- Canyon Stoic 4
- Giant Fathom 29 2
- Marin San Quentin 2
- Orbea Laufey H30
- Trek Roscoe 7
Võrdluseks
-
Kona Honzo DL
Ajaloos ei pruugi minna kuigi kaugele tagasi, jõudmaks aega, mil suurem osa metsaradadel nähtavatest jalgratastest olid jäiga päraga. Tehnika arenes, valik laienes, hinnad muutusid – ja nüüd on seis vastupidine; jäiga päraga rattad on jäänud vähemusse. Siiski on neil nüüdki maastikurataste seas oma koht olemas.
Jalgrataste liigitus on aja jooksul üha detailsemaks läinud. Algul räägiti lihtsalt maastikuratastest, seejärel jäigast pärast ja täisvedrustusest, nüüd iga üldisema tüübi all neli kuni kuus täpsustavat lahtrit – olenevalt sellest, millest lähtutakse.
Jalgratta ostjale võis selline olukord segasena tunduda, aga veidigi põhjalikum liigitusega tutvumine teeb oma vajadustele ja eelistustele vastava ratta leidmise lihtsamaks. Täpsemast jaotusest rääkides võib öelda, et trail-ratas on vahelduvale maastikule sobiv maastikuratas, ehk siis selline, mis saab hakkama ka seal, kus kergliiklusteed puuduvad.
Trail-ratas on seega universaalne sõiduvahend, mis kasutab tõhusalt ära pedaalidele rakendatud jõu, ei karda ka keerulist laskumist ja saab vähemalt asjalikul tasemel hakkama ka mäkketõusuga.
Kasutatavus ei piirdu vaid maastikuga, sest jäiga päraga maastikurattad sobivad ka linna, olgu siis igapäevaseks kasutamiseks või tööl käimiseks. Tõsi, siis tuleks krossirehvid siledamate ja kergemini veerevate vastu vahetada.
Jäiga pära üks eelis on pedaalidele rakendatud jõu täielik ärakasutamine, vähimgi osa sellest ei lähe vedrustuse õõtsumises raisku. Sellise ratta raam on oma ehituselt lihtsam, projekteeritud maastikule ja hinna poolest soodsam.
Ei saa muidugi loota, et testirühma suhteliselt mõõduka hinnaga rattad lööksid kompromissitult kõiki samadele aktiivsetele harrastajatele projekteeritud täisvedrustusega rattaid. Jäikpärade omadused on teised ja valik nende seas on kiiduväärselt lai.
Harrastusele laiemas plaanis vaadates tuleks tähele panna, et algajale maastikusõiduhuvilisele on jäiga päraga trail-ratas soodsam valik nii hinna ja kvaliteedi suhte kui ka sõidutehnikat õpetavate omaduste poolest.
Sõidujoonega peab olema täpsem kui täisvedrustusega rattaga, see õpetab trajektoori valimist. Kiirust saab koguda maastikuvorme kasutades, ei pea kogu aeg väntama, kivisel pinnal ja laskumistel tuleb sõita ettevaatlikult. Seal, kus täisvedrustusega võib jalad lihtsalt paigal hoida, annab jäikpära vahetu ja enamasti ka õigesse suunda juhtivat tagasisidet.
Testi leiad juunikuisest Tehnikamaailmast. Või vt pdf-kujul.
