Parimatest parim?
Glen Pilvre
04.01.2012

24,3 megapikslit, kaksteist kaadrit sekundis, pidevalt objekti jälgiv faasipõhine autofookus ja 1024 x 768 OLED-pildiotsija – nende maailma parimate näitajatega saab iseloomustada Sony uusimat poolläbipaistva peegliga superkaamerat A77. Kuidas need ambitsioonikad numbrid aga praktikas paistavad?

Kui vanad kalad Canon ja Nikon hoiavad pigem konservatiivsemat kurssi, siis Sony on toonud viimastel aastatel igavaks muutunud valdkonda mitmeid märkimisväärseid uuendusi. Nagu näiteks teine sensor LiveView eelvaate jaoks (A350); poolläbipaistev peegel, et võimaldada kiiret faasipõhist fookustamist (A33 ja A55) ning mitmest pildist ühe kombineerimisel nii müra vähendamine kui 3D-panoraami või HDR-foto koostamine (kasutusel enamikes tänastes Sony digikaamerates).
Küll aga polnud Sony juba ligi viis aastat üllitanud midagi nn poolprofikaamera klassis – ehk just seal, kuhu platseerus juba aastal 2007 esitletud A700. Ilmselt on oma osa muidugi selles, et A700 osutus väga õnnestunud digipeegliks, eriti just kasutusmugavuselt ning ergonoomikalt – ja milleks hea asja parandamisega kiirustada. Ka oli A700 tehnilises mõistes igati „ajakindel” kaamera, millel muu hulgas tollane maailma esimene VGA-resolutsioonis LCD-ekraan – nagu on see tänagi veel täiesti ajakohane. Kauaoodatud A77 roll on niisiis igati vastutusrikas.

Karbist välja
Esimene emotsioon on hea – A77 istub käes täpselt sama hästi (et mitte öelda ideaalselt) kui A700. Võiks isegi väita, et sel on parim digipeegli käepide üldse ning tore, et seda „parandama” ei asutud. Edasi enam samavõrd ülistavaid toone kahjuks pruukida ei saa – vähemalt ergonoomika osas. Kas valida suur ja igas suunas keeratav ekraan või hoopis nupud tagapaneeli vasakus servas? Selle dilemma ees seisid ilmselt disaineridki ning peale jäi ekraan – mis tähendab, et kiirelt-mugavalt kahe käega pilte sirvida-kustutada (nii nagu A700ga) A77ga enam ei saa, selle asemel tuleb teha parema käe pöidlaga gümnastikat. A77l on loomulikult kaks valikuratast – nagu selles kaameraklassis tavaline – aga selleski osas saabub väike üllatus. Nimelt on keegi heaks arvanud otsustada, et päästiku ette tuleb asetada toitelüliti (mis seni asus tagapaneelil vasakul) ning see muutus on omakorda esimese rulliku ebamugavalt ettepoole nihutanud. Teeb veidi nukraks, et A77 juures on „parandatud” ka väga terveid asju – ent seda vist nimetatakse tootearenduseks.

Supersensor ja supersarivõte
24,3 megapikslit APS-C mõõdus sensoril on palju, lausa kõige rohkem maailmas. Mis kõlab reklaamis kahtlemata veenvalt. Kahjuks on aga piksli suurus ja valgustundlikkus pöördvõrdelises seoses ning seda reeglit naljalt juba ei painuta. Kõigist 24st megapikslist on kasu eelkõige siis, kui valgust palju – ISO suurenedes on kohe platsis ka müra. Näiteks mullu esitletud Sony A55 (ja sama 16 Mpx sensoriga Pentax K5 ja Nikon D7000) toodab suuremate ISOde puhul puhtamat tulemust – nii et kokkuvõttes teeb A77 kujutis umbes sama välja, kui kasutada müravähendust koos resolutsiooni vähendamisega. Üldistades võiks öelda, et kuni ISO 1600ni on tulemus hea, üle selle aga kõiki 24 megapikslit kindlasti enam vaja pole. Nagu Sonydel ikka, on ka A77l olemas eespool mainitud kuue kaadri kombineerimisel toimiv müravähendus ning see toimib väga hästi (suurim ISO 25 600).
Mitmest järjestikusest kaadrist rääkides jõuamegi A77 järgmise maailma tippmargini – milleks on sarivõte kiirusega 12 kaadrit sekundis. Aga ka siin on peidus paar väikses kirjas „aga”. Nimelt ei toimi selle kiiruse juures eelvaade – see tähendab, et sarivõtte ajal kuvatakse vaid pildistatud kaadreid, mistõttu „jookseb” objekt n-ö pidevalt eest ära. Kiirelt saab tulistada umbes 14 järjestikust kaadrit – siis saab kaamera mälupuhver täis ning kiirus langeb kordades. Võimalik on valida ka aeglane ja eelvaadet kuvav sarivõtterežiim kiirusega umbes 3,3 kaadrit sekundis. Positiivne vähemalt on, et kiire faasipõhine autofookus toimib sarivõtte ajalgi.
Kiire ja täpne fookustamine on üldse A77 tugev külg. Nn rist-tüüpi sensoreid on 11 ning „tavalisi” 8. Kokku 19. Seda head näitajat täiendab aga veel üks tore funktsioon – nimelt saab kaamerale õpetada mis tahes kaadris (liikuva) teatud objekti äratundmise ning siis valib tark automaatika pidevalt selle fookustamispunkti, mis asub kõige lähemal jälgitavale objektile. Ning see tõepoolest töötab. Sarnast funktsionaalsust pakkusid seni nt Panasonicu G-seeria Micro Four Thirds kaamerad.
Üheks Sony poolläbipaistva peegliga kaamerate eeliseks on pideva faasipõhise autofookuse toimimine ka videorežiimis. Kui A55l oli videorežiim kasutatav ainult täisautomaatsena, siis A77lt oodati manuaalseadeid (nagu A ja S) ka videorežiimis – ja tõepoolest, pettuda ei tulnud. Aga jällegi ei saa ilma „agata” – see hea ja kiidetud autofookus toimib ainult automaatrežiimi (P) korral, mitte lisandunud A-, S- ega M-režiimides. Seega – kui tahate kas ava, säriaega või mõlemat käsitsi seada, peate ka fookust käsitsi seadma. Ja teine videorežiimi puudus, vähemalt tõsisemate filmihuviliste jaoks: on küll võimalus ühendada väline mikrofon, aga puudub võimalus heli nivood reguleerida.

Plussid või miinused?
Kui nüüd juba hakkab tunduma, et iga suure plussi taga hiilib mingi väiksemas kirjas miinus, siis kokkuvõttes asi nii hull kindlasti pole. Ainult häid ja väga häid sõnu saab näiteks öelda uue, maailma suurima piksliarvuga OLED-pildiotsija aadressil. Seda tasuks kindlasti vaadata ka tõsisematel vana kooli skeptikutel, optilisele ei jää see alla kindlasti, pigem vastupidi. Näiteks saab vastu päikest pildistada või hämaraski näha toimuvat. Tavalisel juhul päike pimestab või ei paista enam midagi – A77 EVFiga aga „näeb” juba seda kujutist mis sensorgi.
Samuti pole liialdus öelda, et A77 teeb erakordseid meeldivaid pilte – eelkõige väga meeldiva koloriidiga, millele aitab kindlasti palju kaasa täpne valgebalansiautomaatika. Näiteks A700 üks miinuseid oli heitlik valgebalanss segavalguse ja hämaramate olude korral – A77 aga toodab lausa liiga säravaid fotosid mis tahes oludes.
Kui A55l oli videorežiimis probleemiks salvestusaeg – stabilisaatorit kasutades sai filmida vaat et alla kümne järjestikuse minuti, peale mida pidi sensor jahtuma, siis A77l on Sony lahendanud asja lihtsalt ja konkreetselt: videorežiimis toimiv stabilisaator on elektrooniline ning mingeid sensori kuumusest tingitud piiranguid enam pole.

Lõppsõna
A77 suuri plusse ja väiksemaid miinuseid keeruliste võrranditega analüüsides ei tasu unustada ka hinda – ja tehte tulemusena võib öelda, et 1350 euro eest (ainult kere) enam funktsionaalsemat ja paljudeski aspektides paremat kaamerat pole lihtsalt olemas. Ja olgem ausad, kas või 12 fps 24 Mpx sarivõte oleks veenev argument ka kordades kallima hinna puhul, rääkimata FullHD 50p videorežiimist (andmevoog 28 Mbps) koos pideva faasipõhise autofookustamisega. Loomulikult on arukas 24 Mpx sensorile, mis toodab 6000 x 4000 resolutsiooniga pilte, ette osta ka korralik optika ning kindlasti tasub (eriti väiksema eelarve korral) eelistada valgusjõulisi ja terava joonisega fiks-objektiive. A77 on saadaval komplektis ka koos uue (kaamerale väärilise) f/2,8 16-50 mm kvaliteetsuumiga, mis liidab kere hinnale veel 600 eurot.
Lühidalt: kui teil on korraliku digipeegli ost päevakorral ja tuhat-paar eurot (hoolimata jõulude laastavast mõjust) selleks reserveeritud, oleks rumal Sony A77st mööda vaadata – minge poodi ja proovige ise järele.

Sarnased artiklid