Nutikad multi-kombid
Tormi Soorsk
14.11.2005

Tean mitmeid mehepoegi, kellel taskus, vööl või auto kindalaekas igaks elujuhtumiks sobiv mitmefunktsiooniline tööriistakomplekt – just nii võiks neid taskunugade "rikkamaid vendi" korrektsuse huvides nimetada. Selle loo ajendiks sai aga fakt, et paljud kangema poole esindajad pole siiski nende väärt riistadega tuttavadki, sina peal olemisest rääkimata.

Esiisade murumängudest on meelde ja keelde jäänud väljendid “kaelkooku vedama” ja “üle õrre vedama”. Esimese puhul olid kaks meest kui metsapulli ninapidi vastamisi neljakäpuli maas, rihm ümber pingutusest tumepunaseks tõmbuvate kaelte, ja suure ähkimise ja puhkimisega püüti vastane kas üle vahejoone tõmmata või teise “kael sirgeks” vedida. Ega teine mäng esimesest põhimõtteliselt palju erinenud – üle parrepalgi (rehetoa tala) heideti jäme nöör, üks ots seoti ühe, teine teise võistleja vöö ümber ja jõukatsumine algas. Võitis see, kes teise jalad maast lahti sai. Kõlbaks vist tänapäevalgi seltskonnas-suvepäevadel taaselustada?!
Just sellised kujutluspildid kerkivad tahes-tahtmata silme ette, kui mõte peatub Leathermani ja Victorinoxi peal. Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal… Need kaks firmat on maailmas teiste taolisi tooteid pakkuvate kaubamärkidega võrreldes endale sellise edumaa rebinud, et konkurentsikartust vist põdema ei pea. Kui aastaid tagasi siin-seal erialaajakirjad võtsid veel ette teste, kus selliseid tööriistu proovile pandi, siis pole uuemal ajal neid silma ette jäänud – pole ju midagi testida, kui võitjad ette teada.
Kindlasti peaks selline tööriist olema meestel, kes satuvad sageli väga erinevatesse situatsioonidesse, näiteks sõdurid, matkajad, kala- ja jahimehed või kes veel, ja kogukaid tööriistakotte kaasas kanda ei soovi. Aga sobib see ta linnamehele, eriti kui büroos või mujal miski putitamist vajab.
Leatherman

See nüüdseks üle maailma tuntud firma sai alguse aastatel 1975–1976. Vietnami sõjast eluga pääsenud, kuid sõjataaka veskikivina endaga kaasas kandev noor mees Tim Leatherman otsustas end veidi tuulutada. Selleks võttis ta ette automatka mööda Euroopat ja reisivahendiks vana Fiat 600. Auto oli ta saanud ainult 300 dollari eest – sõjast tulnud mehel pole ju rahaga laiutada –, aga selle raha eest ei saa ka erilist autot. Sõiduk vajas pidevalt pisiparandusi, kuid mees suutis sellega ikkagi üheksa kuu jooksul kakskümmend riiki läbida. Kuid mida mehel ei olnud, need olid remonditöödeks vajalikud riistad (eriti sageli kippusid lekkima lõdvikud-voolikud). Tal oli vaid tavaline taskunuga, millest jäi väheseks. Eriti teravat puudust tundis ta näpitsatest. Nii tekkis tal idee valmistada igast olukorrast välja aitav kombineeritud tööriist. Et asi paremini õnnestuks, tegi ta reisi jooksul pidevalt märkmeid, milliseid tööriistu oleks vaja läinud. Teheranis hotellitoas valmistas ta kartongist ka juba esimese mudeli.
Tagasi kodus, jätkas ta sellise paljusid tööorganeid sisaldava ühtse riista kallal nuputamist. Olles erialalt insener, suutis ta idee tasandil palju välja mõelda, aga natuke hätta jäi praktilise teostusega. Tema juristist vend aitas rahaliselt nii palju, et mees sai end täiendada ka mehaanika poolelt. Tuli teha sadu prototüüpe, saamaks aru, kuidas kõik kõige paremini ühte töövahendisse kokku pakkida, aga samas oleks ka usaldusväärne tööriist, mitte mänguasi. Ka oli ta seadnud endale eesmärgi, et kõik tööorganid kasutamisasendis lukustuks – keegi ei tahaks vabatahtlikult sõrme kokkuplõksatava tera vahele jätta. Naisele oli ta küll lubanud, et kõigeks selleks kulub mõni kuu, tegelikult, nagu Leatherman eneseirooniaga ütleb, läks vist natuke kauem.
Esimesed variandid olid üsna äpud, aga 1979. aastal jõudis ta niikaugele, et peos olev riist nägi välja üsna sedamoodi, millisena looja teda näha tahtis. Veelgi enam – seda ehk tahavad teisedki osta?! Paraku näitas järgmine aasta, et kõik pole nii lihtne. Tal oli küll patent nr 4 238 862 ja kõik oleks pidanud sujuma, aga tööriistatootjad pidasid toodet liiga palju noaks ja noatootjad liiga palju tööriistaks. Ei jäänud siis muud üle kui tuli koos kolledzikaaslase Steve Berlineriga luua 1983. aastal oma firma, Leatherman Tool Group ja panna Oregonis alus tootmisele. Ukse tellimustele lükkas lahti üks kataloog, mille tagakaanel uue toote, Leatherman Pocket Survival Tool (PST) tutvustus just jõuludeks inimesteni jõudis. Mõni aasta hiljem, 1986. oli aeg küps välja tuua järgmine mudel, Mini-Tool, sest PST müük läks mühinal. Mini on komplekt, kus kõige väiksemas võimalikus suuruses on tööriistana peidus ka täisväärtuslikud näpitsad.
1994. aastal oli firmas üle 200 töötaja. Kaks aastat hiljem muudeti toodete disaini – käepidemete selg tehti ümaramaks, enam tarvitatavad tööriistad tehti kergemini leitavaks. Edu jätkus, 2001. a oli tööl juba üle 400 inimese. Sel aastal toodi välja ka anodeeritud alumiiniumist tooted, mis muutsid toodete paleti värviküllasemaks. Toodete nimistus oli siis juba tosin nimetust. Tim Leatherman ise suhtus asja nii, et värvid värvideks, kvaliteet ehk Leathermani toodete usaldatavus peab olema esmatähtis.
Möödunud aastal lisandus veel kuus uut mudelit ja kasutusse võeti titaan, praegu on tootmises 23 erinevat nimetust. Tööriist valmistatakse väga läbimõeldult – kuni selleni välja, et armee vajadusteks toodetavad noad tehakse mati pinnaga, et juhuslik valgushelk ei reedaks kasutaja asukohta vaenlasele (paljude armeede sõdurid ja ÜRO rahuvalvajad kasutavad neid nuge, ka meie Estpla sõdurid on nendega varustatud).
Ühe multi- ehk kombitööriista valmimiseks tuleb teha umbes 300 erinevat tööoperatsiooni. Müügiesindusi on 80 riigis, sh ka Eestis, iga minut müüakse maakeral kuus toodet ehk aastas üle 7 miljoni sellise tööriista.

Tööriist igaks otstarbeks

Eeldusel, et mitte igaüks pole veel seda küllaltki kallist (sõltuvalt mudelist 400–2400 krooni) tööriista käes hoidnud või ostmisvääriliseks pidanud, vaataks, milline siis on tüüpiline Leathermani nuga.
Kohe tuleks ära öelda, et Leathermani nugadele antakse 25aastane garantii ja juhuslikult purunenud detailid vahetatakse uute vastu välja. Muidugi mitte siis, kui omanik on pannud sihilikult noa headuse proovile, asetades ta läheneva rongi ette raudteerööpale (see näide on elust enesest).
Kõigi Leathermanide tähtsaim osa on täismõõdulised näpitstangid, mille käepidemeisse on peidetud ülejäänud “abilised”. Näpitsatega koos on elektrijuhtmelt isolatsiooni eemaldaja ja traadilõikur vägagi jäikade traatide katkihammustamiseks.
Lihtkruvikeerajaid on tavaliselt kolme eri suurust, lisaks 1-2 ristpeakruvikeerajat.
Viil võtab ühelt küljelt puud, teiselt metalli, kusjuures uutel mudelitel on tegu teemantviiliga. Mõnel mudelil on viili keskel soon õngekonksude teritamiseks (ka on mõne pikema töövahendi, näiteks sae otsas sälk kala neelust õngekonksu väljalükkamiseks).
Nuge on tavaliselt kaks, liht- ja hammasteraga, tera pikkus enamasti 6–7 cm.
Saag tundub vaatamisel mänguasjana, kuid saab edukalt hakkama nii kuivanud puu kui luu saagimisega.
Täies ulatuses lahti võetuna moodustub enamasti 20–22 cm pikkune joonlaud. Kasutades naasklit ning väikest kruvikeerajat, saab moodustada sirkli.
Veel on komplektis käärid, purgi- ja pudeliavaja, tongi- ja klemmipress ning muudki – igal konkreetsel mudelil on erinevad lisasid. Peale selle veel abikomplektid nagu Tool Adapter, mis pigistatuna olemasoleva Leatermani noa poolte vahele, annab võimaluse kasutada kõiki poes müüdavaid kruvikeerajaotsikuid ja seda kolmes eri tööasendis.
Firma on mõelnud ka naistele, sest põhiomadustelt teistega võrreldav Mini Tool kaalub vaid 113 g ja mahub igasse ridiküli. Veel paremini sobib naistele Micra, mis kaalub alla 50 grammi ja sisaldab paljusid naiselikke töövahendeid (näpitsate asemel käärid, lisaks pintsetid, võtmerõngas jne).
Kõige esimene, siiani tootmises olev Pocket Survival Tool kaalub 148 grammi, teiste mudelite kaal on umbes sama. Pihku istuvad nad hästi, ka pikaaegsel kasutamisel ei ole ebamugavad. Selle lõigu võiks lõpetada tõdemusega, et tänavu märtsis sai firma mudel New Wave Saksamaal IWA messil (jaht, sport, vaba aeg) auhinna ja nimetati omasuguste hulgas parimaks.
Lisainfot leiab: www.leatherman.ee, www.leatherman.com.

Victorinox

Kui Leathermani nuga vaadates kerkib kujutlusse tunkedes töömees, kelle vöörihma külge või parkunud kämblasse tundub see vägagi sobivat, siis enamik Victorinoxi tooteid on selgelt orienteeritud elegantsile, seega otsiks tulevast omanikku just nn pintsaklipslaste hulgast. Aga esmamulje on sama petlik kui Leathermani toodete seostamine vaid töömehega, välise sära taga peitub sama tõsiselt võetav sisu nagu eelmisegi firma omadel – näiteks Victorinoxi Swiss Tool on ka väliselt äravahetamiseni sarnane Leathermani mudelitega.
Multitööriistad on siiski vaid üks osa Victorinoxi tootevalikust. Päevas toodetakse 110 000 nuga, neist 35 000 majapidamis- ja köögiriistadena (lisaks kodukasutuses olevatele nugadele tarvitavad selliseid professionaalseid terariistu ka meie liha- ja kalakombinaadid). Taskunugade tootmises on firma haaranud maailmas koguni umbes kolmveerandi turuosast, möödunud aastal osteti ära suurem konkurent Wengeri firma näol.
Kuna kogu maailmas tuntakse Victorinoxit just elegantsete nn ohvitserinugade järgi, siis peatuks eeskätt neil.
Šveitsi armeed oli kuni 19. sajandi lõpukümnenditeni nugadega varustanud Solingeni töökoda Saksamaal, kuid siis sai šveitslasel Karl Elseneril hing täis: kas me siis ise ei oska nuge teha? 1891. saigi armee temalt esimese partii nuge, enne seda olid valminud noad tudengitele, kadettidele ja farmeritele. Et sõduri nuga oli suhteliselt raske ja robustne, siis disainiti ohvitseridele elegantsem mudel. Kui sõduri noal olid lõiketera, naaskel, konserviavaja ja kruvikeeraja, siis ohvitseride omale lisati veel väiksem tera, näiteks pliiatsite teritamiseks, ning korgitser – teadagi milleks.
Tänu suurepärasele disainile, usaldusväärsusele ja otstarbekusele kogus see mudel otsemaid suure populaarsuse. Peagi ilmus mudel, kuhu olid lisatud käärid ning saeke. Järgmistes mudelites peitusid küüneviil, hambaork, näpitstangid, metallisaag, viil, kalasoomuste riiv koos konksueemaldajaga, joonlaud, kruvikeeraja, võtmerõngas ja suurendusklaas. 1909. aastal andis Šveitsi valitsus loa märgistada noa käepidemed riigi sümboli _veitsi ristiga, et eristada seda võltsingutest.
Nimetus Victorinox on tuletis Karl Elseneri ema nimest Victoria + inox, mis tähendab roostevaba terast. Praegu juhib ettevõtet Elseneri perekonna viies põlvkond. Firma on oma toodete kvaliteedis nii kindel, et annab neile ELUAEGSE garantii. Küllap õigusega, sest kvaliteeditunnustena terasse pressitud kirjaga VICTORINOX SWITZERLAND ja käepidemel _veitsi risti kandev nuga on vallutanud kogu maailma. Ameerika presidendid L. Johnson, R. Reagan ja G. Busch seenior kinkisid oma monogrammiga Victorinoxi nuge külalistele, sama teevad loomulikult Šveitsi enda riigitegelased ja diplomaadid. Väärt nuga jätab kingi saajale kinkija nime meelde. Need noad on olnud ja vastu pidanud ka põhjapoolusel, Džomolungmal (Mount Everest), Amazonase troopilistes vihmametsades, aga ka NASA kosmosesüstikute standardvarustuses. Ka on nad paljude sõjavägede, sh Eesti, Läti, Leedu ja rahuvalvajate kasutuses. Noad on näidistena esindatud New Yorgi kaasaegse kunsti ja Müncheni rahvusliku tarbekunsti muuseumis.
Praegu on saadaval üle 100 mudeli erinevaid nuge. Nende hinnad kõiguvad alates 120 kroonist kuni umbes 2500 kroonini (Swiss Tool). Kõige täiuslikum mudel on Swiss Champ, kus on erinevaid tööorganeid 33. Nuga koosneb 64 osast, kuid kaalub seejuures vaid 185 grammi ja sobib sellisena hästi nii taskusse kui kätte. Mitmed funktsioonid on koondatud ühte: pudeliavaja on ühtlasi juhtmekoorija ja lai kruvikeeraja, konserviavaja aga ka kitsas kruvikeeraja. Tangidel on traadilõikaja ja -painutaja, küüneviil on koos küünepuhastaja, rauasae ja rauaviiliga.
Igaüks leiab lisainfot aadressilt www.victorinox.ee – muuseas, see on suurepärane näide veebileheküljest, kus ei ole midagi liigset ja kõik on kergesti leitav.

Mehed, kellel selline kombitööriist olemas, kommenteerivad asja tavaliselt nii: algul rippus see mul vööl või koormas taskut enamasti niisama, aga mida aeg edasi, seda enam hakkasin nuga tarvitama ja hindama. Ja nüüd ei kujuta teistmoodi enam ettegi.

Sarnased artiklid