimesena pälvis sellise nime (ingl k skyscraper tähendab tegelikult taevakriipijat) 1885. a ehitatud kindlustuskompanii Home Isurance hoone Chicagos. Tänapäeval loetakse pilvelõhkujaks hoonet kõrgusega vähemalt 150 m ning superpilvelõhkujaks kõrgusega 300 m.
Praeguses mõistes esimeseks pilvelõhkujaks oli 1913. a New Yorgis valminud 241 m kõrgune Woolworth Building. Nüüd on pilvelõhkujaid juba üle 1500 ning superpilvelõhkujaid umbes 40. Nad on täitnud enamiku maailma suurlinnade südameist, kuid Moskva jäi kauaks üheks erandiks. Alles siis, kui Moskvast sai taas pealinn, hakati kõrghooneid ehitama ka seal, kuigi suurem osa aurust läks maa alla metroo ehitamisele. Koostati ka üliambitsioonikaid projekte, nagu Nõukogude palee, millele tõmbas kriipsu peale maailmasõda.
Stalini valitsemisperioodi lõpuaastatel püstitati esimesed seitse nõukogude ampiirstiilis kõrghoonet, mida rahvasuus kutsuti stalinskie võsotki või seitse õde ning mille ülesandeks oli nõukogude võimu propageerimine ja Moskva 700. aastapäeva tähistamine. Nende „poolõde” võime näha ka Riias (Läti TA). Inimeste meeletu tung pääseda Moskvasse elama ning sellest tulenev elanikkonna arvu lähenemine 10 miljonile viis ka uute elamurajoonide tekkele tüüpiliselt 12–24korruseliste hoonetega.

Raha paneb rattad käima
Venemaa siirdumine kapitalistliku arengu teele möödunud sajandi 90ndatel tõi pöörde ka ehitustegevusse. Moskvasse voolas kokku nii rahvusvaheline kapital kui oma uusrikaste raha. Ajakirja Forbes 2008. aasta andmetel sai Moskvast miljardäride pealinn – seal loetleti neid kokku 74, millega edestati isegi New Yorki. Need kõik vajasid kaasaegsel tasemel büroohooneid, hotelle, kaubanduskeskusi ja meelelahutusasutusi. Ja raha panigi rattad käima. Üheks soodustavaks teguriks sai ka ehitusfanaatikust Moskva linnapea Juri Lužkov, kes lootis Moskva suurte uusehitiste näol jäädvustada ennast linna ajalukku. Vähetähtis pole vast ka asjaolu, et Lužkovi naine on multimiljardär Jelena Baturina.
Juba 1992. aastal linnavalitsuse vastuvõetud otsuse põhjal algasid ettevalmistustööd pilvelõhkujatest koosneva Moskva rahvusvahelise ärikeskuse Moscow-City rajamiseks, mis oleks midagi Londoni Canary Wharf’i ja Pariisi La Defence’i taolist. Kremlist 5 km kaugusel Krasnopresnenskaja kaldapealse ümbruses eraldas linnavalitsus 100 ha suuruse maa-ala ja puhastas selle vanadest hoonetest. Sellel eraldati 20 ehituskrunti kogupindalaga 600 000 m2, sinna rajatavates pilvelõhkujates nähti ette ehitada kokku 4,5 miljonit ruutmeetrit uut pinda: sh üle miljoni ruutmeetri büroopinda, 190 000 m2 eliitelamispinda ja 500 000 m2 kaubandus-, kultuuri- ja meelelahutusasutuste jaoks. Projekti kogumaksumuseks hinnati 10–12 miljardit dollarit. Investeerijatele tehti erilisi soodustusi tulumaksu osas ning selles piirkonnas lubati maad osta ka eraomandusse. Linn võttis enda hooleks infrastruktuuride arendamise, eeskätt transpordimagistraalide ja -sõlmede ehitamise ning vajaliku energiavarustuse tagamise, mis Moskva-taolises suurlinnas on seotud suurte raskustega, sest paneb olemasolevatele süsteemidele peaaegu ülejõukäiva koormuse. Ainuvõimalikuks lahenduseks saigi see, et uues linnakus ning isegi selle üksikutes kõrghoonetes on olemas nii töö- kui ka eluruumid, samuti kõikvõimalikud kaubandus-, kultuuri- ja meelelahutusasutused, et inimestel jääks ära vajadus hoonest/keskusest väljumiseks ja ülelinnalise transpordivõrgu koormamiseks. Sellega seoses ehitatakse hoopis uusi kiirmagistraale ja metrooliine, mis ühendavad pilvelõhkujate linnakut otse lennujaamadega. Hoonete alla rajatakse mitmekorruselised autoparklad.
Projekti üldjuhtimiseks moodustati firma City, mille suuraktsionäride hulka kuulub Venemaa hiljutine rikkaim inimene Oleg Deripaska, kelle varandus veel 2008. a moodustas 28 miljardit dollarit, kuid kes finantskriisi tõttu kaotas sellest valdava osa. Suuraktsionäride hulgas on ka Juri Šefler, kes suure osa oma varandusest ajas kokku, eksportides viina Stolitšnaja ja Moskovskaja, mida muide toodeti ka Riias tehases Latvijaz Balzams.
Kõrghoonete rajamisel hakkavad ehituskulud ruutmeetri kohta järk-järgult kasvama alates 16. korrusest, kuid kõrghoone üldine rentaablus sõltub tugevasti selle alla jääva maa hinnast, mis Moskva südames on erakordselt kõrge, mistõttu oodatav rentaablus pidi küündima 25–80%ni. Pindade rendihinnaks prognoositi 650 ja ostuhinnaks 5000 dollarit/m2.

Jõutakse ka Guinnessi rekordite raamatusse
Ehitustööd Moscow-Citys algasid 1996. aastal 104 m kõrguse ning 34korruselise Torn 2000 ja seda ärikeskusega ühendava 217 m pikkuse kahekorruselise kaetud jalakäijate silla Bagration rajamisega üle Moskva jõe (valmisid 1999. a). Sellel sillal paiknevad ka restoranid, butiigid ja keeglisaal.
Valminud on ka arhitektuuribüroo ENKA poolt projekteeritud kolmest hoonest koosnev kompleks Kaldapealne torn (Bašnja na naberežnoi) kõrgustega 85, 127 ja 268 m ning korruste arvuga vastavalt 17, 27 ja 61. Kompleksi üldpindala on üle 250 000 m2, millest A-klassi äripinnad moodustavad 108 000 m2, mida üürivad IBM, Toshiba, E-On Ruhrgas, Mitsui jt. Alumistel ja maa-alustel korrustel paiknevad paljud kauplused ja kohvik-restoranid.
2007. aastal valmis ka Moscow-City põhjapoolseim, teistest veidi eemal seisev „ainult” 27korruseline ja 108 m kõrgune Põhjatorn (Severnaja bašnja) üldpindalaga 74 000 m2, kus peale büroopindade paikneb kontserdisaal, restoranid, kohvikud, tervisekeskused ja raviasutus.
Kogu Moscow-City ärikeskuse üheks vägevamaks ehitiseks on korporatsiooni Mirax Group juhtimisel rajatav kaksiktorn Föderatsioon eraldi liftitorniga, mis pürgib kõrgeimaks ehitiseks Euroopas. Selle kompleksi Läänetorn (Bašnja Zapad) on 62korruseline kõrgusega 243 m ja Idatorn (Bašnja Vostok) 93korruseline kõrgusega 360 m (Ida peab muidugi Läänest üle olema!). Neile lisanduvad 3 ja 4 maa-alust korrust eeskätt parklate tarvis. Kahe torni vahel paikneb veel kolmaski, neid ühendav liftitorn kõrgusega 506 m, milles 325 m kõrgusel asub panoraamvaateplatvorm ja liiguvad kaks kiirlifti kiirusega kuni 18 m/s. Viiel erineval kõrgusel, tornide tehniliste korruste tasemel, toetab ta Lääne- ja Idatorni ühendavaid galeriisid. Selle liftitorni alumine osa ehitatakse kuni 200 m ulatuses betoonist, ülemine osa terasest.
