Olge hea, istuge!
08.09.2012

Ei hambaarsti toolist / tea ma paika hullemat, / ai-ai-ai hullemat. / Ja hambaravi kabinet, / see põrgut meenutab, / ai-ai-ai meenutab.
Küllap Henno Käo teadis, millest ta kirjutas, kui ta lõi sõnad laulule, mille Kukerpillid populaarseks laulsid! Kas lood on jätkuvalt nõnda hullud?

Viimase paarikümne aastaga on arvatavasti just hambaarstide tehnilises arsenalis toimunud väga suured muutused – võrreldes teiste taoliste valdkondadega. Kuhu siis ollakse jõutud või lähitulevikus jõudmas? See peaks paljusid huvitama, sest sünnist surmani kestvate hooldusvabade pärlmutterhammastega on meist vist väheseid õnnistatud.
Et ooteruumis mängib mahe muusika ning televiisor näitab ootuspingeid leevendavaid pildikesi, pole vast enam eriline uudis. Et arstikabinetis on nii arstile kui tema abilisele ergonoomiliselt mugavad ja sobivad toolid – pole ka uudis. Kuid kuna kabinetis on patsient kuningas, siis tema heaolu on kõige tähtsam.

Arsti poolt vaadates
Arsti tähtsamad töövahendid on koondatud kokku instrumente hoidvale konsoolile, olgu talle siis antud paikse statiivi või alusvankril liigutatava hambaraviaparaadi kuju. Uusimad hambaraviseadmed on ühtlasi ka töökoha juhtpuldid, mis on täielikult digitaalsed ja arvutiga juhitavad, nii et kõike, patsiendi tooli asendist kuni töövahendite režiimideni välja saab valida nuppude abil või puutetundlikult ekraanilt. Kui näiteks sama aparaati kasutab mitu arsti või arst kasutab seda erinevates kohtades, siis sobivad seaded salvestatakse, et järgneva töö algul oleks kõik kohe valmis. Kui statiivi küljes olevalt kandikult võtta mingi töövahend, käivitub see automaatselt, samal ajal ilmuvad ekraanile ka selle riista töörežiimi kirjeldavad andmed.
Hambaarsti põhitöövahendiks on 350 000–370 000 pööret minutis tegev traditsiooniline puurmasin ehk turbiin. See töötab suruõhul ja vajab umbes kolmebaarilist rõhku – õhk juhitakse puurmasinani reeglina väljaspool ravikabinetti asuvast kompressorist.
Turbiiniga ühendatakse kiirliidese abil sobiv puur. Turbiin ise on õhuvoolikule kinnitatav samuti kiirkinnitusega. Iga patsiendi jaoks võetakse hügieeninõudeid silmas pidades uus, steriliseeritud turbiin. Tavaliselt on arstil kasutada viis turbiini.
Suruõhul töötava turbiini puuduseks on kõrgetooniline vinguv heli, mis võib patsienti häirida. Turbiini veelgi suuremaks puuduseks on arstidele aastatega tekkiv kuulmiskahjustus. Seetõttu on lisaks ja ka nende asemele ilmunud 24voldised elektrilised harjadeta mikromootorid.
Mikromootorid ei arenda küll selliseid pöördeid kui turbiinid, kuid nende pöördeid saab hõlpsasti suures vahemikus reguleerida ning nende puurid on kasutatavad erineva nurga all, sest neid hoidvad otsikud on erineva kaldenurgaga. Mikromootorist kostab vaid mootorit jahutava õhu suhin.
Instrumentide kandikult võib leida mitmesuguseid riistu. Turbiinide ja mikromootoritega puuride kõrval on seal veel ultraheliseade, valguskõvendi, veeprits ja imur, ka varre otsa paigutatud väike suukaamera ja mitmeid teisi instrumente.

Kui patsient kardab
On täiesti võimalik, et hoolimata mugavast ravitoolist ja teistest hirmu ning ebameeldivustunnet vähendavatest teguritest ei ole klient üldsegi rahulik. Väidetakse, et iga teine inimene kartvat hambaravi, olgu siis põhjuseks teistelt kuuldu või enda ebameeldiv kogemus. Mõnel on hirm kohe nii suur, et õigeaegse hambahoolduse asemel lastakse asjad kohe päris hulluks minna.
Enamasti tuntakse hirmu kas võimaliku valu, turbiini vingumise või puuri tärina ees. Hirmu vähendamiseks on leiutatud mitmeid vahendeid. Näiteks on turbiine ja mikromootoreid asendamas laser. Laser aurustab eemaldatava kahjustunud koe ilma otseselt hammast puudutamata. Protseduuri ei saada mingi heli ja sageli ei ole ka mingit valuaistingut. Siiski on neid laserseadmeid soetatud veel väga vähe (Soomes näiteks 30–40), sest nad on väga kallid. Peale selle on nende puhul tarvidus ravitavat kohta tublisti jahutada või eemaldada koe aurustumisel tekkivat ebameeldivat lõhna. Lisaks peab lõppviimistluses sageli ikkagi võtma appi tavalise puuri. Tuleb vist tõdeda, et pigem on laser tehniline edasiminek töövahendeis kui patsiendi hirmu vähendav raviinstrument.
Kui patsiendi hirm on väga suur, siis kasutatakse mõnel maal ka narkoosi. Imelik, et seegi ei võta patsiendi hirme ära, kuigi hambad tehakse korda nii, et ravialune ei tea asjast midagi.
Reeglina selgitab arst ravitoolis olevale patsiendile, mida ja kuidas tehakse ning ravi jooksul kirjeldab sedagi, mida parajasti teeb. Tänapäeval ollakse siiski nii kaugel, et ka halvimal juhul tunneb ravialune vaid natuke ebameeldivust. Igatahes ei ole vaja hirmu tõttu ravi edasi lükata; peaks kartma hoopis seda, mis juhtub siis, kui ravist hoidutakse.

Amalgaamplommidest plasttäidiseni
Kaaries ehk hambamädanik tekib bakterite ainevahetuse käigus erituva piimhappe toimel. Hape sööb pisitasa hamba pealispinda ehk emaili ja ilma õigeaegse ravita jõuab dentiinini ehk hambaluuni. Halvimal juhul jõuab kaaries juurekanalisse närvini ja põhjustab tugevat valu.
Kaariese tekitatud kahju on ravitav. Kõigepealt eemaldatakse infektsiooni tõttu kahjustatud kõvakude ja siis täidetakse sündinud auk plommiga. Kõige tuntum ja sadu aastaid kasutatud aine selleks on amalgaam ehk segu, mis koosneb 50% ulatuses elavhõbedast, 30% hõbedast ja ülejäänud osas tinast ning vasest. Enne seda ja selle kõrval on kasutatud ka teisi metalle, nagu pliid ja kulda. Kuld on eriti vastupidav, kuid tema puuduseks on kõrge soojusjuhtivus ning hind.
Amalgaamplommid on kauakestvad ja paigaldamisel kergesti töödeldavad, kuid nende värv eristub hamba omast selgesti, seetõttu kasutatakse neid nüüd rohkem purihammastel, mida ei ole näha. Lisaks on elavhõbe kui raskmetall mürgine. Seepärast on osades Põhjamaades amalgaami kasutamine lausa keelatud ja seda ollakse keelamas mujalgi. Iseenesest ei tee amalgaamtäidis inimese tervisele tuntavat tervisehäda, kuid täidise segamisel või vana plommi eemaldamisel võib elavhõbedat mingil väikesel hulgal sattuda keskkonda.
Amalgaami on põhiliselt asendatud plastidega, mis on ka värvilt tunduvalt sobivamad. Kuid plastide miinuseks on nende väiksem vastupidavus ning suurem kokkutõmbumine (kahanemine) kõvastumisel. Plommi tehakse kihtide kaupa: alumine kiht kõvendatakse ja lastakse kokku tõmbuda, siis asutakse tegema järgmist kihti. Plastide kasutamisel on ohuks, et augu servade ja täidetava plommi vahele võib jääda vahe, kuhu hiljem kogunevad uuesti kaariest tekitavad bakterid.
Uute komposiitmaterjalide puhul kasutatakse nende tugevdamiseks kiude, mis aitavad vähendada ka plommi kahanemist kõvastumisel. Hambaauke võib täita ka keraamilise täitematerjaliga, mis siis liimitakse hambasse plasti abil.

Parem pilt aitab paremini ravida
Mida paremini näeb arst hammaste ja lõualuu seisukorda, seda kergem, kiirem ja tulemuslikum on ravi. Kahemõõtmeline röntgeniülesvõte ütleb palju hammaste olukorra kohta, kuid kolmemõõtmeline tomograafülesvõte lisab uusi vaatenurki.
Hambaarstil ja -kirurgil on põhiliselt kasutada nelja liiki röntgeniülesvõtteid.
Suusisese ehk intraoraalse ülesvõtte tegemiseks asetati siiani suukoopasse väike röntgenifilmitükike ja röntgeniaparaat tegi võtte väljastpoolt. Tulemuseks oli väike, 1–3 hammast haarav võte. Digiajastul asetatakse suhu CCD- või CMOS-sensor, ülesvõtte suurus jääb samaks. Moodus on väga levinud ehk lausa igapäevane.
Digitaalse kefalomeetrilise ülesvõtte puhul tehakse kahemõõtmeline röntgeniülesvõte kogu peast soovitud suunalt, koljut ehk hambaid jäädvustatakse kihikaupa.
Panoraamvõtte tegemisel liigutatakse röntgeniaparaati ümber pea ja tulemuseks saadakse kujutis, millel hambad kenasti ühes reas – ühe poole tarkusehambast teise poole tarkusehambani välja. Kuigi röntgenikiir läbib kogu pead, on võttel selgelt näha vaid hammaste rivi, mitte teised koed. Aparaat oskab teravustada vaid soovitud kihile ja jätab muu uduseks.
Kolmemõõtmelise ehk 3D-võtte tegemisel on kasutatavad algoritmid keerulisemad ja lehvikukujuliselt liikuv röntgenkiir väljub küll ühest punktist, kuid pilt joonistub koonuse- ehk püramiidikujulisena. Võtteks kasutatavat aparaati liigutatakse samuti ümber patsiendi pea ja kogu teekonnal tehakse palju ülesvõtteid. Protseduur kestab umbes 20 sekundit, millest võtetele endile kulub 3–12 sekundit.
Saadud materjal läheb arvutisse, kus tulemust saab vaadelda ekraanil siia-sinna keerates kolmemõõtmelisena, või siis lõputu hulga kahemõõtmeliste õhukeste kihtide kaupa ehk tomogrammidena.
Kolmemõõtmelised ülesvõtted võimaldavad väga täpselt määrata kindlaks näiteks tarkusehammaste juurte asendit, hinnata implantaatide paigaldamise eel lõualuu seisundit ja paksust ning samuti avastada kasvajaid, sest selle kude on tihedam kui tavaline pehmekude.

Abi õige meetodi leidmisel
Kolmemõõtmeline ülesvõte ehk skaneering annab tänu CAD/CAM tarkvarale hoopis uued võimalused arvutipõhiselt patsienti aidata. Näiteks kasutati varem proteesisildade või hambakroonide tegemisel silikoonist ja kipsist käsitsi tehtud vormide abi. Nüüd saab asju lahendada arvutiekraani ees istudes, sest patsiendi suust ja hammastest on saadud väga täpsed mõõdud ning arvuti abiga leitakse ja sobitatakse paika ka erinevate tootjate poolt pakutavad titaankruvid või muud valmis proteesiosad. 3D-mudel annab nii täpse kujutise, et kui hambaravikeskuses on oma freespink, saab patsiendi ooteaja jooksul kohe vajaliku detaili valmis „treida”. Detailide lõppviimistlus tehakse ikkagi vanaviisi, käsitsi.
Hindamatu on 3D-mudel kirurgiliste operatsioonide puhul. Kirurg saab juba enne lõikusele-parandamisele asumist vaadata ja otsustada, mida on vaja teha. Titaanist valmistatavad, just konkreetsele patsiendile sobivad implantaadid saab kavandada ja valmistada juba enne operatsiooni.
3D-mudel on heaks abivahendiks ka hambaarstide õppetöös, kui harjutatakse operatsioonide tegemist.
Röntgeniülesvõtetega kaasneb muidugi kiiritus, kuid seda ei maksa küll karta, sest tänapäevaste seadmete puhul on doosid tühised. Ühe suusisese võtte tegemise jooksul saab inimene kiiritust umbes 0,01 millisiivertit (mSv), mis vastab looduslikule igapäevasele foonile. Kogu panoraamülesvõtte tegemisel saadav doos on umbes 0,02 mSv ehk võrdne kahe päeva jooksul loodusest saadava annusega, 3D-võtte puhul jääb doos 0,01 ja 0,65 vahele. Kedagi ei kiputa kiiritama niisama, võtte tegemiseks peab olema selge vajadus.

Midagi kestvat asemele
Miski ei asenda oma hambaid – nii et nende eest tasub hoolt kanda. Kui aga mingil põhjusel on hammas või hambad kaotatud, saab nüüdisaegse tehnikaga tühjale kohale paigaldada täiesti korraliku asenduse või isegi uue hambarivi.
Sildprotees on kasutusel olnud juba vähemalt sadu aastaid. See on kui sild, mis kinnitatakse tühiku kõrval olevate hammaste külge, mitte lõualuusse. Ühe asendushamba puhul kasutatakse nn kolme hamba silda ja kahe puhul nelja hamba silda.
Veel 1970ndatel aastatel oli üldlevinud sillamaterjaliks kuld. Kusjuures silla nähtav osa võidi maskeerida hamba värvi plastiga, aga võidi jätta ka katmata – siis oli patsiendil tõeline kuldne naeratus.
Kümmekond aastat hiljem hakati kulda kasutama koos plaatina või pallaadiumiga. Nii sündis palju kõvem, kuid värvuselt hallikasvalge sillaalus. Selle peale sulatati portselankate, nii jäi sild ise peaaegu märkamatuks. See nn metallkeraamiline sild on siiani üldlevinud. Kuna metallkeraamiline sild võib hakata aja jooksul ebaesteetiliselt tumenema, siis otsitakse uusi piisavalt vastupidavaid asendusaineid, või proovitakse hakkama saada üldse ilma metallita.
Umbes aastal 2000 kerkis selliseks aineks tsirkoon – täpsemalt ütriumoksiidiga stabiliseeritud tsirkooniumdioksiid. Tsirkooniumist sild kaetakse portselaniga. Perspektiivne on ka klaasfiiber.
Kuigi tsirkoonium on materjalina igati hea, kaasneb temagagi vana probleem – tema kasutamiseks tuleb „tugipiilareiks” ohverdada tühiku servades olevad täiesti terved hambad. Need lihvitakse kuuekraadise nurga all koonusekujuliseks, mille peale siis liimitakse silla äärmised postid, st neile pannakse peale kroonid.
Et servahambad saaks jätta puutumata, on viimastel aastatel hakatud sillamaterjalina kasutama klaaskiudu. Tühiku külghammaste külge või mõnel juhul külgmiste hammaste välispindade peale liimitakse laminaatmatt, mis kõvastumise järel saabki silla aluseks. Sellele saab siis omakorda liimida täiesti ehtsa väljanägemisega plasthamba.

Otse luusse
Eespool mainitud kunstjuurega hambad ehk hambaimplantaadid kinnitatakse aga otse lõualuusse. Sel juhul ei saa kõrval asuvad hambad viga.
Hambaimplantaadi tähtsaim osa on juur, milleks on titaanist kruvi. Selle paigaldamiseks puuritakse kirurgilise puuriga avaus otse lõualuusse ja kruvi keeratakse mehaaniliselt paigale.
Esimesed titaanjuured võeti kasutusele 1960ndail. Neid on väga erinevaid, nagu ka nende peale pandavaid kroone. Enamasti pannakse titaanjuurele tsirkooniumist või titaanist valmistatud osa, mis moodustab hamba tüve. Sellele asetatakse keraamiline hambaosa, mis näeb suus välja nagu ehtne hammas. Tänu 3D-ülevõtetele ja arvutis planeerimisele saab kõik vajaliku teha enne paigaldamist ja suhu sobitamist.

Oma hambad kasvavad asemele
Kuigi implantaaditehnika areneb jõudsalt, on sellel omad probleemid. Titaanist hambal puudub sidekoeline ühendus lõualuu ja hambajuure vahel, mille tõttu ei ole võimalik hamba asendit korrigeerida. Juur on lõualuus tihedalt kinni nii nagu ta paigaldati ja seetõttu ei saa näiteks seda panna kasvavale lapsele. Praegu küll uuritakse, kuidas oleks võimalik titaanist juure ümber kasvatada sidekude, kuid läbimurret ei ole toimunud.
Tulevikus on ehk võimalik inimesele kasvatada uusi omi hambaid. Tüvirakkudega tehtavad katsed moodustavad tähtsa osa selles uurimustöös ja viimasel ajal on kuulda pidevalt uusi avastusi. Katsetes on õnnestunud hiirtele puuduva hamba asemele istutada rakutehnoloogia abil saadud hambaalge, millest on kasvanud täiemõõduline hammas. Inimese hammaste kasvatamiseni on veel üksjagu minna, aga pikk tee on juba ka käidud.
Igatahes hamba kasvamist juhtivaid geene otsitakse praegu agaralt ja võib juhtuda, et teooriast jõutakse praktikani loetud aastatega.

Sarnased artiklid