Peaaegu ABC
Olavi Kärsna
03.10.2007

Vist kõigil meil on olemas digitaalne pilditegemise vahend – kui mitte kaamerana, siis mobiiltelefonis. Aparaat on, aga kuidas saada head pilti? Küsimusi on kindlasti palju ja kõigele vastata ei jõua, aga allpool tooks ära selle osa, mida kõige sagedamini küsitakse. Päris ABC see pole, aga sinnapoole küll.

Enam-vähem kõik digikaamerad pakuvad mitmeid automaatse pilditegemise võimalusi e särire_iime. Säritamine tähendab siin sensori valgustamist. Et pilt vaadatav tuleks, peab sensor saama teatud hulga valgust.
Vajaliku valguse hulk sõltub sensori valitud tundlikkusest e ISO-arvust ning seda reguleerivad säriaeg ja objektiivi ava. Film tuli osta vajaliku tundlikkusega ning seda ise hiljem muuta ei saanud. Digiaparaadil saab muuta ka sensori tundlikkust, mis teeb digipildistamise paindlikumaks. Automaatre_iimide puhul muudab aparaat iseseisvalt oma sisseehitatud loogika järgi nii säriaega, objektiivi ava kui ka sensori tundlikkust.
Kui tahate saada võimalikult head pilti, peate nii või teisiti mõtlema säritusele, kas või automaatre_iimi valimise jagu. Parem veel, kui annate endale aru selgelt säritust mõjutavatest asjaoludest, nii saate võimalikult hea pildi igasugustes oludes, kus aparaat pildistada võimaldab.

Sensor, ISO ja tooniskaala ulatus
Tundlikkust väljendatakse ISO numbritega: 50, 100, 200 jne. Mida suurem number, seda suurem on valitud tundlikkus. Mida väiksem on valitud tundlikkus e ISO-arv, seda puhtam on pilt e selles on vähem pildimüra. Et saada väikese tundlikkuse juures parajat hulka valgust, on vaja muuta teisi särituse komponente: pikendada säriaega ja suurendada objektiivi ava. Ka nendel on omad praktilised piirid, nii et hämaras pildistades tuleb enamasti teha kompromiss tahtmise ja võimaliku vahel. Tundlikkuse suurendamine võimaldab aga pildistada väiksema ava ja lühema säriajaga. Neist lähemalt edaspidi.
ISO-numbrid on iseenesest samad igat tüüpi aparaatidel, ainult et nende valimise tagajärjed on natuke erinevad. Aparaatidel, mis enam või vähem vabalt taskusse mahuvad, on sensor väike, suurusjärgus 6 x 8 mm. Peegelkaameratel on see suurem, enamlevinud nn APS-formaadi sensori mõõtmed on keskeltläbi 24 x 16 mm. Olympuse ja Panasonicu poolt kasutatav nn 4 : 3 sensori mõõtmed on 18 x 12 mm.
Sensor tähendab mitut miljonit valgustundlikku punktikest e pikslit, milles valguse toimel tekkiv elektrivool pildi tekitab. Nagu igasugusel elektroonikal, on ka sensoril omamüra, mis kasuliku signaaliga seguneb. Mida väiksemad pikslid, seda suhteliselt rohkem on nendel omamüra. See piirab mugavalt taskusse mahtuvate aparaadikestega pildistamise võimalusi. Müra väljendub tumedate või värviliste täpikestena, mis söövad pildil detaile.
Kahjuks on aga pikslite arv massiostja jaoks kõige kõvem (lihtsamini mõistetav) müügiargument. Seepärast suruvad tootjad tillukeste sensorite sisse üha enam piksleid, kuigi see saadava pildi kvaliteeti sugugi ei paranda, tegelikult vastupidi. Aga noh, kümme on suurem number kui kuus või kaheksa ja sellest saab iga siil aru.
A4 ehk kirjapaberi formaadis kvaliteetse pildi saamise jaoks piisaks suurepäraselt 4 miljonist pikslist, kui nii pildistamisel kui trükkimisel asju mõistlikult ajada. Tegelikult saaks läbi ka kahe miljoniga…
Hea valguse käes teevad kõik aparaadid korraliku pildi. Probleemid tekivad siis, kui valgust on vähe. Müra tekib pilti mitte ainult hämaras pildistades, vaid ka normaalse valguse juures varjude alas. See ala saab nimelt sensoril vähem valgustatud.
Kõige parema pildi saab aparaadi kõige väiksema pakutava tundlikkusega. Igaüks võiks proovimise mõttes oma aparaadiga erineva tundlikkusega proovipilte teha, aga rusikareegel on, et taskukaamerate puhul tähendab ISO üle 200 juba probleeme – tekib müra. Kui trükite pilte 10 x 15 suuruses või vaatate teleri ekraanilt, pole müra ka kuni 800 ISO-ni enamasti nähtav. Arvutikuvaril torkab müra aga palju rohkem silma.
Müraga on lood ka nii, et seda ei pane tihti tähele, aga kui pilti on müravähendajaga töödeldud, tundub see äkki palju ilusam olevat.

Inimese nägemismeel on võimeline eristama detaile palju suuremas heledate-tumedate toonide skaalas, kui digikaamera sensor seda suudab. Mittesuutmine tähendab seda, et heledate toonide asemel on teatud maalt üksainus valge ala ilma ühegi detailita ning tumedamas osas on kõik ühtviisi must. Nii et ka selles osas on pildistamine sageli kompromissi tegemine.
Siingi on kehvemas seisus väikesed sensorid: ka edasiantava tooniskaala ulatus sõltub sensori suurusest – mida suurem see on, seda parem. Telefonidesse ehitatud kaamerad on just selle koha pealt lootusetud.
Reeglina on hullem heledate toonide “sissepõletamine”, sest sealt ei anna taastada midagi. Seepärast sätivad paljud peegelkaamerad särituse nii, et heledaid toone igal juhul mitte ära kõrvetada. See teeb aga pildi üldilmelt liiga tumedaks ning nõuab korraliku trükise või ekraanipildi saamiseks abinõude tarvitamist. Enamik inimesi ei hakka aga oma piltidega kunagi rohkem jändama kui võtmise klõps, nii ongi heledas tehtud piltidel ikka mõni koht täiesti valgeks põlenud.

Seepärast oleks väga kontrastses valguses, s.o päikeselisel päeval pildistades hea aparaadi kuvarilt kontrollida, ega heledamad alad lausvalged ole. Kui on, tuleb kasutada särikompensatsiooni (exposure compensation). See on vähegi korralikumatel aparaatidel olemas, ainult et taskukaameratel tuleb selleks mõnikord natuke menüüdes sorida. Üldiselt on aga püütud aparaatidel nende sagedamini vajaminevate asjade seadmine kiiremaks ja lihtsamaks muuta.
Positiivne kompensatsioon annab pildile rohkem valgust, kui aparaat ise kavatses anda, ja negatiivne vähem. Mitmetel kaameratel on ka sissepõlemise vältimiseks hoiatussüsteem: ekraanil hakkavad ohtlikult heledad kohad vilkuma.

Säriaeg
Säriaeg (shutter speed) näitab, kui kaua valgust sensorile pääseda lastakse. Säriajad on tegelikult murdosa sekundist, kirjutamise lihtsustamiseks tähistatakse neid 2000, 1000, 500 jne. Need tähendavad tegelikult 1/2000, 1/1000 jne osa sekundist. Nii et mida suurem number, seda lühem säriaeg ja seda vähem valgust sensor saab.
Säriaegade pikemas servas tähistab 2 poolt sekundit (1/2), 1 tervet sekundit ja 2 jällegi kahte sekundit. Segaduse vältimiseks on kaameratootjad lisanud sekundist pikematele säriaegadele mingi tähise, kas siis ´´ või sec. Kui on vähegi valgust, jäävad säriajad sekundiosakeste tasemele.
Säriaja pikkus on oluline mitmest küljest. Mida lühema säriajaga pildistatakse, seda väiksema liikumise pealt objekt “fikseeritakse” ja seda vähem mõjutab pildi teravust kaamera liikumine (värisemine) käes.
Uuemal ajal on järjest rohkematesse aparaatidesse sisse ehitatud värinakompensatsioon. Nikoni ja Canoni peegelaparaatidel on kompensaator mõnede objektiivide sees, sest nemad kompensaatorit esialgu teiste firmade kombel aparaadi keresse sisse ei ehita.
Kompensaator töötab aparaadi käes värisemise vastu ja võimaldab saada teravamat pilti säriaegadel 1/30 kuni isegi 1/2 sekundit. See aga ei asenda lühikest säriaega, kui soovitakse pildistatava liikumist “peatada”.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid