KEHATERMOMEETRID
▪ Rossmax TG120
▪ Beurer FT09
▪ Geratherm Classic
▪ Medisana FTC
▪ Omron Flex Temp Smart
KÕRVA- JA OTSMIKUTERMOMEETRID
▪ Braun IRT6080 ThermoScan
▪ Motorola Smart Forehead
▪ Nedis PETH112DWT
▪ Omron Gentle Temp 720
▪ SilverCrest SFT 76
Kehatemperatuuri täpseks mõõtmiseks on olemas nii skaalaga kui digitaalsed termomeetrid, mis mõõdavad palavikku traditsiooniliselt kaenlaalusest või suust. Aina populaarsemad on aga kontaktivabad termomeetrid, mis mõõdavad temperatuuri kõrvakanalist või otsmikult vaid hetkega.
Digitaalseid mõõtjaid on elavhõbetermomeetrite kõrval juba ammu saada olnud, kuid traditsiooniliste vedelikupõhiste kraadiklaaside populaarsus on endiselt säilinud. Vanad elavhõbedat sisaldavad termomeetrid olid müügil 2007. aastani, kui Euroopa Komisjoni määrus keelas nende müügi isiklikuks kasutamiseks nende toksilisuse tõttu. Mürgine elavhõbe on asendatud uue elavhõbedasarnase sisuga, mis koosneb peamiselt galliumist, indiumist ja tsingist või tinast.
Vedelikuga on vaja piisavat mõõtmisaega
Tavalised vedelikuga kraadiklaasid põhinevad soojuspaisumisel. Digitaalse termomeetriga aga kasutatakse andurit, mis on tavaliselt kitsale mõõtevahemikule häälestatud termistor.
Digitaalsete termomeetrite eeliseks on lühem mõõtmisaeg. Need annavad tavaliselt ise teada, kui mõõtmine on lõppenud. See käib sekunditega. Enamikul juhtudel on aga mõõdetud temperatuur ainult soovituslik, eriti kaenla alt mõõtmisel, kui tulemus võib olla liiga madal. Suu ja päraku kaudu mõõdetuna on soojusülekanne parem, seega saab sealt õige tulemuse kiiremini.
Kui kasutate digitaalset termomeetrit, siis kaenlaaluse mõõtmise puhul tuleks seda hoida vähemalt sama kaua kui traditsioonilist kraadiklaasi, ehkki tootjad pakuvad neile vajalikku mõõtmisaega erinevalt.
Soojuskiirgust mõõtvad termomeetrid on töövalmis hetkega
Uuemad hetkega näitu teatavad termomeetrid kasutavad infrapunakiirgust ehk termilist kiirgust. Infrapunatermomeetrid mõõdavad tundliku anduriga keha pinnalt kiirgavat soojuskiirgust kas kõrvas või otsmikul; mõõteriista ei pea naha vastu panema, vaid mõõdetakse naha kohal.
Infrapunaanduri tuvastamisala on ette nähtud temperatuuri mõõtmiseks sisekõrva kanali ja kuulmismembraani pinnalt. Seda liiki termomeetrit on väga hõlbust kasutada, kuid mõõtmistulemused võivad olenevalt mõõtmistehnikast olla ebatäpsed. Ka kõrvavaik võib tulemusi moonutada.
Kõrvatermomeetri tulemused vastavad tavatermomeetriga keele alt mõõdetud tulemustele.
Kontakttermomeetrid on üsna sarnased
Testis osutusid digitaalsed kontakttermomeetrid ja traditsiooniline kraadiklaas tulemustelt üsna sarnasteks.
Erinevused olid väga väikesed, kui kehatemperatuur oli normi piires. Ükski digitaalne termomeeter ei anna kaenla alt ega suust palavikku mõõtes helisignaali ajal maksimaalset temperatuuri, vaid see tõuseb jätkuvalt, seega peaks selliseid termomeetreid natuke kauem all hoidma. Soovitatav aeg on suust mõõtes vähemalt kolm minutit või kaenla alt kuni kaheksa minutit. Normaalse kehatemperatuuri korral olid järjestikuste mõõtmiste tulemused väga sarnased ja termomeetrite täpsuses olulisi erinevusi ei olnud.
Kontaktivabade infrapunaseadmetega on aga kõikumisi rohkem. Mõned tootjad väidavad, et näidud on seatud vastavaks suust mõõdetud temperatuurile.
Suurim kõikumine tulemustes on otsmikutermomeetritel, aga ka mõnedel kõrvast temperatuuri mõõtjatel. Kõrvatermomeetritel peaks andur olema piisavalt kitsas, et see kuulmiskanalisse mahuks, vastasel juhul erinevad mõõdetud tulemused rohkem.
KÕIK KATSES OSALENUD TERMOMEETRID töötavad hästi teatud tingimustel. Digitaalsete kontaktiga mõõtvate termomeetrite piiksudes ei tohiks kraadimist kohe lõpetada, vaid mõõtmist tuleks jätkata vähemalt neli minutit kaenla alt ja kolm minutit suust. Traditsiooniline kraadiklaas vajab natuke kauem aega.
Infrapunamõõturite kasutamine on kõige mugavam, sest tulemuse saab teada hetkega, kuid nende täpsus on väiksem. Nendega tasub teha mitu mõõtmist ja meeles pidada, et temperatuur võib erineda kuni 0,5 kraadi, võrreldes kaenla alt mõõdetud näiduga.
Tulemused leiad aprilli Tehnikamaailmast.
