Opel Corsa
Jaanus Vint
10.04.2007

Opeli teise põlvkonna supermini, aastatel 1993–2000 toodetud Corsa B, mõjub suuremast ja moodsamast sõidukist ümber istudes elementaarautona. Lihtsa ehitusega autoke on tarbetust luksusest prii, pakkudes lihtsat ja odavat transpordivõimalust ning nõudmata selle eest kuigi kõrget tasu. Corsa sobib suurepäraselt näiteks tudengile esimeseks autoks või ükskõik kellele, kellel on tarvis sageli linna vahel liigelda.

Kui 10 aastat vana Corsa A tootmine 1993. aastal lõppes, oli auto juba õige aegunud välimusega. Järglane erines kui päev ööst – kõik, mis seni oli kandiline, oli asendatud ümaraga; igavus oli teed andnud rõõmsameelsusele. Uutest kumeratest kereplekkidest hoolimata jagas auto eelkäijaga põhilisi tehnilisi lahendusi, tuttav oli ka algne mootorivalik. Sedaankeresid Euroopas enam ei pakutud, valida võis 3- ja 5ukselise luukpära vahel; lisaks toodeti Combo-nimelist pisikest kaubikut.
Corsat müüdi erinevate nimede all ka Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Austraalias, kus oli saadaval ka muid keretüüpe nagu sedaan, kombi ja pikap (mõnel pool on neid veel tänapäevalgi tootmises). Tippmudeliks oli sportlik GSi, mis oma spoileritega eristus teistest mudelitest ka väliselt, paar aastat hiljem muutus GSi väljanägemine siiski rahulikumaks.
Corsa läbis kerge facelifti 1997. aasta kevadel. Et auto välimust peeti ilmselt piisavalt õnnestunuks, jäid kosmeetilised muudatused minimaalseks. Küll aga pöörati tähelepanu rohkelt kriitikat põhjustanud veermikule. Auto püsis tootmises 2000. aastani, mil see asendati väliselt üsna sarnase, aga sisult märksa moodsama Corsa C-ga.
Mootorivalikus leidus variante nii säästlikkuse kui sportlikkuse soovijatele. Algselt oli enamik bensiinimootoritest 8klapilised (1,2 mono- ja 1,4 mono- või hargpritsega), vaid tippmudelil GSi oli 1,6liitrine neljaklapitehnoloogiaga mootor. 1994. aastal ilmus 1,4 Ecotec (90 hj), mudeliuuendusega seoses lisandusid 1997. aastal mudelivaliku alumisse ossa uued kettülekandega Ecotecid: seda nii kolme- (1,0liitrine 55 hj) kui neljasilindrilisel (1,2liitrine 65 hj) kujul. Corsa võis osta ka 1,5- ja 1,7liitrise Isuzu päritolu diisliga. Osadele mudelitele pakuti lisavarustusena ka automaatkäigukasti.

Mida valida?
Levinuim on baasmudel 1,2 Eco, mis varustatud napi 45hobujõulise monopritsega mootoriga. Siin on selgelt panustatud maksimaalsele säästlikkusele, paraku muudab nõrguke mootor kombinatsioonis pikkade käikudega Corsa talumatult aeglaseks. Kui auto isegi linnaliiklusele jalgu jääb, pole maanteele loomulikult asja – möödasõitudest saab kestvussport ja kerged tõusud löövad autol hinge kinni. Pisut võimsamad mootorid on märgatavalt parem valik, näiteks liitrine kolmesilindriline on särtsakam ja võtab seejuures linnasõidul ka vähem kütust.
Kes rohkem sõidurõõmu tahab, vaatab 1,4- või 1,6liitriste Ecotecide poole. Paberil on tegu heade, võimsate ja ökonoomsete mootoritega, kasutatud peast on nendega aga rohkem muresid kui vanade 8klapilistega. Probleemseks kohaks on hammasrihm, mille purunemisel kohtuvad kolvid klappidega – tagajärjeks mõistagi mootoriremont. Et seda ei juhtuks, tuleb järgida tootja soovitust ja rihm koos kõige juurdekuuluvaga kindlasti iga 60 000 kilomeetri tagant vahetada. Rihma pingutajate hulka kuulub muuseas ka veepump, mistõttu “boonusena” tuleb seegi välja vahetada – nii mõnigi mootor on oma otsa just pumba purunemise läbi leidnud. Lisaks kurdetakse nendel mootoritel erinevate elektroonikavigade üle.
Vanemad 8klapilised bensiinimootorid on seega turvalisem valik – nad on töökindlamad ja odavamad remontida. Kõigi mootorite puhul tuleks ostes veenduda, et mootoriõli pole leidnud endale teed mootorist väljumiseks.

