Pildiread videoks ?????
Glen Pilvre
04.09.2011

Videot salvestavad praegu peaaegu kõik ekraaniga asjad – lisaks n-ö päris-videokaameratele. Ja videote näitamiseks sobivad omakorda nii telerid kui ka arvutid. Sõna „video” taga peitub aga standardite ja failiformaatide rägastik – püüame selles veidi selgust luua.

VHS-video ajastu tõi endaga kaasa kodused videokaamerad ning (tõsisemal juhul) tundidesse ulatuvad koduvideod, mille juures oli tihtipeale esmatähtis just filmimisrõõm. Nüüd on aga ajad muutunud ja videomaratonid asendunud minutitepikkuste lühiklippidega, mida laetakse videoportaalidesse igas tunnis tuhandeid.
Enne aga, kui päästikule vajutada, pole ju paha teada, millise resolutsiooniga ja vorminguga see lõpeb.

Video fotoaparaadist
Taskufotokate puhul on resolutsioone laias laastus kaks – VGA (640 x 480) pildipunkti või HD ehk kõrgterav. Kõrgterav omakorda jaguneb kaheks – n-ö tavaline HD ehk 720 pildirida (720 x 1280 pikslit) ja Full HD ehk 1080 pildirida (1080 x 1920 pikslit). Loomulikult, mida rohkem ridu, seda teravam (ja ilusam) saab video, ent rohkem teravust tähendab mahukamaid faile ning suuremaid nõudmisi seadmetele.
Kes vähegi digipiltidega on tegelenud, teab, et levinuim fotovorming on JPEG. Paljud taskufotoaparaadid salvestavad ka videoid sarnase nimega vormingus M-JPEG. M tähendab motion (liikumine) ning sisuliselt on M-JPEG-videofail lihtsalt kogum järjestikustest JPEG-piltidest. M-JPEG miinus on mahukus – näiteks 25 kaadrit sekundis tähendab 25 pildi jagu ruumi iga videosekundi kohta. Taolist pakkimistüüpi nimetatakse intra-frame pakkimiseks – kaadrisiseselt kujutist pakitakse, ent iga kaader on eraldi pildina vaadeldav. Intra-frame pakkimine on kasutusel ka SD-resolutsiooniga (576 x 720) DV-nimelise standardi puhul, milles salvestavad digitaalsed kassettkaamerad. Tõsi, neid enam kodukasutajale mõeldud segmendis just palju ei kohta. Intra-frame pakkimise suureks plussiks on aga materjali hea monteeritavus arvutis – nõuded riistvarale pole suured. Seda just põhjusel, et iga kaader on salvestatud eraldi pildina (erinevalt kohe jutukstulevast MPEG-vormingust). Kõrgterava video puhul intra-frame pakkimisest enam ei piisa – vähemalt mõistlikke failisuurusi silmas pidades – ja appi tuleb nn inter-frame pakkimine. Nagu nimestki võib arvata, ei suruta enam kokku infot iga kaadri ulatuses, vaid võetakse ette mitmest kaadrist koosnevad grupid. Kui järjestikused kaadrid sisaldavad sarnast pildiinfot, siis seda järgnevates kaadrites n-ö topelt ei salvestata – lihtsustatult öeldes salvestatakse ainult (olulisemad) pildimuutused. Olenevalt pakkimise astmest salvestatakse iga teatava arvu kaadrite järel täiskaader ning siis jälle rohkem-vähem