Pilt igaks hetkeks?
Glen Pilvre
03.11.2007

Pole kahtlust, et täna pildistatakse kordades rohkem kui 10 aastat tagasi, vanal heal filmiajastul. Kuid iseasi on, kas ka neile miljarditele klõpsudele vaatajaid jagub – mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, nagu öeldakse. Kusagile kõvaketta sügavustesse enamasti. Digitolmu koguvaid pilte aitavad väga hästi päästa digitaalsed pildiraamid – vaatame, kui hästi nad sellega toime tulevad.

Hiljuti tähistas Philips “juubelit” – firma digiraamide müügiarv ületas miljoni piiri. Ka tänavuaastasel CeBITil jagus neid sõna otseses mõttes kõikjale ning prognoosid käesolevaks aastaks lubasid vähemalt viie miljoni digiraami müümist. Ühesõnaga pole kahtlust – digiraam on in. Sellegipoolest, vaatamata “digindusele”, pole paberpildid veel kuhugi kadunud – kuidagi hoopis teine tunne on ju hoida käes pärispilti, kui vaadata helendavat arvutiekraani. Digiraam aga ühendab endas edukalt arvutiekraani paindlikkuse ja foto vaatamismugavuse – väga lahe on ju koosviibimistel võtta riiulilt pildiraam ning näidata-vaadata sealt meeleolukaid pilte. Või siis üllatab iga minut või tund või päev uus foto kaminaserval. Või on digiseinamaalil hoopis viimased uudised ja ilmateade.
Ühesõnaga, kui kodus veel digiraami ei ole, siis tasub tõsiselt mõelda, kas poleks aeg see viga parandada. Aga millist eelistada…?

Pildiraami tehniline pool
Vastupidiselt tavalisele pildiraamile vajab digiraam elektrit – mis tähendab, et sellega kaasneb juhe ning toiteplokk. Seega on seinale kinnitamine puht visuaalsest aspektist problemaatiline, kui just juhe seina seest ei kulge. Igatahes on seinakinnitused enamikul raamidel olemas. Tänapäevased raamid ei piirdu sugugi ainult piltide näitamisega, vaid oskavad ka näidata videot ning esitada muusikafaile – siinkohal tasub muidugi realistlikult mõelda, kas sellist funktsionaalsust ikkagi on vaja. Funktsionaalsusest rääkides on ka väga oluline aspekt kasutusmugavus ning raamide reaktsioonikiirus. Mida võimalusterohkem isend, seda keerukam kipub kogu ohjamine olema. Paljude raamidega tuleb kaasa (järjekordne) pult, mille töötamise loogika ei pruugi olla just esmaklassiline. Pult on muidugi õigustatud eelkõige siis, kui raam on seina küljes kinni, aga kui raam kätte võtta, siis pole sellest abi. Seega on “puldivabal” raamil omad eelised, tavaliselt on neis sisseehitatud aku ning loogilisemalt paigutatud navigeerimisnupud raami tagaküljel – mis tähendab, et pilte on mugav ka raami käes hoides vaadata/sirvida.

Fotosid saab raamidesse siirdada väga erinevaid teid pidi – reeglina on kõikidel raamidel olemas enamiku mälukaartide pesad ja ühendusvõimalus arvutiga. Kui mälukaarte pole plaanis raamis hoida, siis tasub kindlasti vaadata raami sisemälu suurust – nende numbritega enamik eksemplare ei hiilga ja paremal juhul on näitajad kümnetest sadade megabaitideni. Mõned raamid tunnevad ka USB-mälupulki ja teisi väliseid USB-seadmeid. Firma Parrot pakub Bluetooth-raame – see tähendab, et pilte saab näiteks mobiilist (või ükskõik mis muust Bluetooth-seadmest) otse pildiraami saata.
Hoopis uue dimensiooni lisab aga traadita netiühendus, WiFit toetavad näiteks Kodak Easyshare EX811 ja EX 1011 (mida ka Eestis on võimalik osta), Digital Spectrum MF-8104, PhotoVu, Pandigital jm. Lisaks võimalusele kodusest arvutist pilte vaadata oskavad mõned WiFi-raamid (nt Samsung SPF-72V) suhelda suhtlus- ja pildiportaalidega – nagu näiteks Flickr (www.flickr.com), Picasa Web Albums (picasaweb.google.com) või Windows Live Spaces (spaces.live.com) – RSSi vahendusel. Sisuliselt tähendab see, et pildiraam hoiab valitud RSS-kanalitel silma peal ning “üllatab” uute piltidega. Ja muide, piltide asemel võib olla ka mis tahes muu visuaalne info – ilmateated, viktoriiniküsimused jne. Taolist võimalust pakub just digiraamidele spetsialiseerunud veebiportaal www.framechannel.com, valida saab sadade kanalite hulgast. Portaal oskab suhelda ka nn virtuaalsete pildiraamidega arvutiekraanil ning pakub võimalust neid alla laadida erinevates formaatides. (Yahoo Widgets, Mac OSX Desktop Widgets, sreensaverid jne)
Selleks et pildiraam ka interjööriga sulanduks, on paljudel isenditel kaasas eri värvi vahetatavad raamikatted. Enamik digiraamidest on 7–9tollise diagonaaliga ning hinnavahemikus 1500–4000 krooni, kuid näiteks PhotoVu pakub ka tõelisi “digiseinamaale” diagonaaliga 19 tolli. Sellised taiesed, tõsi küll, on ka väärika hinnaga, mis ületab 10 000 krooni piiri.
Erinev saab olla ka pildiformaat (ehk külgede suhe) – saada on nii tavalisi 4 : 3, (profi)fotomaailmas kasutusel 3 : 2 kui ka 16 : 9 (e laiekraan) formaadis raame. Enamik vanemaid digikompakte kasutab formaati 4 : 3, kuid uuemad kaamerad pakuvad juba tihti võimalust valida kõigi kolme vahel. Kindlasti tasub enne ostu kontrollida, kuidas raamid erinevate formaatidega toime tulevad – pole ju kuigi meeldiv kodus avastada, et kõik portreefotod lebavad külili või on 16 : 9 ekraanil servast servani venitatud.

Pikslid vs resolutsioon
Suuruse, välimuse, kasutamismugavuse ja ühendusvõimaluste kõrval on jäänud veel märkimata üks omadus, mis pole kaugeltki vähem olulisem – see on loomulikult pildi kvaliteet. Pildi kvaliteet on täna ainus tõsiseltvõetav argument kvaliteetse paberfoto kasuks ja seda just resolutsiooni silmas pidades. Selles mõttes on digiajastu jõudnud kummalisse olukorda – ajal, mil fotoaparaatide tootjad reklaamivad sensoreid pikslite arvuga üle kümne miljoni (10 Mpx), vaatame me digifotosid enamasti arvutiekraanidelt, millel on paremal juhul ca 1,5 Mpx (monitoril resolutsiooniga 1280 x 1024 on ca 1,3 Mpx) ning samas oleme hädas järjest suuremate pildifailidega. 4 x 6 tollise (e 10 x 15 cm) foto tavaline trükiresolutsioon on 300 dpi (punkti tollile) – see tähendab, et taolisel fotol on 1200 x 1800 = 2,16 Mpx. Paremal täna saada oleval 7tollise diagonaaliga digiraamil (suuruselt sarnane 10 x 15 cm fotoga) on aga vaid 800 x 480 = 0,384 Mpx – see tagasihoidlik number annab punktitiheduseks ainult ~140 dpi. Teisisõnu, selline pilt on rohkem kui kaks korda “udusem” paberfotost. Loomulikult, kui vaadata digiraami kaugemalt kui meeter, pildi teravust jagub, aga raami käes hoides jätab detailsus võrreldes paberfotoga kõvasti soovida. Seda aitab küll kompenseerida ekraani kirkus ning eemalt vaadates on pilt seega igati ilus. Igatahes tasub enne ostu kindlasti uurida, milline on digiraami resolutsioon – mida väiksem raam ja suurem resolutsioon, seda teravam pilt. Ka peaks ekraani vaatenurk olema võimalikult lai. Ostma minnes tasuks kaasa võtta mälukaart testpiltidega, milledel on väga sujuvaid värviüleminekuid ja tumedaid-heledaid kohti (ja ka sama(d) foto(d) paberil) – nii saab digiraami ekraani suutlikkusest objektiivse ülevaate ning samuti aimu raami kasutajasõbralikkusest ja töökiirusest.

Kindel on aga see, et digiraamidele kuulub tulevik ning küll muutub reaalsuseks ka aeg, mil raamid suudavad näidata fotoaparaadi sensoritele väärilisi pildiresolutsioone, olles sealjuures kiired ja kasutajasõbralikud. Seda, kas veel oodata või kiirustada kohe poodi raami järgi, on raske soovitada – kindlasti leiab selle kohta mõtteainet järgnevast kokkuvõttest Eestis pakutu kohta. Pilte kõvaketta sügavustest kirkana päevavalgele tuua aitavad aga praegused digiraamid väga hästi.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid