Peaaegu päris
Glen Pilvre
18.06.2007

Eelmises numbris rääkisime Microsoft Flight Simulatorist – klassikaks saanud virtuaallennust arvutimängude seas. Kuid neid treeningseadmeid (valmendeid, imitaatoreid) kasutavad ka nii piloodid kui piloodiks pürgijad ning nendega veedetud tunnid võib lugeda täisväärtuslikeks lennutundideks. Et neile lähemat pilku heita, ei peagi minema enam kaugele piiri taha, piisab sõidust Tartusse Ülenurme lennujaama, kuhu äsja muretseti selline ka lennujuhtidele.

Õhusõidukeid ei hoia õhus ainult füüsikaseadused, selleks on vaja veel üht olulist tegurit – raha. Kõik, mis on mõeldud püsima maapinna kohal, maksab kordades rohkem kui maine tehnika. Kuid selleks, et kindlalt piloteerima õppida, on vaja palju lennata – Tartu Lennukolledži ametpiloodi programmis on kokku 226 lennutundi (erinevatel lennukitel) ning üks tund väikesel kahemootorilisel lennukil maksab ca 8000 krooni. Riskantne on ka treenida tegutsemist hädaolukordades või rasketes ilmastikutingimustes – aga need oskused peaks ju igal piloodil kindlasti olema. Täiesti riskivabalt ja odavamalt saab seda kõike aga teha lennuimitaatorites. Tänu projektile SIMUTAC (simulaatorid Tartu Lennukolledžisse) on nüüd kodumaistel lennuõpilastel võimalus lisaks tubases kokpitis istumisele ka virtuaalset lennuliiklust juhtida. Projekti kogumaksumus on kaksteist miljonit krooni, abistajate hulgas on lennuamet ja haridusministeerium, rahaliselt on toetanud Euroopa Regionaalarengu Fond.

Põnev sebimine
Kuna hiljuti toimus lennujuhtimisvalmendi (sõna “simulaator” on ÕSis tunnistatud halvaks ja soovitatakse kasutada “imitaator”, “matkur” või “valmendi”) avamine, siis vaatamegi kõigepealt selle eluka kõhtu. Astume tuppa, mille ühes seinas on kolm ekraani – keskmine seinaga paralleelne ning kaks veidike sissepoole pööratud. Ekraanidel on pilt lennuväljast ning see meenutab tõepoolest vaadet lennujuhtimistornist. Kahjuks küll mitte Tallinna omast, esialgu peavad tulevased lennujuhid läbi ajama Luksemburgi lennuväljaga. Õhuruum ning stardirajad on siiski “varastatud” Tallinnast. Kohe on algamas näidissessioon ning tegevust on planeeritud tihedalt – lisaks tavapärastele saabumistele-väljumistele on oodata ka Air Force One’i (Ameerika presidendi lennukit), koptereid, langevarjureid ning hädamaandujaid. Ekraanide ees asuvad lennujuhtide töökohad – keskel istub õpilane (üks õpilase töökoht on ka vasakul, see on hetkel tühi) ning paremal instruktor, kes saab vajadusel kõigesse sekkuda.
Ja juba saabubki esimene maanduja rajale kaks kuus – kui tuule suund ja liiklusolud võimaldavad, on Tallinnas kasutusel just see rada. Siis küsitakse luba langevarjurite “allaviskamiseks” ning pisikesed mehikesed täidavad hetkeks lennuraja ühe otsa. Alla jõudes nad õnneks haihtuvad ning rohkem tähelepanu ei vaja. Kõiki lennukeid “piloteerivad” tegelikult inimesed (st mitte arvuti) kõrvaltubades ning just nende “pilootidega” suhtlemine lisab kogu protsessile vajalikku reaalsuse mõõdet. Mängulennukeid juhitakse radaritaolisel ekraanipildil neile uusi kursse ning kiirusi andes. Nüüd tuleb “häälde” Air Force One.
Kui aus olla, siis võib (eelkõige lennunduskaugele) kõrvaltvaatajale tunduda kogu protsess veidike igav – lennujuht räägib vaiksel häälel ning aeg-ajalt vilksab mõni lennuk ekraanil. Lennujuhi jaoks aga on asi igavusest kaugel, just teatas keegi hädaolukorrast ning varsti näemegi paremalt ülevalt musta suitsujutti maapinna poole liikuvat. Suitsujutt jõuab maani ning ei kavatse seal üldse seisma jääda, vaid kihutab hoogsalt edasi nagu vedur. Lennujuht alarmeerib kiirelt päästeteenistusi ning saadab nad otsingutele “kusagile põhja poole”. Varem maandumisloa saanud Air Force One’i kirjadega Boeing 747 ilmub pildi paremasse serva ning tuhiseb üle ekraanide. Lennujuht teatab täpse maandumisaja ning annab juhised ruleerimiseks. Suure lennuki perroonile jõudes tõttavad kiirelt kohale pisikesed kollased lennuväljaliikurid ning hakkavad kaootilise usinusega ümber hiiglasliku õhusõiduki toimetama – päris koomiline vaatepilt. Üle lennuvälja põristavad ka Air Force One’i saatekopterid.
Vaade virtuaalsele lennuväljale ei pruugi seejuures piirduda sugugi ainult torni asukohaga – joysticki abil saab vaataja end lennuväljal kõikjale “sõidutada” ning toimuvat vajadusel lähemalt uurida. Päästemeeskond teatab, et põhja pool suitsenud maanduja on leitud, veel mõned õhkutõusud ja maandumised ning demosessioon saabki läbi – möödunud on poolteist tundi.

Ja matsti! vastu maad
Kui juba Ülenurmele tuldud, siis ei jäta me ka võimalust kasutamata ning vaatame lähemalt ka teist, juba eelmisel kevadel SIMUTAC-programmi raames installeeritud lennusimulaatorit. Tegelikult ütlevad profid selle kohta FNPT II MCC – Flight and Navigation Procedures Trainer Multi Crew Co-operation Course. Tegu on kahe turbiinmootoriga propellerlennuki King Air B200 juhtseadmete täpse koopiaga, iga viimse kui lülitini välja, ning vastab see Euroopa ühtsetele lennundusnõuetele kooskõlas JAR STD 3A-ga. See tähendab, et tervelt 40 instrumentaallennutundi vajaminevast 100-st võib lennata “virtuaalselt”. Siseneme ruumi, mille keskel asub nuditud ninaga lennukikabiin ja selle ees silindrikujuline ekraan, millele kolm videoprojektorit loovad poolringi ulatuses üleminekuteta realistliku vaatevälja. Kokpiti taga on “operaatori” töökoht – sealt on võimalik muuta kõiki lendu puudutavaid parameetreid – ilma, asukohta, lennukitüüpi, tehnilist seisukorda jne.
Juhiste taha istudes on eksamieelne ärevus – King Airi piloodiistmele ei satu just iga päev. Mõõteriistad on küll lahendatud “odavalt”, aga samas annab see võimaluse interjööri teatud piirides muuta – “päriskellade” asemel on tegu nimelt kahe LCD-monitoriga, millel ees vastavad šabloonid ning näidikud kuvatakse monitoridele. See aga ei vähenda reaalsustunnet karvavõrdki. Asume Tallinna lennuraja null-kaheksa (08) alguses ja instruktor Jaan Annus meie selja taga vahetab ilma. Ilusast sinitaevast saab äkki lausudu, vaevu on näha rajamarkeeringuid. Tekib väike arutelu teemal, et mis CAT see nüüd ongi – kategoorialühendiga CAT I, II, III tähistatakse erinevaid nähtavusmiinimume instrumentaallähenemisel. Jätame siinkohal turbiinmootorite käivitamise nüansid kirjeldamata, ka see toimub loomulikult nii nagu päris lennukis. Kuna lennujuhiga rääkima ei pea, siis pole mõtet aega raisata, gaasihoovad peaaegu põhja ja õhku! Nii pedaalid kui juhis liiguvad raskelt. Olemegi õhus, telik sisse ning pöörame vasakule, pärituuleosale 08 – see kulgeb täpselt üle linna. Visuaali detailsuse mõttes on pilt veidi nigel, peale ilusa lennujaama paistab Tallinnas veel teletorn ja paar mobiilimasti, kuid maaliliste vaadete nautimine polegi FNPT-s eesmärk – tegu on eelkõige instrumentaallennu protseduuride õpetamiseks loodud seadmega ja õige lennufiilingu tekitab vaade sajaprotsendiliselt.
Nagu öeldud, on lennuimitaatoriga hea katsetada kõike seda, mida pärislennukiga väga tegema ei kiirustaks, näiteks pöörist (olukord, kus lennuki mõlemad tiivad on “varisenud”, kuid erinevas ulatuses, ning lennuk langeb pööreldes). Võtame kõrgust ning proovimegi kõigepealt ära varisemise, st situatsiooni, kus tiibade kohtumisnurk ületab kriitilise, tõstejõud kaob ning lennuk hakkab kukkuma. Mootor tühikäigule ning juhist järjest rohkem enda poole – kiirus väheneb järjest, aga kõrgus püsib veel sama. Varsti on kriitiline hetk käes, lennukil napib kiirust, et õhus püsida. Varisemise algusest annab märku rappuv juhis ja nüüd on sobiv hetk pöörist proovida. Maa läheneb märkimisväärselt kiiresti, kuid pöörisesse King Air siiski minna ei taha, tegu on rohkem pikeerimisega. Vaevu õnnestub siiski enne maapinda taas horisont esiklaasi taha saada ning uuesti kõrgust koguda.
Piloot-instruktor Kristo Kilgi arvab, et võiks ka ületiivapööret proovida. Tuleb nentida, et King Air 200 pole siiski õhuakrobaat ning ületiivapööre lõpeb sedapuhku maapinnaga kohtudes – kindlasti ka seetõttu, et algkõrgus oli väike. Mõned hiireklõpsud ning oleme taas õhus.
Jaan Annus pakub võimalust King Air 200 asemel ka pisema, kahe kolbmootoriga Piper Senecaga lennata. Mõõteriistad LCD-monitoridel vahetuvad ning kogu lennuki käitumine muutub vahetumaks-kergemaks. Nüüd teeme “lolluste” asemel mõned lennuväljaringid, maandumised ning lendame ka erinevate ilmadega – emotsioon on igatahes väga tõeline.
Kokkuvõtteks saab öelda, et tõsise treeningseadme näol on tegu ka väga toreda ja silmaringi avardava “mänguasjaga”, millega mängimiseks, nagu selgus, polegi vaja muud, kui sõbralikku kokkulepet lennukolledži instruktoritega. Ja veidike raha – FNPT “ametlik” tunnitasu on ca 2000 krooni. Kuid huvilisele tasub see kulutus ära – ületiivapöörde maksumust päris King Airis pole mõtet siinkohal võrdluseks arvutama hakata ning karta on, et sellise soovi puhul rahast üksi ei piisa. Aga muidugi, üks lihtne võimalus lendamiseks on veel – minna õppima Tartu Lennukolledžisse!

FNPT-l aitasid lennata Kristo Kilgi ja Jaan Annus – suur tänu neile!

Sarnased artiklid