muutusi selle suhtes. Taoline lähenemine võimaldab videovoo mahtu küll kordades tõhusamalt (kvaliteedi arvelt) vähendada, ent muudab hilisema töötluse tülikamaks, sest n-ö iseseisvaid infokaadreid on vähe ning sisuliselt tuleb kogu videovoog enne töötlust (või selle ajal) lahti pakkida. Just inter-frame pakkimist kasutavad kõik MPEG-vormingu eri variatsioonid – levinuimad neist on MPEG4 ja MPEG2. Naiivne oleks loota, et ühele MPEG-standardile vastaks vaid üks vorming, näiteks MPEG-4 „alla” liigituvad nii h.264-, DivX- kui Xvid-nimelised pakkimismeetodid. Neis vormingutes salvestatakse reeglina kas SD (nn standard definitsioon, 576 rida) või 720p HD (720 rida) videot ning enamasti on need kasutusel just fotoaparaatides. MPEG-4 n-ö konteinerformaatideks on enamasti AVI (DivX ja Xvid), MP4 ja MOV (h.264). Erinevalt n-ö päris videokaameratest pole fotoaparaadid (ja nende sensorid) mõeldud pikkadeks salvestusteks ja nii sobivad eelnimetatud vormingud fotokatesse väga hästi. Seda põhjusel, et neis vormingutes salvestatav katkematu videoklipp saab olla täpselt nii pikk (mitte pikem), kui üks fail mahutab. Failide teoreetiliseks maksimumsuuruseks (FAT32) on SD-kaartide puhul 4 GB – tulenevalt failisüsteemi arhitektuurist. Kusjuures osa fotoaparaate-kaameraid suudab toime tulla vaid kuni 2 GB failidega. Olenevalt video pakkimisastmest ja resolutsioonist võib aga üks 2 GB fail mahutada kõigest mõniteist minutit videot.
Taolisi klippe saab enamasti probleemivabalt vaadata arvutiga (st kaasaegne arvuti oskab neid reeglina maha mängida ilma täiendavate tarkvaradeta) ja uuemate teleritega, ühendades fotoaparaadi HDMI-kaabliga või pistes mälukaardi otse teleri kaardilugejasse – kui see muidugi on teleril olemas. Pole ka võimatu, et fotoaparaadi saab teleriga ühendada USB-liidest kasutades – seda aga, milliseid faile televiisor kuvada oskab, selgitab kõige kindlamalt proovimine. Kui on aga sooviks klippidest pikem stoori kokku lõigata, tuleb need loomulikult arvutisse kopeerida ning kasutada mõnd videotöötlustarkvara. Aga nagu eespool öeldud – MPEG4-vormingu montaaž eeldab vähemalt tugeva keskmise suutlikkusega (või pigem kiiremat) arvutit ning ka kvaliteedis tekib (küll väike) langus paratamatult.
Paljud mobiilid võimaldavad klippe kohe netikeskkondadesse (nagu YouTube, Vimeo jt) laadida. Sellisel juhul tasub lihtsalt arvestada, et mida „teravam” ja pikem video, seda mahukam see on ning seda kauem võtab üleslaadimine omakorda aega. Muidugi, mobiiliga asjatades tuleks kindlasti omada mahupiiranguta fikseeritud kuutasuga andmesidepaketti. Veebikeskkonnad teisendavad klipid ise sobivasse formaati ning „operaatoril” ei tule reeglina lühendite rägastikus pead vaevata.

Video videokaamerast
Videokaameratega saab aga salvestada nii pikalt, kuni kaardil ruumi jagub. Kaamerad oskavad n-ö lennult ühe videofaili lõpetada ja salvestust uuesti jätkata – ilma et salvestus katkeks. Kui eespool nimetatud vormingute puhul oli asi suhteliselt lihtne – üks klipp on lihtsalt üks fail, ja nagu öeldud, enamasti mängivad arvutid taolisi faile maha probleemideta, siis HD-videokaamerate salvestised enam nii „arusaadavad” pole – vähemalt esmapilgul. Olenevalt HD-kaamera tüübist on neis kasutusel HDV- või AVCHD-nimeline vorming, osades (Sony ja Panasonicu) fotoaparaatides ka AVCHD-Lite. HDV-d kasutavad MiniDV lint-kassetile salvestavad HD-kaamerad ning failide ja formaatidega tuleb sel juhul möllama asuda alles siis, kui video kaamerast FireWire liidest pidi arvutisse siirata. Kui kassette jätkub ja montaažimõtteid pole, siis pole arvuti järele mingit vajadust – kaamerat saab alati ühendada teleriga ja videomeenutusi kohe vaadata. Kui aga sobiv tarkvara olemas, saab video digitaalsel kujul kaamerast arvutisse tõmmata. Loodavate HDV-videofailide laiendiks on M2TS (või MTS). Need on MPEG-2-failid ning vaatamata inter-frame pakkimisele on need töötluseks siiski palju sobivamad kui MPEG-4. Põhjus lihtne – MPEG-2 on oluliselt vähem kokku pressitud kui MPEG-4 ning seetõttu kohtab tänagi poolprofi segmendis palju just HDV-kaameraid. Muidugi, HDV-kaamerad on võimelised salvestama ka nn vana head DV-formaati ning kui SD 576realine resolutsioon on piisav, siis sobib töötluseks intra-frame’i meetodil vähe pakitud DV-standard kõige paremini.
Enamikes tänastes taskukaamerates on aga kasutusel (eespool mainitud) formaat AVCHD – Advanced Video Codec HD. Sama MPEG-4 koodek on kasutusel ka Blu-ray-plaatide juures ning pakitakse selles kõvasti. Võrdlusena – kui 576 x 720 resolutsiooniga SD DV ja 1080 x 1440 HDV andmevoo maht on ca 25 MB/s, siis kõrgterava 1080 x 1920 AVCHD jaoks piisab kõigest ca 15 MB/s – paljud kaamerad võimaldavad ka pakkimise astet muuta.
AVCHD-kaamerast võetud kaarti arvutisse pistes avaneb sellel esmapilgul küllalt segasena näiv kataloogide rägastik. Selles sigrimigris on süüdi Blu-ray spetsifikatsioon, millele AVCHD-kataloogide ülesehitus vastab, ent mis ikkagi pole erinevate tootjate lõikes päris sama. Mis omakorda tähendab, et näiteks ühe brändi kaamera oskab teise sama marki kaameraga (mälukaardile) salvestatud AVCHD-videot mängida, ent teise brändi AVCHD-st ei mõika mõhkugi – olgugi et videofail ise on tegelikult sama vorminguga. AVCHD nn konteinerformaadiks on failid laiendiga MTS ning kui arvuti nendega midagi ei oska peale hakata, on abiks enamikke koodekeid tundev ja tasuta allalaetav videopleier VLC-player (www.videolan.org/vlc)
AVCHD-videote arhiveerimise puhul tasub aga salvestada kogu kataloogide süsteem (mitte ainult videofailid) – see on oluline, kui tahetakse videoid (mälukaardile tagasi kopeerides) näiteks AVCHD-kaameraga uuesti vaadata vms. Kõige kindlam on sellisel juhul kasutada kaameratega kaasatulevat tarkvara. Nendega on võimalik kaamerast (mälukaardilt) video arvutisse laadida ning arhiveerida (ilma AVCHD-kataloogide hingeeluga lähemalt tutvust tegemata). Pole ka võimatu, et klippide alguseid-lõppe saab selle tarkvaraga trimmida ning soovi korral video ka mõnesse teise vormingusse konverteerida. AVCHD-faile saab ka DVD-plaadile kirjutada ning taasesitada Blu-ray-mängijaga – olenevalt pakkimisastmest mahub ühele 4,8 GB DVD-le kõrgteravat videot poolest tunnist kuni ühe tunnini. Loomulikult, kui on olemas Blu-ray-kirjutaja, siis on võimalik AVCHD-failidest ka Blu-ray-plaat kirjutada. Aga nagu öeldud, AVCHD-failide monteerimine eeldab võimekat arvutit – isegi tänases mõistes. Saadaval on ka eraldiseisvad salvestajad-plaadikirjutajad, millega saab mälukaartidelt või kaamerast kõrgterava video DVD-plaatidele kirjutada, taoliste n-ö HD-DVD-plaatide vaatamiseks peab aga olema Blu-ray-pleier.

Kui nüüd pärast selle kirjatüki läbilugemist tundub, et asjad läksid hoopis segaseks, pole kahjuks midagi lohutavat öelda – orienteerumine erinevates vormingutes-formaatides käib tänase infoajastuga käsikäes ning neist pole enam pääsu vaat et ühelgi alal. Aga nähkem asja helgemat poolt – videohobiga tegeledes saabub IT-spetsi haridus justkui möödaminnes :-).

Sarnased artiklid