Hea linnaauto
Linnas on Corsa oma loomulikus keskkonnas – pisikese autoga on hea manööverdada ja parkida. Juhitavuse koha pealt pole Corsa kiita, veermik põhineb eelkäija omal, ning jääb omadustelt konkurentidele alla. Vedrustus on pehmepoolne ja auto kaldub kurvides palju, juhitavus on lihtne aga tuim, roolitunnetus ebamäärane ja käigulülitused ebatäpsed, mootorimüra jääb talutavale tasemele.
Plussiks on ülimalt lihtne konstruktsioon ning vähene remondivajadus, kuluosad on saadaval soodsate hindadega. Maanteesõidu jaoks on Corsa liiga väike ja ebakindel, suurematel kiirustel on mootorimüra suur. Paremate sõiduomadustega on alates 1997. aastast toodetud uuendatud mudelid, mille veermiku seadistamise juures oli abiks Lotus.
Siseruumi kujundus on sümpaatne ent mitte kuigi inspireeriv. Armatuurlaud on lihtne ja asjalik, ning sarnaneb oma kujunduselt teiste tolle aja Opelitega. Kõik seadmed on hõlpsasti käsitsetavad ja näidikud – nii vähe kui neid on – hästi loetavad. Armatuurlauapealne pind ei seisa mitte niisama kasutult, vaid seda saab kasutada riiulina.
Viimistlustase mõistagi tippu ei küüni ja sõitjateruumil on tugev plasti maik juures, aga nii odavalt autolt oleks patt midagi paremat tahta. Salongi peeti omal ajal konkurentidega võrreldes päris avaraks, aga et 90ndate alguses kehtisid väikeautode projekteerijatele veel füüsikaseadused, puutuvad kaks suuremat meest esiistmetel õlgupidi kokku. Istmed on mugavad ja laiad, isteasend on hea, tagaistmele on asja maksimaalselt kahel inimesel, kolmas teeb olemise kõigi jaoks ebameeldivaks.
Kolmeukselises mudelis on taga pearuumi napilt, 5ukselise Corsa kõrgem katusejoon tagab avarama olemise. Corsa 260liitrine pakiruum on klassi keskmiste seas ja seda annab seljatoe alla laskmise abil 1050 liitrini suurendada.
Corsale pakuti mitmeid rõõmsameelseid värvitoone, mis enamasti auto ümarate joontega hästi sobisid. Erksat värvi Corsa mõjub endiselt värskena. Samas leidub ka selliseid toone (sinakaslilla või erk heleroheline näiteks), mis paljudele meeldida ei pruugi. Tavaliselt rikuvad auto välimust mustast plastist rattakoopaid ääristavad liistud, mis koledateks hallilaigulisteks pleegivad.
Väikese Opeli ohutus on keskmisel tasemel, EuroNCAP testidel sai 1996. aasta mudel kaks ja 1999. a kolm tähte, milliste tulemustega jäädi mõlemal korral superminide seas keskmike hulka. Ohutusvarustus oli iseenesest päris hea – turvavöödel olid eelpingutid ja turvavöö ülemise kinnituse kõrgus oli reguleeritav. Juhi ja kõrvalistuja turvapadi olid alates 1995. aastast standardvarustuses.

Riskantsemad kohad
Rooste on sõna, mille tähendus paljudele Opeli omanikele liigagi hästi selgeks on saanud. Corsa ei ole mingi erand, ussipuru võib leida paljudest kohtadest. Eelkõige kipub roostetama tagaluuk klaasi alumise serva juurest ja numbrimärgi kinnitustest, aga ka koopaservad ja küljekarbid, uste alumised servad ja klaasitihendite juurest; samuti tasuks uurida, mis toimub põhja all.
Summuti tagumise poti paigutus on ebaõnnestunud, sellesse koguneb vesi, põhjustades kiiret roostetamist. Ka võib laguneda poti sisu, ummistades summuti. Kui autol ilma erilise põhjuseta ühtäkki võhm ära kaob, tuleks uurida, kas summutist õhk ikka läbi käib.
Kui tagaklaasile ei pritsi aknapesuvedelikku, võib vastav voolik olla pooleks murdunud ning pesuvedelik voolab kusagile kerekonstruktsioonide vahele.
Probleeme on ette tulnud ukselukkudega, mida võiks profülaktika mõttes aeg-ajalt õlitada, tõrkuda võib ka kesklukustus.
Teise põlvkonna Corsa võib kätte saada vähem kui 20 000 krooni eest, odavaimad ja levinumad on 45 hj mootoriga mudelid. Vähem leiab müügist Ecotec-mootoritega Corsasid, kõige haruldasemad on GSi-d; Keretüüpidest on 3ukseline kordades levinum, praktilisemaid 5ukselisi on müügis vaid üksikuid.
Corsa B näol on tegemist kena ja üldiselt vastupidava autoga vähenõudlikule juhile, kes enamiku oma sõitudest linnavahel sõidab. Kui pole võimalust või tahtmist auto peale hulka raha raisata, aga transpordivahendit on siiski tarvis, on Corsa hea valik.

Sarnased artiklid