Omad relvasepad
Kaido Einama
01.10.2016

Hommik Tallinna lähistel. Õhus tiirleb väikese müratasemega militaardroon. Operaator vaatab unist maakohta läbi soojuskaamera: kohalikust talust liigub õuel seisva autoni hele – ehk soe – inimkuju. Kuid hoopis huvitavamad on kaks täppi eemal, mõne kilomeetri kaugusel põllul. Kes need on?

Justnimelt kes, sest kogenud pilk tabab soojuskaamera videot edastaval mustvalgel pildil ära need heledad täpid, mis võivad olla enamat kui taimed või kivid. Soojuskaamera on registreerinud kaks elusolendit. Droon suundub vaikselt leitud täppe uurima. Lennates lülitatakse sisse tavaline kaamera ja salapärased kehad on paljastatud: põllul konutavad kaks jänest, üksteisest kümne meetri kaugusel. Nii näitab Tehnikamaailmale äsjasalvestatud hommikust videot Priit Leomar osaühingust Eli, mis tegeleb sõjatööstusele spetsialiseerunud väga moodsa valdkonna – droonindusega. Sõjaväe jaoks pole aga droonid nii moodsad midagi, sest esimesed lendasid ringi juba Esimese maailmasõja ajal. Kuid tavainimeste jaoks on multirootordroonid ehk mitme propelleriga kaugjuhitavad lennumasinad saanud just viimastel aastatel nii kättesaadavaks, et sobivad kas või jõulukingiks. Eli droonid seljakotist välja mõnekümne sekundiga Eli droonid olid veel mõned aastad tagasi hoopis mudellennukit meenutavad tiibadega lennumasinad. Multirootor-droonideni jõuti hiljuti. Miks lennukikujulistest droonidest loobuti? Eli insenerid põhjendavad seda multirootorite parema kasutatavusega: lennukikujulisi jäigatiivalisi piloodita lennumasinaid oli ebamugav õhku saata (vaja on spetsiaalset katapulti ja stardiala), samuti pidid need maanduma langevarjuga, multirootorid on aga hetkega stardivalmis ja tõusevad-maanduvad automaatselt kas või samas paigas. Samuti saab luureks multirootor-drooni õhku ühele kohale „rippuma“ jätta, lennuk aga peab kogu aeg lendama ja ümber jälgitava objekti tiire tegema. Eli uus droon ELIX XL on „lahinguasendis“ üsna klassikaline nelja tiivikuga multirootor, ehk ainult natuke suurem kui e-poodides müüdavad Hiina eksemplarid. Kuid üheks oluliseks erinevuseks ja ka eeliseks on kokkupandavus. „Käpad/õlad“, mille otsas asuvad mootorid, on kokkukeeratavad nii, et kogu seade mahub lahedalt ühte suuremasse matkaseljakotti. Kuid mitte tavalisse seljakotti – see on tugevdatud raamiga, et õrn droon sees viga ei saaks. Seljakott on valminud koostöös Galvi Lindaga, mis on spetsialiseerinud kaitseväe ja jõustruktuuride jaoks vormide ja kottide valmistamisele. „Droonide juures on kõige olulisem side ja krüpteering,“ seletab Priit Leomar lahti oluliseima. Moodsa sõjapidamise juures on muutunud vastase side segamine ja selle pealtkuulamine taktikaliselt oluliseks tegevuseks. Kui side „läbi näritakse“ või töötavad võimsad segajad, lülitub droon kaitseseadistustele ja pöördub ise „koju“ tagasi. Mis on siis Eesti militaardroonis ise tehtud ja mis turult kokku ostetud? Priit Leomar ütleb, et selliseid keerukaid asju nagu kaamerad ja sensorid pole mõtet ise leiutama hakata, need on otsitud olemasolevatest parimad. Kohapeal on loodud kogu integratsioon, tarkvara ja enamik riistvarast ja siis see hoolikalt üle testitud. Propellerid ja mootorid jällegi spetsiaalsetest tehastest tellitud. Droon on „lahinguvalmis“, kui „käpad“ on lahti volditud ja aku külge ühendatud. Seljakotis asuvad ka arvuti, mis drooni juhib, ja sideseadmed (antenn). Droon ise kaalub 2,6 kg, aku umbes sama palju. Lennukaal jääb pisut üle 5 kilo. Õhus püsib lennumasin üle tunni ja navigeerib ise GPSi järgi. See tähendab, et pidevat ühendust ei peagi olema, masin võib lennata ka etteantud ülesande järgi ehk arvutis valmis joonistatud trajektoori pidi. Eli tulevikuplaanidesse kuulub mõte panna droon navigeerima ka GPSita – kui eriti karmides lahinguoludes on ka GPS-signaal häiritud. Praegu veel droon seda ei suuda, sest vaid maastiku ja tähistaeva järgi orienteerumiseks on vaja väga suurt arvutusvõimsust, mida aga 5 kg lennukaalu sisse hetkel ei mahuta. Droon ELIX-XL on varustatud kahe kaameraga – Sony tava- ja Flir’i soojuskaamera. Sony suudab teha 12kordset optilist suurendust ja Flir tunneb sooja keha isegi pimedas ära lausa 0,5 km kauguselt. Õigemini operaator tunneb, sest soojuskaamera pildi lugemiseks on vaja oskusi. Mõlemad kaamerad on paigutatud 3teljeliselt stabiliseeritud kerakujulisesse moodulisse, nn gimbalisse, mis on kinnitatud drooni alla. See hoiab videopildi alati stabiilsena, vaatamata drooni värisemisele ja kõikumisele õhus. Lennumasin võib tunduda küll lärmakas, aga inimene kuuleb seda õhus alles 200 meetri kauguselt. Töökõrguseks võib olla aga ka lausa kilomeeter. Loomad droonist suurt välja ei tee, sest nad ei oska tunnetada ohtu ülevalt. ELIX-XL droon on juhitav kuni 7 km kauguselt, kiiruseks on sel kuni 8 m/s, maksimumkiirus kuni 12 m/s. Sõdur juhib drooni arvutist klahvidega – pult oleks liiga keeruline, et seda ilma harjutamata selgeks saaks. Õhkutõusmine ja maandumine on automaatsed ning kontrollitud tarkvara abil. Eli relvasimulaatorid Kui tavaliselt harjutatakse lahingurelvadega samast hinnaklassist õpperelvadega või isegi tunduvalt kallimate simulaatorsüsteemidega, siis Eli tooteportfellis on ka selliseid simulaatoreid, mis teevad tavalisest automaat- või poolautomaatrelvast ühe minutiga õpperelva. Eesti simulaatorid lähevad väga hästi kaubaks piiri taga. Eli müügidirektor ja kogenud laskur Gerry Saarep toob laoruumist CO2 gaasiga täidetud tavalise tulekustuti ja CNC-pingil valmistatud relva tagasilöögisimulaatori. Relvas asendatakse lukk ja lukuraam eelnimetatud simulaatoridetailidega, padrunipidemest eemaldatakse vedru ja asendatakse laskja enda poolt süsihappegaasiga korduvtäitmist võimaldava mahutiga. Süsteemis olev gaas CO2 tagab relva päästikule vajutamisel harjutajale lasu ja tagasilöögi tunde ning päästikumehhanism vinnastatakse järgmiseks lasuks. Selline harjutamine on ohutu ja odav. Eli valmistab ja hooldab ka puldiga juhitavaid laskemärke, mida instruktor saab tõsta, langetada, grupeerida ja ka eelnevalt programmeerida. Ja neid lasevad sõdurid laskeväljal juba lahingumoonaga. Nagu tavaliselt militaarvaldkonnas kombeks, käib toote väljamõtlemisest müügini pikk protsess. Nii tehti relvasimulaatorid algselt valmis juba 1990ndate keskel. Eesti kaitseväes on läbi aegade olnud kasutusel Eli poolt valmistatud mitmeid erinevaid väljaõppevahendeid ja hetkelgi on kasutusel mitusada juba mainitud tõusvate ja liikuvate laskemärkide seadet. Mitmed patenditud ja täna sada protsenti ekspordiks minevad tooted on kasutusel näiteks Gruusias, Tšiilis, Poolas, Türgis, Prantsusmaal, Vietnamis, Lõuna-Koreas, Araabia Ühendemiraatides ja mujalgi maailmas. Laskesimulaatori lask maksab alla ühe sendi, aga kui sõdur pärast simulaatoril harjutamist polügoonil päris relvast laskma hakkab, siis saab ta päris laskemoonaga sihtmärgile paremini pihta ka. Ja see hoiab tohutult raha kokku. Defendec puistab piirile üle aasta kestvaid jälgimisandureid Defendec on tegutsenud juba kümme aastat. Alustades 2006. aastal esimeste Eesti idufirmade seas Tehnopolises. Esialgu oldi ühes väikses toas, jootekolvid käes, trükiplaadid valati EPOsse ja püüti arendada arupuru ehk nn tarkade andurite pilve, mis annaks infot näiteks maanteede pinnal valitsevast olust. Jääsensorid ja sillasensorid olid esimeste aastate põhiteema, kuni ühel hetkel jõuti piirivalveandurite juurde. Piirivalvurid esitasid elektroonika-startupile üsna karmid tingimused: sensorid olgu vastupidavad rasketes ilmastikutingimustes, hooldusvabad ja kestaks akude poolest väga kaua, et ei peaks kogu aeg kuskil võpsikus käima akusid vahetamas. See viimane tingimus tundus peaaegu ületamatu, sest valvekaamerad ei suuda ju kuigi kaua ilma toiteta tööd teha. Defendeci tegevjuht Jaanus Tamm meenutab praeguses avaras kontoris Noblessneri sadamas, kuidas kõik algas: „Kohtusime ühe Euroopa suure tegijaga aastaid tagasi. Neil oli sama idee teha kaameraga sensorid, mis peaks vastu rasketes tingimustes ja töötaks autonoomselt kauges kohas pikka aega. Nende seade oli aga kohvrisuurune. Meie püüdsime arendada väikest karpi, mille saaks igale poole lihtsalt ära peita.” Jaanus Tamm näitab seda väikest laigulises kestas seadet, kuid ei luba pildistada. See reedaks liiga palju neile, kes tahavad piiri illegaalselt ületada ja on huvitatud nende andurite vältimisest. Google’i otsing küll annab nõrku vihjeid, kuid Defendecil on õnnestunud oma seadmete suurust ja täpset väljanägemist üsna hästi saladuses hoida. 2010. aasta detsembriks oli tark piiriandur valmis – kaamerate ja vajalike sensoritega ning andmesideühendusega, mis tarbib ülivähe energiat. See on Tallinna Tehnikaülikoolist sirgunud inseneride unikaalne saavutus, milleni ei küündi veel ka maailma suurtegijad – üks Defendeci kaameraga andur võib akut laadimata vastu pidada 400 päeva! Edastatakse vaid minimaalselt vajalikke bitte, ei midagi üleliigset. Piirivalvesensorid on kasutusel ligi 25 riigis Indoneesiast Kolumbiani. Võib öelda, et Eesti sensorid valvavad praegu nii põgeniketulva Euroopa lõunapiiril kui kontrollivad ISISega piirnevaid alasid Lähis-Idas. Rääkimata Euroopa Liidu idapiirist Setumaal ja Narva jõe kallastel. Suurimateks töövõitudeks on näiteks Eestis salakauba smugeldajate või piiririkkujate avastamine, Afganistanis on avastatud narkokaubitsejaid. Tarkvara eristab piiril inimesed loomadest ja ei anna asjatult häiret. „Kui me alustasime, proovisime ka Hiinast trükiplaate tellida. Paraku juhtus nii, et sealsest toodangust tuli neljandik ära visata, neljandik ringi teha, neljandiku puhul hinge kinni hoida, et töötaks, aga neljandik oli tõesti hea,” meenutab Tamm kunagist esimest Hiina-kogemust. Nüüd tehakse kõik siin valmis või lähemate allhankijate juures. Kuna Defendeci targad andurid on head asendused ka ülikallile mehitatud valvele, siis tuleb tellimusi lisaks piirivalvele aina rohkem ka erasektorist. Need andurid on ideaalsed ka naftaplatvormide, kullakaevanduste ja muude suurte tööstusobjektide jaoks. Paljud süsteemid töötavad koos teiste seadmetega. Näiteks on selliseid lahendusi, kus andur registreerib piiril liikumise ja selle peale lendab droon automaatselt välja kahtlast kohta uurima. Muidugi saadab Defendeci seade ka vajalikud pildid liikuvast objektist keskusse. Milrem THeMIS – roomik, mis sõidab ise Sebet seostatakse Eestis tavaliselt bussiliiklusega ja ka selle tütarettevõte Milrem asub Peterburi maantee ääres busside hooldusangaaride taga, kuid tegeleb hoopis militaarsemate teemadega. Sõidame Milremi kaugjuhitava roomiksõiduki prototüübiga ühel vihmasel suvepäeval Betooni tänava äärses võsas – vett ja muda lendab, kõrgepingel töötav roomik natuke aurab, sest äsja on kõvasti sadanud, kuid murrab edukalt võssa. Lõpuks läheb siiski üks kõrgepingekaabel märjaks ja seadme ind raugeb hetkeks, kuid peatselt jätkab masin teekonda. Eesti lahinguseadmete tootja Milremi juht Kuldar Väärsi tuli just USAst, kus arendatakse muidki isekõndivaid-roomavaid-veerevaid lahingumasinaid, kuid lihtne, kahe roomikuga sõiduk on siiski maailmas unikaalne ning selle vastu tunti huvi ka seal. Milremi seade ehk UGV – unmanned ground vehicle ehk mehitamata maastikusõiduk – aitab jalaväel varustust vedada ning hoiab ära inimeste saatmise ohtlikesse kohtadesse. Unikaalsus maailma jaoks seisneb selles, et kogu vajalik seadmestik on paigutatud kahe roomiku sisse ja nende vahele saab paigutada raami, millel asub koorem. Lihtne, töökindel konstruktsioon aitab Milremi toodangut kasutada väga erinevates olukordades ja koormaks võivad olla kas lihtsalt kaubakastid või lausa kaugjuhitavad relvad, nii nagu tellija tahab. Tellijateks on riigid USAst Singapurini. Roomikseadme THeMIS kandevõime on kuni 750 kg. Ühe roomikupoole sees asub akupank, praegu kasutatakse pliiakusid, sest see on odavam. Teise roomiku sees on kas samuti pliiakud või diiselgeneraator. Viimane pikendab roomikseadme tööiga, pole vaja vahepeal laadimas käia. Tulevikus plaanitakse generaatorite kõrval või asemel kasutusele võtta kütuseelemendid. Diiselgeneraatoriga ja täislastis vurab Milremi roomik ringi kuni kümme tundi. Pliiakudega kuni 2 tundi, liitium-ioonakudega kuni 5 tundi. Kiirus heal maastikul ulatub kuni 25 km/h, tühimassiga avaldab roomik pinnasele survet sama palju kui suusataja. Seega võib lumel ja rabas jalaväega koos liikuda ilma probleemideta. Väärsi sõnul lähebki sõjavägi vaikselt üle elektrilistele süsteemidele. Kuid siin on jälle oht, et raadio teel juhitav sõiduk võib olla vaenlase poolt segatav. Midagi juhtus sidega ka meie väikeses testis Milremi angaari taga: kaks sõidukit kippusid üksteist eetris natuke segama. Juhtimispuldiks on muide tavaline mängukonsoolipult, sest pole paremat – Väärsi sõnul on mõistlik võtta kasutusele juba väljatöötatud juhtimispuldi lahendus ja pole põhjust hakata ise midagi sarnast leiutama. Tõesti, mängukonsooliga on Milremi roomiksõiduki juhtimine nagu hiigelsuure mänguautoga mängimine. Ainult müra ja maast õhku lendavaid mättaid on rohkem. Milrem plaanib juhtimissüsteemi oluliselt edasi arendada kõigile vajalikele militaarstandarditele vastavaks. Näiteks on võimalik baasjuhtimissüsteemile peale ehitada kõrgemaid juhtimissüsteeme, mis kasutavad navigeerimiseks GPSi ja LIDAReid. Follow Me ehk juhtsõdurit jälgiv liikumine ja ka programmeeritud etteantud trajektoori läbimine on lähiajal võimalik. Lisaks võiks üks sõdur juhtida ka mitut sõidukit. 2020. aastaks peaks valmis saama hääl- ja viipekäsklustega juhtimine, sest kes ikka lahinguväljal tahaks pultidega jännata, robot peab kuuletuma nagu reasõdur. Juhtimiskaugus on praegu tsiviilside seadmetega 500–600 meetrit ehk nähtavuse ulatuses. Tulevikus, kasutades militaarside seadmeid, kuni 2 km. Lähiajal saab parvlemine oluliseks teemaks, kus hulk roomikseadmeid liigub koordineeritult ühe inimese juhtimise all või etteprogrammeeritud missioonil. Praeguseks on valmis Type 1 ja Type 2 prototüübid, septembris-oktoobris valmib ka Type 3. See viimane on juba nii vastupidav ja tootmisküps, et saab anda klientidele testimiseks. See vastab veekindluse IP67-standardile, liigub kuni poolemeetrises vees ja suudab opereerida vihmas ja pakases. Esimesed Milremi sõidukid lähevad USAsse ja Singapuri, suurem tootmine käivitub 2018. aastal. Ühe seadme hinnaks kujuneb 150 000 eurot. Tundub kallis, kuid tegelikult on see konkurentide 300 000–400 000 euroga võrreldes poolmuidu saadud. Roomikliikurit on arendamas insenerid nii tiimist Eesti Formula Student kui rahvusvahelistest suurettevõtetest, aga ka sõjaväetaustaga inimesed Lätist ja meilt. Üks huvitav tulevikulahendus, mis mõne aastaga Milremi sõidukitele ilmub, on kaabli otsas väljasaadetav droon. Kuni 150 m pikkuse kaabli otsas rippuv droon ei sõltu akudest, stardib ja maandub iseseisvalt ja edastab mehitamata sõidukile infot ümbruse kohta ning on tulevikus jalaväele väga tõhusaks abimeheks.

Sarnased artiklid