Peaaegu ABC, III osa
Olavi Kärsna
03.01.2008

Ajakirja oktoobri- ja novembrinumbrites peatusime paljudel digifotograafias paremaid tulemusi andvatel teguritel. Aga kõike ei jõudnud ikkagi selgitada, nii et jätkame.

Eelmistes numbrites vaatasime lähemalt selliseid mõisteid nagu sensor, ISO, tooniskaala, säriaeg ja selle kompenseerimine, ava, fookuskaugus ja vaatenurk. Nüüd vaataks valgust ja värve.

Valguse tasakaalustamine
Digikaamerad annavad ka ideaalsetes tingimustes (keskpäev, pisut pilvedega hajutatud päikesevalgus) pildistades värve edasi pisut erinevalt silmaga nähtavast. Suuremale osale pildistajatest on tulemus aga piisavalt hea igal juhul. Teisiti on olukord pildistamisel ruumides lampide paistel. Piltidel on siis lampide tüübist olenevalt mingi üldine varjund, värvid pole loomulikud ja midagi võtaks hea meelega ette, kui ainult teaks, mida teha. Inimese nägemismeel kohandab aga ennast muutuvate oludega automaatselt ja palju paremini, kui elektroonika seda esialgu suudab.
Kaameratestidest on näha, et aparaatide võime värvide edasiandmist vastavalt valguse iseloomule reguleerida pole selle sajandi jooksul praktiliselt muutunud. Ka raha ei tähenda siin suurt midagi: kallid profikaamerad ei saa kunstvalgusega sugugi paremini hakkama kui odavad taskuklõpsud. Näiteks lugejate seas vast enim hinnatud interneti-testileheküljel dpreview.com katsetatud kaameratest on ikka veel konkurentsitult parim valgusega kohanemise võime olnud HP 2004. aasta odavapoolsel mudelil R707.
Valgus on aga tasakaalust väljas ka siis, kui päike on horisondi kohal madalal. Siis on ülekaalus punased toonid ja inimese nägemismeel suudab olukorraga kohaneda palju paremini kui digikaamera. Vee all pildistades on jällegi rõhuvas ülekaalus sinised toonid ja seda jällegi palju rohkem kaamera kui silma jaoks. Lehtpuumetsas on valgus aga rohekat tooni.

Vaikimisi on aparaadid tehasest tulles seatud valguse tasakaalustamise (white balance) automaatre_iimile, aga neile on võimalik ka ette öelda, millise valgusega tegemist on. Digikaamerate kuvarid ei ole küll värvide osas korraliku arvutikuvari tasemel, aga selle, kas pilti katab kindlat tooni „kardin”, näeb sealt alati ära. Ja kui automaatse valguse tasakaalustusega on nii, tuleks käsiseadeid kasutada. Aga nagu kõigega pilditegemise juures, tuleb oma kaamerat natuke katsetada ja inseneride poolt välja mõeldud valikutesse loominguliselt suhtuda.
Arvutis on pildi valguse tasakaalustamisel omad piirid, kui just RAW-formaadis ei pildistata. Digipeeglitega on RAW loomulik lahendus, taskukaameratest võimaldavad toorest faili vähesed ja nendega võtab iga pilt siis väga palju aega, nii et asi muutub ebamugavaks.
Reeglina on valgustasakaalu käsiseaded nimetatud nii peegel- kui taskukaamerates ühtmoodi: auto, daylight (päevavalgus), cloudy või overcast (pilvine), tungsten või incandescent (hõõglamp) ja fluorescent (nn päevavalguslamp). Viimasel ajal on päevavalguslampide variante kaks-kolm ja taskukaameratesse on ilmunud ka underwater e veealune seade.
Veel viis aastat tagasi tähendas päevavalguslamp sinisepoolset valgust. Praegused säästulambid on suuremas osas üsna hõõglambisarnase sooja (punasema) valgusega, aga müügil on ka päris helesinise valgusega pirne. Seepärast ka mitu võimalikku valikut kaamerate menüüdes, mis jällegi ei tähenda, et mõni neist just teie lampidega täpselt sobib.
Panasonic kasutab nimetust shade, mis peaks olema mõeldud varjus pildistamiseks (pilvine on eraldi seade), ja lampide jaoks ainult ühte seadet nimega halogen. Mitmetel uuematel kaameratel on valguse tasakaalu valikutesse tekkinud flash ehk välklamp. Kummalisel kombel võib sellise nimega seadet leida ka mõnes taskukaameras, millel pole mingit võimalust välise välklambi kasutamiseks. Eeldada võiks, et sisseehitatud välklambi kasutamisel saab aparaat ise aru, mida selle koha pealt tegema peab.

Valgust iseloomustatakse selle keskmise temperatuuri järgi Kelvini kraadides (K) ja mõned aparaadid võimaldavad valgustasakaalu keskpunkti reguleerida Kelvinites. Vähem kraade tähendab külmemat ehk sinisemat valgust ja rohkem kraade soojemat ehk punasemat. Päikeselise „valge” päevavalguse temperatuuriks loetakse 5200–5300 Kelvinit.
Peegelkaamerad ja suuremad väikese sensoriga aparaadid, mis igasse taskusse ei mahu, võimaldavad lisaks värvustemperatuurile sujuvalt reguleerida ka pildi tonaalsust (hue). Mõnel käib see ainult fuksiapunase (magenta) ja rohelise tooni vahel, enamasti aga veel ka sinise-kollase vahel, mis annab küll teoreetiliselt palju võimalusi, aga on väga keeruline läbi viia. Ausalt öeldes tahaks kohe näha neid, kes sellise täppishäälestuse ette võtavad. Kaamera monitoril seda teha on pehmelt öeldes keeruline, faile arvutisse viies kaotab asi aga mõtte, sest küsimus on ju konkreetsete valgustingimustega kohandamises nüüd ja siin. Lihtsam on siis juba RAW-formaadis pildistada ja tonaalsuse häälestamise kogunisti arvutis tehtavaks jätta.

Värvilised ja veelgi värvilisemad värvid
Lisaks valguse üldise tasakaalu reguleerimisele saab digikaamerates reeglina mingites piirides mõjutada ka värvipildi üldilmet: poliitiliselt korrektne ja loiuvõitu või isikupäraselt särtsakas. Enamik inimesi eelistab pilte, kus värvid on natuke kärtsumad kui nägemismeel seda tegelikus elus registreerib. Taskukaamerate juures on sellega enamasti algusest peale arvestatud, kuigi firmade poliitika on siin erinev. Olympus, Kodak, Pentax ja Casio ei ole ennast lasknud millestki ega kellestki peale tarbija kõigutada, Canon aga on juba aastaid üritanud olla poliitiliselt korrektne ja selle taskukaamerate pilte tahaks enne väljatrükkimist natuke elavamaks „keerata”. Panasonic on ilmselt võtnud mõnede ajakirjade teste liiga tõsiselt ja nüüd heidetakse tema aparaatidele ette, et pildid on natuke lamedad.
Varem oli aparaatides võimalus reguleerida eraldi pildi suhtes ainult kontrasti (contrast) ja värviküllastust (saturation), elektroonika edenedes on tekkinud nende kõrvale kindlate nimetustega režiime, mis peaksid nn tavalise pildistaja elu lihtsamaks muutma.
Kõigis peegelkaamerates ja vähestes taskuaparaatides on võimalus valida üldist värviruumi – color space. Digitaaltehnikas peab kõik olema täpselt ära määratud, ka värvitoonid. Värviruumid panevad paika nii värvitoonide kirjelduse – kui palju punast, rohelist ja sinist selles on – kui ka nende üldised piirid.
Kaamerates on valida kahe võimaluse vahel: sRGB ja AdobeRGB. Siinkohal ei hakka me nende olemusse põhjalikumalt süvenema. sRGB on PC-arvutite maailma ja ka värvitelerite standard. AdobeRGB on ulatuselt laiem ja seda on mõtet kasutada siis, kui tahetakse trükkida suuremaid pilte kvaliteetsemalt või oma toodangut failidena müüa. Kuna see ulatub aga tooniskaalas kaugemale kui sRGB ja kõiki selle sisse mahtuvaid toone ei suuda tänasel päeval keskmiselt edasi anda ei monitorid ega printerid, on AdobeRGB kasutamine omaette pikk jutt, mida praegu kirjutada ei võta. Inimese nägemismeele poolt registreeritav tonaalsusteskaala on aga palju laiem nii ühest kui teisest.
Nii et kui tahate pilte kasutada internetis või vaadata teleri ekraanilt, kasutage sRGB-d. Ka fotode stuudiosse või arvutipoodi trükkimiseks andmiseks peavad need oleme sRGB vormis, muidu ei tule pilt selline, nagu see arvuti ekraanilt paistis. Ja kui tahate oma pilte kodus ise arvutist trükkida, on kõige lihtsam tee ekraanil nähtava ja trükitu sarnase väljanägemise tagamiseks kasutada igal pool sRGB-d.
Nikoni peegelkaamerad pakuvad standardse sRGB kõrval veel ka „pealekeeratud” värvidega varianti looduspiltide jaoks.

Huvitaval kombel on taskukaamerates värviedastuse režiimide valik keskeltläbi väiksem kui uuemates peegelaparaatides. See tähendab, et taskukaameratel on need funktsioonid peidetud teiste töörežiimide sisse, millest järgmises osas juttu tuleb.
Pea kõigil kaameratel, mis värvide edastamisse käsitsi sekkuda lasevad (välja arvatud Canoni uuemad peegelaparaadid), on kasutusel seade nimega vivid (elav), mis tähendab alati ainult elavamaid, n-ö peale keeratud värve. Kui palju ja mida on just täpselt juurde keeratud, sõltub aga firmast, sellekohast ühtset normi ei ole.
Selle kõrval on aga rida sõnu, mille tegelikust tähendusest saab ettekujutuse ainult neid pilti tehes läbi proovides. Näiteks võivad samas aparaadis olla valikud nimega standard, neutral ja faithful. Viimane tähendab tõlkes loomutruud, aga mida teeb pildiga siis neutraalne seade? Ja mis võiks küll olla see standard? Proovige, saate teada. Üks on küll alati kindel: black and white (B&W) tähendab mustvalget pilti.

Nagu öeldud, tuleks oma aparaadiga lähemalt tutvuda. Canon PowerShot A710 IS valgustasakaalu tehaseseadeks on midagi sellist, millest kasutusjuhend ei räägi sõnagi. Nimelt ei ole aparaat mitte automaatre_iimil (auto – see tuleb kasutajal endal menüüst sisse lülitada), vaid proovib ise ära arvata, milline valgustasakaalu püsiseadetest paremini sobiks. Pildil nr 1 on kaamera valik, mis vastas ühele päevavalguslampide seadetest. Pildil nr 2 on aga valgustasakaalu automaatkohanemise režiimis saavutatud tulemus, mis on küll natuke sinine, aga selgelt parem, kui esimesel pildil nähtav kollane loor. Pildil nr 3 on aga käsitsi valitud valguseks hõõglamp. Tulemusena on valge jällegi valgem, kui esimesel pildil. Valgusallikaks olid aga sooja valgusega, n-ö tavalised säästupirnid. Nii et ise elu uurimist ei asenda ka mitte eestikeelne kasutusjuhend.

Sarnased artiklid