C-kassett

Aleksi Herttua
29.10.2019
Karin Schmidt / Pixelio.de

Kui tänaste noorte jaoks on internet midagi iseenesestmõistetavat, siis 40 aastat tagasi sai tõeliseks hitiks nn kompaktne audiokassett ehk C-kassett – Compact Audio Cassette.

Sinnamaani oli tulnud muusikat kuulata raadiost või mässata suurte lindirullidega. Philipsi arendustiim eesotsas Lou Ottensiga alustas lindirullide väikesesse karpi mahutamisega aastal 1962 ja maailmale esitleti miniatuurset (10 x 6,3 x 1,3 cm) C-kassetti 1963. aasta 30. augustil Berliini Raadio Show’l, mis on täna tuntud kui IFA. 

3,81 mm laiune lint liikus ühelt väikeselt rullilt teisele kiirusega 4,76 cm/s, mida kvaliteetse muusika taasesituseks polnud üldse palju. Algselt oligi kompaktkasseti rolliks peamiselt kõne salvestus, aga tehnoloogiate arenedes sai võimalikuks ka järjest kvaliteetsem muusika salvestamine. Lindil oli neli salvestusrada, korraga sai neist esitada kahte – kas siis üht stereorada või kaht monorada. Ülejäänud radade jaoks tuli kassett oma pesas ringi keerata või pööras end ringi magnetofoni helipea ning muutis lindirullide suunda (nn auto-reverse).

Philipsiga konkureerisid ka Telefunken ja Grundig, aga võidu tagas esimesele diil Sonyga – nimelt nõustus Philips loobuma litsentsitasust selle nimel, et C-kassett ka Jaapanis hoo sisse saaks. Täpselt nii ka juhtus – juba aastaks 1968 oli maailmas müüdud üle 2,4 miljoni kassetimängija ~80 tootja poolt.

Kui Sony aga aastal 1979 tutvustas maailmale esimest tillukest kassettpleierit Walkman, algas kaasaskantava muusika ajastu. Kassetid olid saadaval nii eelsalvestatud sisuga kui päris tühjadena – kusjuures ise sai salvestada mõlemale. Inimesed said salvestada kassettidele nii omaloomingut kui ka raadiotest ja plaatidelt oma lemmikmuusikat ja -saateid, jagada neid sõpradega ja kuulata millal ja kus iganes. Kõik see ei jäänud tähelepanuta ka muusikatöösturitel ning kaheksakümnendatel oli juba tõsine hirm, et kompaktkassett tapabki muusikatööstuse.

Kaheksakümnendate algul saabunud CD ehk Compact Disc (mille autoriteks Philips ja Sony) pani küll aluse digitaalsele muusikasalvestusele, aga igamehe-arvutisse jõudis see alles 90ndate teises pooles. Seni oli muusika avaldamiseks kaks viisi – kas n-ö kvaliteetne vinüülplaat või siis mõnevõrra kvaliteedis järeleandmisi tegev kassett. Viimase tootmine oli aga kordades odavam „vinüülist” ja paljud, eriti hip-hop-bändid, valisid lihtsama ja odavama vastupanutee ning salvestasid oma muusika ise kassettidele.

Nüüd on samad hirmud seoses striiminguteenustega ja ega polegi teha muud, kui tõdeda, et ajad muutuvad, aga „rõõmud” jäävad.

Vinüülplaat teeb praegu jõulist comeback’i – kas selles tuules võiks taaselustada ka kompaktkasseti? Lou Ottens tõdeb dokumentaalis „Cassette: A Documentary Mixtape“ (2016), et tema kompaktkasseti surematusse siiski ei usu. Tuleb aga tunnistada, et sahisevas ja kuluva lindiga kompaktkassetis on peidus omamoodi soojus ja sõbralikkus.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid