Pentagoni müstiline linnuke
Vello Kala
02.02.2010

Üks inimpõlv tagasi, kui NASA valmistus süstiklaevade kasutuselevõtuks, kirjutasid sellest kõik ajalehed. Meediakära saatis ka venelaste kosmoselennuki ainsaks jäänud lendu. Uhkeid projekte on olnud veelgi, ent juttudeks need on jäänudki. Nüüd on orbiidile jõudmas kolmas tiivuline kosmoselaev, aga meedial on suu vett täis. Mis imelind see on?

USA X-lennukitest on Tehnikamaailm korduvalt kirjutanud. Meenutuseks niipalju, et jänkidel on kombeks uusi tehnoloogiaid katsetavaid lennukite ja rakettide programme X-tähisega märkida. Kui „toode” valmis, saab see siis juba ametliku nime. Näiteks hävitaja F-35 tegi oma esmalennud Mojave kõrbe salajase lennuvälja kohal „objektina” X-35.

Tiivuline lennumasin, millest nüüd juttu tuleb, kannab koodnime X-37. Järjekorranumber tunnistab, et asjaga tegeldakse juba kaua – X-lindude numeratsioon on tänaseks jõudnud juba X-55ni (Lockheedi komposiitkerega transpordilennuki prototüüp). Ning tõepoolest, X-37l on pikk ja seiklusrikas ajalugu.

Tiibadega orbiidile!

1996. aastal sündis NASAl projekt Future-X. See oli mõõdukalt rahastatud ent laiahaardeline tulevikunägemus kosmoselennuki idee kasutamiseks erinevate ülesannete lahendamisel. Niisiis otsiti baaslahendust, mille põhjal ehitada erinevaid konkreetseid kosmoseaparaate.1996 aasta lõpul sai programm tähistuse X-37.

Kuigi X-37 sündis kui NASA projekt, on läbi aastate projekti tõuganud Pentagoni huvi. Sõjaväelased olid samuti huvitatud piloodita kosmoselennukist, mis oleks korduvkasutatav, võiks startida väikese ettevalmistusajaga, oleks orbiidil laialt manööverdusvõimeline, maanduks lennukina ning võiks orbiidilt „maha võtta” ja alla tuua satelliite, mis kosmoselennuki „pagasiruumi” mahuvad. Kujutlege – orbiidil on venelaste luuresatelliit, siis aga saabub kosmoselennuk, amps – ja salajane satelliit on kosmoselennuki kõhus teel Pentagoni salalaboratooriumi poole, kus see põhjalikult läbi uuritakse! 1996 aastal sai Boeing õhujõududelt lepingu katsemudeli ehitamiseks. See sai koodnime X-40. X-40 oli tegelikult mudel, mida kasutati kosmoselennuki väliskuju ja kaalujaotuse viimistlemiseks ning automaatse maandumissüsteemi väljatöötamiseks. X-40A ei kandnud mootorit, üles viidi ta helikopteriga. Kolme kilomeetri kõrgusel ühendused vabastati ja X-40 alustas planeerimist. Katsed möödusid edukalt, X-40 maandus veatult Hollomani õhuväebaasi betoonrajale. Aasta oli siis 1998.

Ent sõjaväelaste plaanid muutusid ning USAF otsustas anda projekti üle NASAle. Kava sarnanes nagunii NASA X-37 programmile ning kahe paralleelse projekti arendamine olnuks mõttetu rahakulutus. NASAle sobis X-40 igati – see oli kolmandiku jagu väiksem kui kavandatud X-37, mis võimaldas seda kasutada odavama katsemudelina. NASA tegeles projektiga viis aastat. 13 detsembril 2004 andis NASA projekti taas üle sõjaväelastele – seekord DARPAle, organisatsioonile, mis kannab vastutust USA kaitsevõime alaste uute süsteemide väljatöötamise eest.
Esialgu olid sõjaväelased mitte liiga salatsevad. Teavet X-37A ilmus siin ja seal. X-37A oli mootoriteta, ent juba täismõõdus X-37, mida kasutati süstiku lennuomaduste ja kaugjuhtimissüsteemi viimistlemiseks. Muide, X-37A kandelennukiks neil katsetel oli Burt Rutani White Knight, sama kandurlennuk, mis viis üles ka esimese mehitatud “erakosmoselaeva” Spaceship One.

Katselennud Mojave kõrbe kohal kestsid kaua. Esialgu lennati X37Ad kandelennukist vabastamata. 7 aprillil 2006 sooritas X-37A esimese iseseisva maandumise. Päris edukas see polnud – viga juhtimissüsteemis põhjustas juba maandunud süstiku maandumisrajalt väljasõidu, mille käigus purunes telik ning lennuk sai muidki vähemaid vigastusi. Õhujõudude juhtkond otsustas viia katsed Mojave lennuväljalt Palmdale salajasele objektile (Tehas Nr 42).

Ning sellest ajast kadus X-37 ajakirjandusest. Enamik asjatundjaid uskus, et projekt on lihtsalt suletud – uhkete kosmoseprojektide aeg oli möödas ning uue aastatuhande esimestel aastatel suleti palju auahneid projekte – meenutagem või kanderaketita orbiidile jõudma pidanud kosmoselennukit X-33. Küllap on ka X-37 kaustad vaikselt arhiivi antud – nii usuti.

Vaikus kestis aastaid – kuni keegi uuriv ajakirjanik avastas, et Kennedy kosmosekeskuse tulevaste startide kalendris on 2010. aasta aprillis paika pandud Atlas V start, mis kannab …kosmoselennukit X-37!

Süstiklaeva piloodita väikevend

Mida X-37 endast kujutab? Tegu on väliskujult ja kompositsioonilt vägagi süstiklaeva Shuttle meenutava kosmoseaparaadiga. Voolujooneline kere, tiivad, kuumuskaitse põja ja tiibade all, mis peab vältima orbiidilt naaseva lennuki ärapõlemist kohtumisel atmosfääriga kiirustel kaugelt üle 20 kilomeetri sekundis. Projekteerituna hoopis hiljem kui “päris” süstiklaev (ja viimase kasutusest saadud kogemustele toetudes) on X-37 täiuslikum ja eeldatavalt avariikindlam. Ent X-37 on oma suurest piloteeritavast vennast hoopis väiksem. Enamgi, X-37 välismõõtmed valiti just „suure” Shuttle’i, õigemini selle „pakiruumi” mõõtmete järgi – esialgsete plaanide kohaselt pidi X-37 orbiidile jõudma süstiklaeva abil. Ning mõistagi pole X-37l meeskonnaruumi, tegu on ju piloodita robotlennukiga. Challengeri hukkumise järel muutus aga süstikute stardigraafik oluliselt harvemaks ning iga start kallimaks. Nii tuli ka X-37 jaoks uut „hobust” otsima hakata.

Esimene valik oli kanderakett Delta. Deltal oli piisavalt võimsust, et raketi otsa kinnitatud X-37 orbiidile viia, ent aerodünaamikud tõstsid hädakisa: X-37 polnud kujult ju sümmeetriline, väga raske olnuks välja arvestada, kuidas käitub rakett, kui tema ninas on tavalise koonuse asemel tiivuline ebasümmetriline elukas. Jänkidel oli juba ebameeldiv kogemus teise x-projekti, X-43 raames: seal lennutas kanderakett Pegasus tillukest scramjet-lennukit. Ning esimesed katsed ebaõnnestusid, kuna ei suudetud tagada ebasümmeetrilise raketi-lennuki koosluse aerodünaamilist stabiilsust. Nii valiti Delta asemel võimsam kanderakett Atlas V. Atlase puhul polnud vaja X-37 „paljalt” raketi nina otsa kruvida, kosmoselennuki võis paigutada voolujoonelisse konteinerisse raketi ninas.

Tagasi Maale jõuab X-37 juba ise. Tihedatesse õhukihtidesse jõudes tõstetakse kosmoselaeva nina liikumissuuna suhtes 40 kraadi – nii võtab 25kordsest ülehelikiirusest lennumasina ümber hõõguva õhu kuumuse vastu põhja ja tiibade allkülje soojuskaitse. Kui kiirus piisavalt vähenenud, suunatakse nina taas ette ja viimase osa lennust läbib X-37 plaanerina. Kui kosmoselennuki rattad Vandenbergi või Edwardsi lennuväebaasi betoonrajal maad puudutavad, on kiirust veel vaid 300 km/h. Maandumine on automaatne, ent lendu juhtiv tiim võib vajadusel käsitsijuhtimisele üle minna. Ning pärast lennujärgset hooldust ja tankimist on X-37 valmis uuesti startima.
Ent läheme lennumasina enda juurde tagasi. X-37 on väikese hävituslennuki mõõtu: pikkus 8,38 meetrit, tiivaulatus 4,57 meetrit, kaal 5,45 tonni. Lennuki sabaosas on Rocketdyne AR-2/3 rakettmootor, mida kasutatakse manöövriteks orbiidil ning kosmoselaeva pidurdamiseks selle viimisel maandumistrajektoorile. Nagu „päris” süstiklaeva puhul moodustab ka X-37 kere keskosa mahuka „pakiruumi”.

Milleks sellist linnukest vaja?
Siis küsimused algavadki – milleks see pakiruum? Space Shuttle’i puhul on asi selge – sinna läheb kraam, mida orbiidile viiakse. X-37 on aga ise “last”, sest jõuab orbiidile kanderaketi turjal. Tema pakiruumis midagi üles viia näib nagu mõttetu – lihtsam oleks vastav satelliit ise kanderaketi ninna seada, oleks hoopis lihtsam ja kordades odavam. Niisiis ikkagi sõjaväelaste salaprojekt vaenulike kosmoseaparaatide rajalt maha võtmiseks? See on mõistagi spekulatsioon ent lisaks pakiruumi vajaduse selgitamisele oleks see ka vastus, mis X-37 projektist juba aastaid pea midagi ajakirjandusse ei jõua. Leonhard David, netilehe Space.com “insider columnist”, kes on nägu ja kätt pidi tuttav nii NASA kui armee kosmoseprogrammide vedajatega, pidi tõdema, et X-37 on veidi ebaharilik projekt: kus ta ka küsis, vastused olid kas “pole meie rida” või “ei kommenteeri”.

Sügavam uuristamine viis siiski välja vähemalt ametkonnani, kes projekti veab. Selleks on Air Force Rapid Capabilities Office (RCO) ehk maakeeli Õhujõudude Kiirreageerimisüksus. Ning see fakt kõneleb mõndagi. RCO ülesanne on luua tehnoloogiaid USA sõjalise võimsuse välkkiireks kasutuselevõtuks eriolukordades. Seega on X-37 üks võimalikke kasutusalasid “kosmosehävitaja” roll: orbiidil vägagi manööverdusvõimeline X-37 võib kanda vajadusest sõltuvalt erinevaid relvasüsteeme kosmiliste ja ka maiste objektide ründamiseks. Ent X-37 võib olla ka suurepärane luuraja. Tänased luuresatelliidid lendavad muutumatutel orbiitidel, see võimaldab vastaspoolel välja arvutada, millal taevase luuraja kaamerad tema kohal on ja salajasemad asjad selleks ajaks kinni katta. X-37 on võimeline oma orbiiti kiiresti ja suvaliselt muutma, nii et tema ilmumine oleks garanteeritult ootamatu. Ning USA erialaajakirjanduses spekuleeritakse ka, et X-37 pole ehk sugugi “asi iseeneses”, vaid pigem vähendatud mudel suuremast, mehitatud kosmoselaevast. USA sõjaväelased on oma kosmoselennukist unistanud juba enam kui pool sajandit – esimese sõjalise kosmoselennuki X-20 Dyna-Soar projekt läks töösse 1957 aastal, kui orbiidile polnud veel jõudnud tavalisedki inimest kandvad kosmoselaevad. Plaane oli teisigi, aga asja ei saanud ühestki. Kuni tehnoloogiline areng muutis võimalikuks piloodita kosmoselennuki loomise.

On aga külma sõja järgses maailmas sellist imeriista vaja? Täna ehk mitte. Ent nii jõuline rahvus nagu USA ei saa seada oma kaitsevõimet sõltuvusse heitlikust kliimast meie planeedi poliitilisel maastikul. Üks “kurjuse impeerium” on küll varisenud, pole aga garantiid, et selle asemele ei või tekkida mõni teine – näiteks Hiina. Et end turvaliselt tunda loodavad jänkid sõjalises arengus muust maailmast ikka ohutult eespool kõndida. Ning mis üldises plaanis tähtsam - iga sõjaline projekt on alati andnud midagi kogu inimkonna arenguks. Ehk on ka see tilluke süstiklaev samm tuleviku suunas, kus võime Tallinnast mõne tunniga New Yorki jõuda?

Sarnased artiklid