Kompleksi Föderatsioon ruumide üldpindala on 425 000 m2 ning selle arhitektuurilise kontseptsiooni töötas välja Tchoban Voss Saksa arhitektuuribüroost NPS ning kogu projekti oli kaasatud üle kahekümne rahvusvahelise ja kodumaise firma ning selle püstitamisel kasutati hulgaliselt arhitektuurilisi ja ehitustehnilisi uuendusi. Kompleksi Läänetornile omistati maikuus rahvusvahelise kinnisvaraarendajate föderatsiooni FIABCI auhind aasta parima ärihoone eest maailmas. Erilist tähelepanu pöörati hoone tugevusele ja ohutusele. Muu hulgas võeti kasutusele betoon, mis on kaks korda tugevam tavalisest. Hoone peab vastu ka lennukiga kokkupõrke korral. Ehitamise käigus püstitati ka üks Guinnessi rekord – ajavahemikus 21.–24. veebruar 2007 valati hoonesse 14 000 kuupmeetrit betooni. Hoone keskmine ehituskiirus oli neli korrust kuus. Ehituse käigus täiustati projekti korduvalt, mille tulemusena tõusis ka tema maksumus ligi kolm korda ja jõudis 2007. a lõpuks 1,5 miljardi dollarini. Teatavasti tabas 2008. a maailma ränk finants- ja kinnisvarakriis, mis jättis oma sügava jälje ka Moscow-Cityle ja selle kompleksile Föderatsioon – Idatorni ehitus külmutati novembris 2008, samas kui vastvalminud Läänetornis hakkas juba asukaid vastu võtma hotellikett Hyatt. Numbrite minimaalne pindala on 85 m2. Luksussviidid pindalaga 115 ja 245 m2 paiknevad 40. ja 50. korrusel, s.o kõrgusel, kuhu ei küüni linna saastunud õhk ega tänavamüra. Tubade välisseinad on maast laeni erilisest tugevast ja soojust halvasti juhtivast klaasist. Ruumid on varustatud efektiivsete tuleohutuse- ja valvesüsteemidega ning kiire traadita internetiga. Hoones endas on mitmesuguseid toitlustus-, kultuuri-, meelelahutus- ja tervise tugevdamise asutusi.

Kroonijuveel
Kui rahvusvahelist ärikeskust peetakse Moskva krooniks, siis selle kroonijuveeliks pidi saama üliambitsioonikas ja algselt maailma kõrgeimaks loodetud superpilvelõhkuja Rossija (612 m), kuid projekteerimise käigus selgus, et selle tiitli võtab 808 m kõrgune torn Dubais (Burj Dubai), mis sai just valmis ning võtab detsembris vastu esimesed asukad. Rossija pidi rahuldama Venemaa kustumatut suuruse- ja kuulsusejanu, mis sõja tõttu jäi realiseerimata. Maailmakuulsa arhitekti Norman Fosteri kontseptsiooni alusel projekteeritud ja korduvalt ümber joonistatud (vahepeal kaaluti isegi 1000 m kõrgust) püramiidilaadset (kas vihje ka Cheopsi püramiidile?) torni Rossija hakati ehitama 2007. a septembris ja kuigi selle õnnistas sisse ka metropoliit Kliment, ei päästnud see finants- ja kinnisvarakriisist – vajalikku 2 miljardit dollarit ei olnud enam kellelgi võimalik mängu panna ning novembris 2008 ehitustööd seiskusid. Asi kipub vägisi sinnapoole, et see megaprojekt jääbki teostamata nagu juhtus Nõukogude Paleegagi, kuigi Rossija projekt oli iseenesest tõeliselt imepärane ja futuristlik ning mis peamine – energia- ja keskkonnasäästlik. Erilised klaasseinad ja päikesepaneelid pidid efektiivselt kasutama päikeseenergiat elektrienergia tootmiseks nii valgustuseks kui ka kütteks. Hoones oli ette nähtud ka sademete ja lume kogumine, et neid kasutada ära veevarustussüsteemis. Autorid nimetasid hoonet isegi vertikaalseks linnaks.
Teistest ehituse lõppjärgus olevatest kõrghoonetest võiks nimetada järgmisi: kaksiktorn Pealinnade linn (Gorod Stolits), mis koosneb 62korruselisest ja 255 m kõrgusest Peterburist ja 73korruselisest ning 294 m kõrgusest Moskvast; Eurasia (67 korrust, kõrgus 305 m); Imperia (60 korrust, kõrgus 235 m); Merkuuri linnatorn (71 korrust, kõrgus 380 m); Moskva linnavalitsuse hoone (71 korrust, kõrgus 308 m) jt. Kokku peaks projekti kohaselt Moscow-Citys kerkima üle paarikümne kõrghoone, kuid nagu öeldakse, süües kasvab isu. Nii on Lužkovi õhutusel juba aastaid küpsetatud ideed rajada Moskvasse umbes 60 pilvelõhkujast koosnev City-2 ehk Bolšoi City. Elame ja võib-olla pärast kriisi isegi näeme järjekordset vene imet.

Sarnased artiklid