Peeglita või peegliga?
Harri Slip
15.09.2013

Canon EOS 100D ja Panasonic DMC-G6 uued süsteemkaamerad on hästi väikesed ja kerged. Sellegipoolest on mõlemasse mahutatud pildiotsija – Canonil optiline ja Panasonicul elektrooniline. Uurime, kas peeglita süsteemkaamerast on vastast klassikalisele digipeeglile – või vastupidi.

Canon EOS 100D
Panasonic Lumix DMC-G6

Panasonic G6 kergus ja kaal on peeglivaba Micro Four Thirds standardi trumpideks olnud algusest peale. Canon EOS 100D esindab aga igati klassikalist peegelkaamerat, mis on lihtsalt võimalikult miniatuurseks vormitud. Canon maksab koos kit-suumiga 800, Panasonic 700 eurot.
Mõlemal kaameral on nn intelligentne automaatrežiim, mis enamasti võimaldab ka algajatel saada kenasid tulemusi – vähemalt tehnilises mõttes. Puudu ei tule mõlemal ka manuaalseadetest.
Lisaks nuppudele ja rullikutele saab kaameraid juhtida ka puuteekraani abil, mis Panasonicul on igas suunas keeratav. Panasonicu põhifunktsioone saab muuta kiirelt, ilma menüüdesse sukeldumata – puuteekraan lisab traditsioonilisele profilikule kasutuskogemusele lisamõõdet.
Canon 100D tundub olevat rohkem algajale mõeldud – mis ei tähenda, et see (ka) profi käes head pilti ei teeks. Funktsioonid pole kohati küll nii „otse“ leitavad, ent teisalt moodustavad nupud, rullikud ja menüüd Panasonicust loogilisema kombinatsiooni. Ka käes tundub Canon istuvat paremini, kui väga miniatuursena mõjuv G6.

Kiire ja täpne autofookus
Peegelkaamerate faasipõhise fookustamismeetodi teeb võimalikuks peegli olemasolu, aga toimib see vaid siis, kui kujutis paistab pildiotsijas, mitte ekraanil. Viimasel juhul kasutatakse nn kontrastipõhist meetodit, mis pole (teoorias) nii kiire või täpne. Kontrastipõhine meetod on kasutusel ka video salvestamisel.
Peeglita kaamerad kasutavadki vaid seda moodust, ent peab mainima, et viimased arengud on ka kontrastipõhise fookustamise kiiruse ja täpsuse viinud odavamate peeglite faasipõhisega vähemalt samale tasemele. Panasonic jääb Canonile võib-olla alla vaid kiiresti liikuvate objektide fookuses hoidmisega.
Canon on 100D puhul lisanud ka sensorile valguse faasierinevust mõõtvad punktid, mis aitavad kontrastipõhist fookustamist kiirendada. Taoline nn hübriid-fookustamine toimib kõige paremini Canoni uusimate motoriseeritud objektiividega, nagu näiteks 100D komplektis olev EF-S 18–55 mm f/3,5–5,6 STM, veidi pikema ulatusega EF-S 18–35 mm f/3,5–5,6 STM või fiksobjektiiv EF 40 mm f/2,8 STM.
Hübriidfookust esitles Canon EOS 650 kerel ning seejärel ka peeglivabal M-seerial. Kevadel esitletud 100D-l ja 700D-l on süsteemi uusimad versioonid.
Vaatamata sellele pole Canonist eelvaaterežiimi kasutamisel siiski vastast Panasonicule. Küll aga peab Canoni autofookuse kiituseks ütlema, et nüüd on võimalik digipeegli autofookust kasutades täiesti korralikke videoid toota – varem automaatika taolist tulemust ei võimaldanud.

Sensor ja selle suurus
Canonil on 18 Mpx ja Panasonicul 16 Mpx CMOS-sensor. Canoni APS-C mõõdus sensor on veidi suurem Panasonicu Micro neli-kolm-süsteemi omast. Nii on pikslid Panasonicul väiksemad ja võiksid teoorias olla vähem valgustundlikud. Tegelikkuses on aga tulemused väga sarnased, täpsed mõõtmised isegi eelistavad Panasonicut pildi puhtuse osas. Tasub siiski meenutada, et Canoni 100D, 700D ja 650D ei ole samas liigas kallimate, sama suurt sensorit omavate konkurentidega, nii on G6-l mõnevõrra „lihtsam“ ennast paremast küljest näidata.
Panasonicu komplektis olev 14–42 mm kit-suum on teravama kujutisega. Vaatenurk on mõlemal sama, vastab umbes 28–80 mm täiskaaderoptikale. Teravam objektiiv ei teeks ka Canoni ees paha, sensori kvaliteeti arvestades.
Olgugi et Canoni „torude“ valik on suurem, ei saa midagi halba öelda ka Micro Four Thirds süsteemi kohta – see on peeglivabadest standarditest kõige laiema objektiivide valikuga. Süsteemi väiksem sensor tähendab ka väiksemaid objektiive – samade vaatenurkade puhul.
Suurem sensor aga võimaldab väiksemat teravussügavust, olgugi et see vahe pole praktikas nende kaamerate vahel kuigi suur. Mõlema puhul saab kenasid pehme taustaga portreesid, kui kasutada suure avaga optikat või pikemat fookuskaugust (TM, 08/13).

Peeglita või ilma?
Panasonic DMC-G6 tõestab, et võlusõna „peegelkaamera“ pole enam möödapääsmatu kenade kunstiliste fotode jaoks. Nii mõneski osas, nagu väga hea autofookus eelvaate puhul või siis keeratav ekraan, on sel koguni eeliseid.
Videogi on Panasonicul veidi teravam, liikumised sujuvamad ning ka vormingute valik suurem. Canoni .MOV failid pole nii „universaalsed“ kui Panasonicu AVCHD MTS või MP4-d.
Kuigi Panasonicu elektrooniline pildiotsija on igati terav ja kontrastne, pole see siiski päris võrreldav optilisega – viimase eelised ilmnevad just eredas päikeses ning prillide puhul.
Elektrooniline aga omab eeliseid hämaras ning video salvestamisel, samuti annab värvidest-kontrastist ettekujutuse enne päästikule vajutamist.

Lisa leiad septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid