Peaaegu ABC, II osa
Olavi Kärsna
03.11.2007

Digitaalne pilditegemise vahend on meist paljudel, aga kuidas saada head pilti? Eelmises numbris alustasime enamesitatavatele küsimustele vastamist, nüüd jätkame. Päris ABC see pole, aga sinnapoole küll.

Kui eelmises loos peatusime sellistel aparaati ja pildistamist puudutavatel mõistetel nagu sensor, ISO, tooniskaala ja säriaeg, siis nüüd alustaks objektiivist.

Objektiiv: ava, fookuskaugus ja vaatenurk
Objektiivis valgust läbilaskva ava suurust reguleeritakse diafragmaga. Selles parasjagu oleva ava (aperture) suurust tähistatakse tähega F ja sellele järgneva numbriga: F3,5, F5,6 jne. Vahel kirjutatakse ka f/3,5. Siinkohal ärme hakkame numbri tähendusest rääkima, see läheks liiga pikaks. Võtame asja lihtsalt nii, et mida suurem number, seda väiksem ava ja seda vähem pääseb valgust objektiivi kaudu sensorile.
Ava suurus mõjutab mitte ainult sensorile pääseva valguse hulka, vaid ka pildi sügavusteravust. See sõna tähendab täpselt seda, mida ütleb: kuidas pilt sügavuti terav on. Selles võib olla terav ainult üks koht ning kõik selle ees ja taga ähmane. Siis on sügavusteravus väike. Aga pilt võib ka eest taha olla enam-vähem ühtlaselt terav, ja siis on sügavusteravus suur. Väiksema numbriga ava (suurema auguga) annab väiksema sügavusteravuse ja suurema numbriga (väiksem auk) suurema.
Sügavusteravus sõltub lisaks ava suurusele ka objektiivi fookuskaugusest. Jätame fookuskauguse optilise olemuse siinkohal rahule. Mida lühem fookuskaugus on, seda laiem on objektiivi võttenurk, st seda suurem ala jääb samast kohast pildistades kaadrisse ja seda kaugemal tunduvad kõik asjad pildistajast jäävat. Lühema fookuskaugusega objektiive nimetataksegi lainurkobjektiivideks.
Pikem fookuskaugus lubab kaugemalt asju lähemale tõmmata, sest sellise objektiivi võttenurk on kitsam ja kaadrisse mahub väiksem osa maailmast. Pika fookuskaugusega objektiive nimetatakse teleobjektiivideks.
Tänapäeval on suurem osa kasutatavatest objektiividest muudetava fookuskaugusega ehk suumobjektiivid (zoom). Väikese sensoriga aparaatide korpusega kokkuehitatud suumid ulatuvad mõõdukast lainurgast päris pika teleni. Objektiivide suumiulatust on kombeks iseloomustada 35 mm filmikaamera vastava suurusega. 35 mm kaameratel loeti normaalobjektiiviks, st selliseks, mille vaatenurk andis pildile enam-vähem inimsilmaga vaatamise efekti, 50millimeetrist fookuskaugust. Taskukaamerate suumide ulatuse alumine ehk lainurga-ots on enamasti 28–36 mm ja telepool 150–220 mm, nn supersuumid ulatuvad ka kuni 500 mm ekvivalendini.
Mida väiksem on objektiivi fookuskaugus, seda suurem on sellega pildistamisel sügavusteravus, ja mida pikema fookuskaugusega pildistatakse, seda väiksem on sügavusteravus. Nii et kui tahetakse teha pilti, millel on inimene terav ja taust ilusasti ähmane, tuleb suum lükata telepoolele välja ja pildistatavast paraja osa kaadrisse mahutamiseks ise liikuda.
Sügavusteravus oleneb aga objektiivi tegelikust, mitte ekvivalentsest fookuskaugusest. Taskukaamerate objektiivid on tegelikult 35 mm keeles äärmiselt väikese tegeliku fookuskaugusega: 5–6 millimeetrist 20–30ni. Seepärast on ka taskukaamerate pildi sügavusteravus palju suurem kui peegelkaameratel. Reisipiltide klõpsimisel on sellest palju abi, teisalt on keerulisem (võimatum) teha pilti, kus inimene (või lill) on esiplaanil terav ja taust on ähmane.
APS-suuruses sensoriga peegelkaameratel, mille sensor on 24 x 36 mm kaadrist väiksem, tuleb tegeliku iseloomustava vaatenurga saamiseks korrutada täiskaadri fookuskaugust 1,5 (Nikon, Pentax, Samsung), 1,6 (Canon) või 2ga (Olympus, Panasonic). Nii annab 18 mm fookuskaugusega objektiiv Nikoni ees võttenurgaks 35 mm keeles 27-le fookuskauguse millimeetrile vastava pildinurga. Samas on sügavusteravuse mõttes tegemist ikkagi 18millimeetrise fookuskaugusega.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid