Peeglita peeglid
Glen Pilvre
04.09.2010

Kui aasta-paar tagasi tuli fotoaparaati valides kõigepealt otsustada, kas digipeegel või „seebikarp“, siis praegu on valida juba kolme kaameratüübi vahel. Siinses võrdluses võtamegi luubi alla uusima kaamerapõlvkonna esindajad ja vaatame, millega on õigupoolest tegu.

Lihtsale küsimusele: „Plaanis on fotoaparaadi ost – aga milline oleks hea kaamera?”, pole üldse sama lihtne vastata. Aasta-paar tagasi võis üldistades soovitada, et kui kaamera peab ikka kõigepealt taskusse mahtuma, siis tuleb valida „seebikarp“ ehk kompaktkaamera, aga kui plaan fotograafiasse tõsisemalt süveneda, peab eelistama digipeeglit. Täna oleks esimese hooga midagi konstruktiivset öelda palju keerulisem, sest olemas on ka kolmas kaameratüüp – vahetatavate objektiividega kompaktkaamera. Eesti keeles polegi selle jaoks lühemat sõna – võib-olla peaks eeskuju võtma soomlastelt, kes nimetavad kõiki objektiivide vahetusvõimalusega fotoaparaate „süsteemkaamerateks” (järjestelmäkamerat). Seni oli kõikide süsteemkaamerate lahutamatuks osaks peegel – sellest ka eestikeelne termin „peegelkaamera”. Kui aga peegelkaameralt peegel ära võtta, pole ju enam korrektne kasutada sõna „peegelkaamera”, ja jääbki alles … „süsteemkaamera”. Just sellised peeglita „peeglid” ongi kõik kolm käesoleva võrdluse osalist.

Meeldetuletuseks
Digitaalne peegelkaamera on ju tegelikult (vana) filmiajastu jätk digimaailmas – filmirulli asemel on digitaalne pildisensor, kõik muu on põhimõttelt aastakümneid vana. Peegel lisati kunagisse fotoaparaati väga lihtsal põhjusel – et pildiotsijast vaadates näeks silm pildistatavat tegelikult läbi objektiivi. Filmi asendumine digisensoriga tõi aga kaasa lisaväärtuse – ekraanile sai pilti kuvada otse läbi objektiivi ka ilma peeglita. Tavapildistaja jaoks oli see ainult pluss – sai juba enne pildi tegemist ekraanilt veenduda lõpptulemuses ning samuti lisas näiteks pööratav ekraan hoopis uusi kadreerimisvõimalusi. Profimad fotograafid olid aga harjunud heas mõttes läbi lukuaugu piiluma ning ei tahtnud kuuldagi ekraanist. Nii jätkasid suuremad fotofirmad ka digiajastul vanal rajal – filmirull asendati peegelkaamerates lihtsalt digisensoriga ja väliselt võis digipeegli tavalise filmipeegliga vaat et segi ajada.
Digiajastu tõi veel ühe muutuse – n-ö kaadri (ehk sensori suurust) sai muuta – filmirulli ju enam polnud ja nii olid inseneridel kaadri suuruse osas vabad käed. Ja mida väiksem on sensor (või kaader), seda väiksem on objektiiv. Tänu sellele muutusidki digikompaktid imeväikeseks ning täna teeb pilti lausa iga telefon – digisensor neis on samuti tilluke. Digipeeglite osas sellist anarhiat ei tekkinud ja väga lihtsal põhjusel – kuna objektiive sai vahetada, oli mõistlik võtta mingi sensorisuurus n-ö standardiks. Muidu oleks sama objektiiv erinevate sensorisuuruste puhul tähendanud erinevat vaatenurka ning siis poleks keegi enam mitte millestki aru saanud.
Kui juba jutuks tuli, siis siinkohal veidi teooriat vaatenurga ja fookuskauguste osas – kel pole soovi lugeda, võib selle lõigu lihtsalt vahele jätta J. Et ka digitaalses fotomaailmas mingigi pidepunkt objektiivide vaatenurga osas säiliks, võeti „mõõdustikus” aluseks filmikaadri suurus – 36 x 24 mm. Sellest räägitakse täna kui täiskaadrist. Enamike praeguste digipeeglite sensorid on aga väiksemad kui täiskaader – Canonil 1,6 korda, Olympusel 2 ning teistel 1,5. Mida väiksem on aga sensor, seda vähem mahub objektiivi sama fookuskauguse puhul pildile. See tähendab, et näiteks 18 mm fookuskaugusega objektiiv mahutab täiskaadrist 1,5 korda väiksema sensori puhul pildile samapalju kui 24 mm fookuskaugusega objektiiv täiskaadri puhul. Matemaatika on lihtne – fookuskaugus tuleb korrutada vastava kordajaga (palju on sensor täiskaadrist väiksem) ning ongi selge, milline on vastav vaatenurk täiskaadri puhul. Kui uurida lähemalt, mis on tänaste minikompaktide objektiividel kirjas, siis leiame sealt tihti juba vastava kordajaga läbikorrutatud fookuskaugused, sest need annavad objektiivi vaatenurgast palju sisukama ülevaate kui miniobjektiivi tegelik fookuskaugus sensorist (mille suurus on erinevatel kaameratel pealegi erinev).

Kaamerate hingeelust
Digikompaktide väike sensor võimaldab kasutada küll väiksemaid objektiive, aga kuna ka pikslid on sensoril väiksemad, on nende valgustundlikkus kehvavõitu – vähemalt võrreldes „suuresensoriliste” digipeeglitega. Lisaks mahub väiksemast objektiivist läbi vähem valgust. Nii ongi taskukaamerate peamisteks miinusteks pildi väike dünaamika ning hämaras pildistamise võimed. Digipeeglite tugevaks küljeks pole aga nende mõõtmed ja mass – suur sensor võrdub ka suurema optikaga ning täiendavat massi lisab kerele ka peeglisüsteem. Tegelikult on kummaline, miks digiajastu saabudes digipeegelkaameralt peeglit üsna kohe ära ei „ratsitud“ – tehnoloogiliselt olnuks see ju imelihtne. Ju polnud siis hetk selleks õige – alles viimasel ajal on ka profid nõustunud sellega, et nn LiveView pole üldse paha omadus ning nüüd poogitakse seda külge just digipeeglitele – mida pole muide tehnoloogiliselt üldse ladus teostada. Nii ongi LiveView enamike digipeeglite puhul pigem kohmakas lisand kui orgaaniline süsteemiboonus (erinevalt digikompaktidest).
Kui võtta digipeeglilt ära peegel ja jätta muu samaks, siis saame ju väga konkurentsivõimelise digikaamera: kere on suhteliselt väike (kuna pole peeglit), sensor on suur ja nii ka pildikvaliteet korralik. Tänaseks on just sellist süsteemkaamerat presenteerinud neli firmat – Panasonic, Olympus, Samsung ja Sony. On mõistetav, et seda sammu pole veel teinud kaks edukat peegligiganti Canon ja Nikon, vaid fotomaastikul veidi uuemad tulijad. Eks seda näitab aeg, kas ja millal ka kaks suurt „vaid süsteemkaamera” paati hüppavad.
Panasonic ja Olympus kasutavad ühist standardit nimega Micro Four Thirds (pikemalt juttu TM 9/2009), Samsung ja Sony aga täiesti oma süsteemi. Sensorid on viimasel kahel aga Micro Four Thirdsist suuremad ehk n-ö tavalises digipeeglimõõdus (nn APS-C), vähenduskordajaga 1,5.

Võrdlemiseks õnnestus saada Panasonicu, Samsungi ja Sony kaamerad. Olgugi et hingelt sarnased, on kõik kolm aparaati väga erineva fiilinguga.

Edasi loe septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid