Nagu lennuõnnetuste uurimise puhul ikka, võivad pärast õnnetuse põhjuste väljaselgitamist järgneda soovitused lennuohutuse parandamiseks. Ehk siis reeglite karmistamiseks, mida veteranpiloodid pelgavad. Samas on karmimate lennureeglite kehtestamisest tõusnud kasu ning praktiliselt saavutatud olukord, kus lennusõu ajal lennuk vaatajate sekka enam ei kuku.
Lennuk peab lendama
Vaatamata aeg-ajalt uudiskünnist ületavatele teadetele õnnetustest veteranlennukitega on nende piloodid veendunud piisavas ohutustasemes. Lennukid on küll vanad, kuid eeskujulikult hooldatud, tagasihoidlik lennutundide arv lubab neil lennata veel aastakümneid.
Lenduridki on ülimalt kogenud, nende lennutundide arv teeb silmad ette paljudele praegustele pilootidele. Selline on nende sõnum. Seetõttu tuleks nende meelest vältida võimalikke lisapiiranguid, sealhulgas ka huvilendude korraldamisel.
Astudes veteranlennuki pardale, peaks iga reisija olema ise võimeline hindama võimalikku riski ning vastutama oma otsuse eest. Sõnakamad veteranpiloodid on isegi väitnud, et mittelendav lennuk on surnud lennuk ja muuseumisse viies saab temast vaid teatud kogus vanametalli mingis angaaris.
Arvukad lennundusmuuseumid
Paljud aga ei jaga arvamust, et lennuk muuseumis on väärtusetu. Lennundusmuuseumite populaarsus kinnitab huvi lennuvahendite vastu ka siis, kui nad on oma viimase lennu juba teinud. Mittelendamise korvab võimalus lennuvahendeid päris lähedalt uudistada, mõnda võib isegi sisse minna ja seal ringi vaadata. Paljude lennundusmuuseumite lähedal asub lennurada, tänu millele võivad muuseumi kollektsioonis olla ka mõned lennukorras õhusõidukid, mida pidulike sündmuste puhul lendama lubatakse.
Kui aga mõnest haruldasest lennukist on alles jäänud vaid üks või mõni lendav eksemplar, tekib õigustatud küsimus, kas tuleks neid tehnikaajaloo jäädvustamise huvides hoopis muuseumihoone sees turvaliselt säilitada?
Koopialennukid
Lennuüritustel osalevad I maailmasõja aegsed mudelid on reeglina koopialennukid. Jooniste põhjal saab toota originaaliga äravahetamiseni sarnase lennuvahendi, tänapäevane tehnoloogia annab selleks üha paremad võimalused.
Tõeline lennundusspetsialist loomulikult oskab teha vahet originaalil ja koopial, tavaspetsialist lihtsalt teab kasvõi registritunnuse alusel, millal on tegemist koopialennukiga. Lennusõu tavakülastaja ei pruugi hoolida sellise vahe tegemisest ja naudib sajandivanuse lennukimudeli lennu jälgimist sõltumata õhusõiduki tegelikust ehitusaastast.
Koopialennukeid valmistatakse lähtuvalt tellija soovist kas lendamiseks või muuseumikogu täiendamiseks. Eestis Nurmsi lennuklubis on valminud kaks tähelepanuväärset koopialennukit. Rootsi lennundusfanaatikule Pierre Holländerile valmistati Ryan NYP „Spirit of St. Louis“ lennuki lendav koopia. Nii sai rootslane kogeda tunnet, mis oli Charles Lindberghil maailma esimesel soololennul üle Atlandi ookeani. Meie Meremuuseum soovis seevastu lennuki Short 184 koopiat oma väljapaneku jaoks.
Nende lennukite saatus on erinev, Short on endiselt muuseumis, Ryan registritunnusega ES-XCL kukkus alla 31. mail 2003 Inglismaal Coventry lennusõul ja tema omanik hukkus õnnetuses.
Aeg annab arutust
Kõige populaarsemad veteranlennukid on toodetud eelmise sajandi keskel ja nende vanus on seega kolmveerandsaja aasta kandis. Lennukeid hooldab ja lendab nendega peamiselt pensioniikka jõudnud või sinna jõudev põlvkond, kelle isad suures sõjas osalesid. Kui nende jaks raugeb, siis on üha raskem leida spetsialiste, kellel on piisavalt oskusi ja innukust tolle aja masinate lennukorras hoidmiseks.
Muuseumite kogud saavad ajapikku täiendust, veteranlennuki staatusesse hakkavad jõudma esimese põlvkorra reaktiivlennukid. Nende lennus hoidmine on aga üsna kulukas hobi.
