Outlander – vastupidav, kuid mõne puudusega
Martin Harak
30.10.2016

Vaatamata pikale ajaloole maastikuautode tootjana sukeldus Mitsubishi linnadžiipide maailma konkurentidega võrreldes hilja. Hilja nii üldist turgu silmas pidades kui esimese põlvkonna Outlanderi endagi jaoks – 2003. aastal Euroopas debüteerinud auto jõudis siinmail müügil olla vaid neli aastat.

Niisiis ristiti Jaapanis Airtrek'i nime kandev linnamaastur Euroopa turu tarvis Outlanderiks ning ehkki kodumaal jõudis Airtrek müügile juba 2001. aastal, anti roheline tuli Euroopa vallutamiseks alles aastal 2003.
Omal ajal üks soodsamaid linnamaastureid oli kodumaiste konkurentide Toyota RAV4 ja Honda CR-V kõrval küll omanäoline, kuid müügiedetabelite etteotsa murdmiseks jäi pelgalt välimusest väheks. Välimus koos aastate lõikes eeskujulikuks osutunud vastupidavusega ongi vahest Outlanderi suurimateks trumpideks.
Nii kestiski juba uuena pisut iganenud Outlanderi müük Euroopas kõigest 4 aastat. 5ukselise kere juures suuremaid mudeliuuendusi läbi ei viidud ning juba 2007. aastal ilmus müügile II põlvkonna Outlander.
Omasuguste seas muudab Outlanderi eriliseks turbomootoriga sportversiooni olemasolu –
sarnast kontseptsiooni pakkus toona üksnes Subaru Forester.

Mitte üleliia praktiline
Outlanderi välimust võib isegi täna pidada atraktiivseks, omapäraseks ning väga õnnestunuks. Kergelt agressiivne esiots, omas ajas moekad tagatuled ning justkui aktiivset elustiili rõhutavad massiivsed katusereelingud loovad pisut argisemate RAV4 ja CR-V kõrval Outlanderist sootuks teistsuguse kuvandi.
Risti vastupidi on aga Mitsubishi loojad suhtunud sisemusse. Suured hallid plastpinnad võiksid ju mõjuda isegi minimalistlikult, kuid paraku jätab keskkonsool lihtsalt tühja mulje. Kõik on siiski käepärane ning ergonoomika hea. Üllatavalt hea on Mitsubishi mürasummutus, mis pole kunagi tolle aja Jaapani autode suurim trump olnud.
Sõitjate mahutamisega saab Outlander hästi hakkama. Teises reas tunnevad end hästi ka pikemat kasvu reisijad. Istmed on mõnusast pehmest materjalist, kuid vormikad ning pikal sõidul puhkust pakkuvad. Hätta jääb Outlander aga pakiruumi mahutavusega (408 l), mis näiteks tolle ajajärgu RAV4-l on litraažilt peaaegu poole võrra suurem (586 l).
Uuena oli Outlanderi soodsal müügihinnal oma põhjus. Nimelt tasub ostul veenduda, et kõik elementaarne oleks autol olemas. Näiteks võisid sõltuvalt turust kuuluda lisavarustusse istmesoojendused, CD-mängija ning valuveljed. Algusaastate eksemplaride juures piirduti tihtipeale 2 turvapadjaga, ehkki juba toona oli standardiks 4.
Salongielektroonika poolelt on probleeme põhjustanud aknatõstukid, auto mittekäivitumine võib olla tingitud kulunud süüteluku kontaktplaatidest.

Juhile orienteeritud, kehval teel ebamugav

Outlanderi vedrustus lubab sel mõjuda parimate sõiduautode moodi. Esiteljel klassikalist vedrupüstmikku ning tagasillal mitmikhoob-lahendust kasutav Outlander sõidab küllal koguka auto kohta eeskujulikult. Kurvisõit on tänu täpsele ja head tagasisidet pakkuvale roolisüsteemile kindel. Veermik hoiab kere liialt kaldumast, pakkudes juhile seeläbi hulganisti sõidunaudingut.
Vedrustuse miinuseks on selle mõnevõrra tagasihoidlikum töö kehval teel. Outlander on selgelt jäigem kui mõni kodumaine konkurent, ehkki päris ebamugavaks seda pidada ei saa.
Kõik meie regioonis müüdud Outlanderid olid nelikveolised. Eriline maastikul seikleja Outlander muidugi pole, kuid seda pole ka konkurendid. Esiteks puuduvad nelikveosüsteemil maastikusõiduks vajalikud aeglusti ja diferentsiaallukud, teiseks seab piiri päris maastikuautodega võrreldes madalam kliirens. Kuid vaevalt keegi Outlanderit ka sel eesmärgil kasutada plaanib.
Tavaoludes jaguneb veojõud suhtes 50:50, vastavalt olude muutumisele jagab vedeliksidur veojõudu ümber. Süsteemi pärinemist sportmudelilt Lancer Evo iseloomustab orienteeritus tagasillale, mis muudab Outlanderi nauditavaks just libedates oludes. Kerge ülejuhitavuse ohjamine ei tohiks vähegi autosõidu kogemust omavale sohvrile probleeme valmistada.
Veermik on üldiselt vastupidav ning ei too korras auto omanikule jooksvalt suuri kulusid kaasa. Kuluosad on pigem soodsad. Soovituslik on hoida korrektsel sillareguleeringul, esinenud on tagarataste ebaühtlast kulumist.
Kui nelikvedu tervikuna on samuti väga vastupidav, siis ettevaatlik tasuks olla siduriga. Outlander jätab küll suure ning võimeka auto mulje, kuid suurte koormustega sõit (nt pukseerimine, haagise vedu) võib selle elu kiirelt lõpetada. Sidurikomplekti asendus kujuneb küllaltki kulukaks (umbes 1400 eurot). Eriti puudutab see probleem vägeva pöördemomendiga turboversiooni, mille puhul võib saatuslikuks saada oskamatu siduri libistamine. Sõltuvalt spetsifikatsioonist võib Outlander vedada maksimaalselt kuni 1500 kg kaaluvat haagist.
Rooste pole Outlanderi puhul probleemiks olnud, kuid kasutatud auto vanuse ja mõningase üleliigse maastikukasutuse tõttu tasuks ostetavat sõidukit korralikult nii kerepaneelide servadest kui põhja alt inspekteerida.

Töökindlad mootorid, valikus sportlik turbomootor
Jaapani autole omaselt mootorivalik kuigi suur polnud. Valikus olid 2- ja 2,4liitrised 4silindrilised bensiinimootorid (vastavalt 136 ja 160 hj). Lisaks 2liitrine turbomootor (201 hj), mis pärines Lancer Evolt, kuid mida oli linnadžiibi tarvis mõnevõrra taltsamaks muudetud, teisisõnu deforsseeritud. Miinusena puudus valikust diiselmootor.
Jõuallikad on väga töökindlad ning ei valmista peavalu ka pärast sadu tuhandeid läbitud kilomeetreid. Üksikud mootoritule süttimised on enamasti põhjustatud vigastest anduritest, raudvara on aga tugev ja vastupidav.
Kiirusomadustelt on 2- ja 2,4liitrisel küll mõningane vahe, kuid kütusekulu on neil reaalses elus küllalt sarnane. Suurema mootori kasuks räägib aga võimalus kombineerida see automaatkastiga. Käike on sel automaatkastil paraku vaid neli, mis muudab niigi tagasihoidliku dünaamikaga jõuallika linnaliikluse tarvis pisut uimaseks. See-eest on tegemist küllalt sujuvalt toimetava seadeldisega. Enamik Outlandereid on saadaval siiski 5käigulise manuaalkastiga.
Turbomootor teeb Outlanderist tõsise sõidunautleja jaoks huvipakkuva riistapuu. 100 km/h tuleb kätte kõigest 7,7 sekundiga, turbo tõmbab juba madalatel pööretel ning koos nelikveoga jätkub jõu maha panekuks pidamist küllaga. Erilist lusti pakub Outlander seega libedates oludes. Turbomootorile omaselt makstakse suure võimsuse eest kütusekulu näol üksnes siis, kui seda reaalselt kasutatakse.
Outlanderi hooldusvälp on 15 000 km ning harilikult on hoolduse maksumus umbes 200 eurot. Eeskujulikud omanikud soovitavad turbomudelil õli siiski sagedamini vahetada. Hammasrihma vahetus ootab ees iga 90 000 km läbimise järel, maksma läheb see umbes 1000 eurot.

Vähe saada, kuid soodne
Võrreldes konkurentidega liigub Outlanderit järelturul vähe ning nendegi väheste eksemplaride hinnad püsivad üldjoontes madalamal kui Toyota, Honda, Subaru või Nissani omad.
Mitsubishi kasuks räägivad omapärane välimus, sportlikud sõiduomadused ning võimeka turbomootori olemasolu. Miinuseks on aga pisut kehv vedrustusmugavus konarlikul teel, mõnevõrra ilmetu salong ning väike pakiruum.
Hea tehniline vastupidavus muudab aga Outlanderi soodsaks kandidaadiks neile, kes ülaltoodud miinuseid liigseks ei pea. Kui aga ilmtingimata soov Mitsubishi margi juures püsida, ei tee kindlasti paha hoopis II põlvkonna Outlanderi poole kiigata.

Sarnased artiklid