Volvo on lubanud, et peagi pole tal mudelivalikus ühtegi mitteelektriseeritud mudelit. Esialgu ei tähenda see siiski veel üleminekut 100% elektriautodele, selles kontekstis sobivad elektriautode sekka ka erinevad hübriidmudelid. Küll aga peaksid 2025. aastaks elektriautod moodustama poole Volvo üleilmsest müügimahust.
Pistikhübriid on hübriidautode maailmas kõige lähedasem „päris“ elektriautole, sest ehkki põhiliseks jõuallikaks jääb siin sisepõlemismootor, saab sellist autot sarnaselt elektriautole ka vooluvõrgust laadida.
Mudelitähis T5 äsja Eestisse jõudnud pistikhübriid-XC40 nimes võib veidi segadusse ajada, sest sellise tähe-numbrikombinatsiooniga mudeleid on nüüd Volvol valikus lausa kaks. Juba varem hinnakirjas olnud tava-T5 tähistab 247 hj nelikveolist XC40 mudelirivi tippmudelit, värsket pistikhübriidi eristab sellest lisatähis Twin Engine.
Uustulnuka bensiinimootor on laenatud XC40 T3-lt. Erinevalt teistest XC40 versioonidest, mis kõik kasutavad 2liitriseid neljasilindrilisi jõuallikaid, on neil kahel piltlikult üks silinder maha lõigatud ja saadud seega 3silindriline 1,5liitrine bensiinimootor.
Teiseks põhimõtteliseks erinevuseks on 60 kW püsimagnetiga sünkroonmootor, mis asub bensiinimootori kõrval ja töötab kombineeritult 7käigulise automaatkäigukastiga.
Elektrimootorit toitev 10,7 kWh akut laetakse kas 3,6 kW laadimisvõimsusega kas Type 2 pistiku või selle puudumisel tavalise 230 V koduse seinakontakti abil – aega kulub vastavalt 3 ja 5 tundi. Nagu pistihübriididel tavaline, siis kiirlaadimisvõimalust ei ole, ent arvestades pisut üle 40 km läbisõiduulatust, pole see ka kuigi oluline – kui paljud Tallinnast Tartusse sõites ikka iga vähem kui poole tunni tagant laadida tahaksid.
Summaarne võimsus on „topeltmootoril“ pisut suurem ehk 262 hj, käike automaatkastis aga mitte 8 vaid 7 ning auto ise on esiveoline.
Kui vasakpoolsele esitiivale lisandunud laadimisava mitte arvestada, siis väliselt on XC40 T5 Twin Engine täpselt samasugune nagu ülejäänud CX40 versioonid. Küll aga on erinevusi autos sees, sest elektri lisandumine tähendab muudatusi näidikuplokis, mille kujustus muutub ka sõltuvalt kasutatavast sõidurežiimist.
Lülitumine bensiini- ja elektrimootori vahel käib sisuliselt tähelepandamatult. Kõige kindlamalt saab aru, millega parajasti sõidetakse, kas armatuurlaua näidikuplokist või keskkonsooli ekraanilt.
Pistikhübriidi (olgu siis konkreetne Volvo või mõni teine mark-mudel) ostmise mõttekus või mõttetus jääb meie oludes puhtalt Exceli põhiseks küsimuseks. Sõltuvalt varustustasemest on XC40 T5 Twin Engine´i baashind vahemikus 44 400-49 050 eurot ehk siis üsna samas hinnas „tavalise“ T5-ga.
Nii mõneski riigis tähendab laadimisvõimaluse olemasolu maksusoodustusi, Eestis aga mitte. Nii et kui elektrilises režiimis võimaldatav 42 km läbisõiduulatus piisav ja sobivalt ka laadimisvõimalused olemas, on point täitsa olemas. Samas ei ole pistikhübriidi näol tegu elektriautoga ning nii ei laiene talle nt parkimissoodustused ja tal ei ole asja bussiradadele. Plussiks on samas jälle see, et pikema sõidu korral ei pea arvestama teeäärsete kiirlaadijatega ja sõit saab tehtud täiendavate lisapeatusteta.
Kõige jaburamaks näitajaks pistikhübriidide juures on nende ametlik kütusekulu number. XC40 T5 Twin Engine´i puhul lubatakse selleks 2,0-2,4 l/100 km. Tõesti, esimese 100 km puhul võib see tõesti nii olla, aga kui sõita 200 või 300 km või 400 km, räägime igati tavalisest 7-8 l/100 km olevast kulunumbrist – seda enam, et võrreldes nn vana kooli autoga tuleb siin ju veel toekat akuplokki kaasa vedada. Aga samas kui võtta ühikuks mitte l/100 km vaid nt l/40 km, on kütusekulu ju hoopis ümmargune null. Seega tulekski valida oma sõitudele sobiv ühik ja arvestada nii nagu parajasti tarvis on!
