Peegel paigale
Glen Pilvre
04.12.2010

Digipeeglite maailmast pole viimasel ajal ülemäära põnevaid uudiseid saabunud – sensorite tundlikkused suurenevad ja kvaliteet paraneb, vaikselt lisanduvad kaameratele videovõimed ja sellega asi suures plaanis ka piirdub. Erand kinnitab aga reeglit ja selline erand on just nimelt Sony uus digipeegel A55 (ja A33).

Sony SLT Alpha A55

Igal vähegi fototeadlikumal kodanikul on selge, miks on peegelkaameras peegel – aga kordamine on teadagi tarkuse ema, kui rahvatarkust meenutada. Objektiivi taga asuval peeglil on kaks rolli – esiteks lubab see fotograafil (kadreerides) vaadata läbi objektiivi ja teiseks annab võimaluse kasutada nn faasipõhist autofookust. Tehnilistesse detailidesse laskumata võib öelda, et faasipõhine autofookus on väga kiire ning toimib ka nigelamates valgusoludes. Ühesõnaga, on üldjoontes parem kui kontrastipõhine meetod. Peegelkaamerate digitaliseerimine on aga tasapisi jõudmas sinnamaani, kus kohmakas ja liikuv peegel hakkab sõna otseses mõttes ette jääma. Seda just video tegemise ajal ning nn Live View puhul. Siis pole üles liikunud peeglist üleüldse mingit kasu, aga ruumi võtab ta ikkagi. Nii on viimastel aastatel juba mitmedki n-ö uuemad tulijad fotomaastikul (nagu Panasonic, Sony, Samsung) esitlenud ilma peeglita süsteemkaameraid (TM 09/2010). Koos peegliga aga kaob faasipõhine autofookus ja optilise pildiotsija kasutamisvõimalus. Kui viimasest ei tunne uuema generatsiooni pildistajad ilmselt väga puudust, siis kiirest autofookusest on juba rohkem kahju. Ja nagu öeldud, video salvestamise (ja LiveView) ajal polnud ju faasipõhist autofookust digipeeglitel nii ehk naa võimalik kasutada. Siinkohal jõuamegi Sony A55ni.
A55 korpuses (ja A33s) on küll peegel, aga see ei liigu särituse ajal kusagile, vaid jääb paigale (peeglit saab üles tõsta sensori puhastamiseks).
Kuidas aga valgus siis üldse sensorini jõuab ? Väga lihtne – peegel paistab lihtsalt läbi! Pole vast raske aru saada, et selline kavalus võimaldab teravustada pidevalt faasipõhisel meetodil ning samal ajal näiteks salvestada nii videot kui fotosid – või siis lihtsalt näidata ilma mingi (fookustamis)probleemita pidevat LiveView eelvaadet. Peegel suunab umbes kolmandiku valgusest fookustamissensoritele (kokku 15) ning ülejäänud kaks kolmandikku jõuab pildisensorini. A55-l on uus 16.2 Mpx APS-C mõõdus sensor ning midagi halba selle kohta öelda ei saa. Isegi (suurima) ISO 12 800 juures on pildid täiesti kasutatavad – muidugi on müra siis nähtav, aga pigem n-ö pikslitasemel. Sarnaselt Sony NEX-seeriaga on ka A55-l mitu nutikat lisaväärtust, nagu automaatne HDR, automaatne panoraamfunktsioon ja kuue (10 fps) kaadri kombineerimisel kõrgete ISOdega (kuni 25 600) fotodel müra vähendamine, mis toimib muide väga hästi. Ning loomulikult teeb A55 kõrgteravat videot – nii AVCHD (1080 x 1920) kui h.264 (MP4, 1080 x 1440) vormingus. Kui aga sensori mehaaniline stabilisaator on aktiivne, saab AVCHD-videot salvestada u 10 minutit järjest – pärast mida lülitab kaamera end sensori jahutamiseks välja. Ilma stabilisaatorita on see aeg (AVCHD) umbes 30 minutit.
Midagi halba on A55 kohta (kaamera klassi arvestades) ausalt öeldes väga raske leida. Video salvestuse ajal võiks olla rohkem n-ö manuaalkontrolli – õnneks saab küll soovi korral vähemalt särituse lukustada. Vana kooli mehed võivad puudust tunda ka optilisest pildiotsijast – aga 1,44 Mpx EVF on jällegi parem kui nii mõnegi peegli optilised versioonid. Ühesõnaga – kui teil mõte uue ja universaalse „peegli” suunas liigub, siis tasub Sony A55 kindlasti lähemalt uurida. Ka (kvaliteetsete) objektiivide valik A-bajonetile on suur.

Hea
Pildi / video kvaliteet ja dünaamika (ligi 9 astet)
Funktsionaalsus (sh nt GPS)

Halb
Kiire sarivõtte korral puudub Live View
Kohati piiratud reguleerimisvõimalused
Piirangud videorežiimis

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid