Nikoni „ühed”
Glen Pilvre
04.03.2012

„Tark ei torma", aga „parem hilja kui mitte kunagi” tähendab seda, et nüüd on ka Nikoni tootevalikus asi, mis pea kõigil teistel fototoojatel olemas – peeglita „peegel” ehk vahetatavate objektiividega kompaktkaamera. Lühidalt: süsteemkaamera.

Esimesena tegi peeglivabade süsteemkaameratega käe valgeks Panasonic. Juba kolm aastat tagasi tutvustati koos Olympusega standardit Micro Four Thirds, millel sama suur sensor nagu digipeeglitel. Järgmisena hüppasid rongile Sony ja Samsung, jättes samuti „alles” APS-C-mõõtudes sensori, sest eks ole just suur sensor ju üks põhilisi (müügi)argumente. Üllatusliku käiguga tuli aga mullu välja Pentax, kelle miniatuurne süsteemkaamera baseerub hoopiski minimõõtudes sensoril. Ja suhteliselt väike on ka Nikoni 1-süsteemi sensor, mille fookuskauguse kordaja on 2,7. Eks ta nii kipub olema, et mida väiksem sensor, seda skeptilisemalt tõsisem fotomaailm uustulnukaid vastu võtab, ja nii läks ka Nikoni „ühega”. Eelarvamused on aga ühed pahad asjad – see leidis uue kaameraga nädalapäevad pilte klõpsutades veel kord kinnitust.

Kaks „ühte”
Hetkel on „ühtesid” saadaval kaks: J1 ja V1. Sisuliselt on tegemist peaaegu sama kaameraga, erinevus on pigem kere suuruses ja nüanssides. V1 on suurem, omab suurt akut (sama mis Nikon D7000-l), head optilist (elektroonilist) pildiotsijat, VGA-ekraani ning välgu kinga (või lisavarustuses). J1 on märgatavalt saledam, saadaval mitmes värvitoonis (V1 vaid valge ja mustana) ja erinevalt V1st on tal ka seesmine välk.
Mõlema kaamera tagapaneel on suhteliselt nupuvaba ning enamiku seadete (sh ka P-, A-, S- või M-režiimi) muutmiseks tuleb menüüdega tutvust teha. Menüüd on aga selged ning liiguvad kiirelt. Kiirus on üleüldse 1-seeria trump – 10 Mpx täisresolutsiooniga sarivõtte maksimumiks on 60 kaadrit sekundis. Järjest saab tulistada täpselt pool sekundit (ehk 30 kaadrit), kuni mälupuhver täis. Kiireima sarivõtte ajal autofookus ei toimi, küll aga toimib 10 fps-i puhul – mis pole ju ka sugugi aeglane. 1-s on esmakordselt kombineeritud digipeeglitelt tuttav faasipõhine ja kontrastipõhine autofookus ning see kombinatsioon peaks taaskord hetkel olema lausa maailma kiireim. Igatahes kiirelt ja sealjuures ka täpselt fookustas 1 küll, samuti on valikus ka jälgiv autofookus.
Kuidas on aga lood pildimüraga? Kusjuures üldse mitte halvad, nagu sensori mõõtude põhjal karta võis. Jah, müra on kohati näha väiksemate ISOde puhul, ent see on selline ilus müra (kui nii saab öelda) – monokromaatiline, meenutades pigem tundliku filmi „tera”, ega muutu koledaks ka suurte ISOde juures. Samuti ISO 3200 tehtud pildid on igati kenad, kenamad kui võis arvata. Auto-ISO vahemikku saab ka ise määrata, aga kahjuks ei näita kaamera enne päästikule vajutamist, milline ISO on valitud.
Miinuste hulka kuulub kahtlemata seegi, et piltide sirvimisel suumiaste säiliks – ehk kui teil on mitu portreevõtet ning olete ühe ninaotsa välja suuminud, siis erinevate piltide ninaotsi sirvida ei saa, iga pildi puhul tuleb uuesti sisse suumida.
1 „signatuuride” hulka kuuluvad ka Smart Photo Selector ehk nutikas pildivalija ning Motion Snapshot, maakeeli liikuv foto. Esimese režiimi puhul asub kaamera pildipuhvrit täitma kohe, kui päästik poolenisti alla vajutada – juba sel ajal, kui kaamera tegelikult fookustab. Kui nüüd päästik lõpuni vajutada, pakub kaamera mitmekümne kaadri hulgast viit paremat, olles ise ühe neist juba parimaks tunnistanud.
Motion Snapshot aga salvestab paarisekundilise videolõigu nn aegluubis ning lisab sellele ühe neljast eelvalitud muusikateemast. Kui esimene neist režiimidest omab isegi mingit praktilist väärtust, siis teise point jääb (vähemalt V1 puhul) küll küsitavaks – pigem oleks tühjavõitu režiimirattal võinud olla P-, A-, S- ja M-valikud.
Mõlema kaameraga saab loomulikult teha FullHD-videot ning seda salvestavad mõlemad ka väga hästi – pilt on sujuv ja terav. Mikrofoni tundlikkust saab mõlema puhul ka käsitsi reguleerida, V1-l on võimalus ühendada ka väline mikrofon.

Kas tasub?
Jah ja ei. Nikoni 1 on märkimisväärselt hästi läbimõeldud kaamera, mis teeb märkimisväärselt ilusaid pilte – autofookus, säritus ja valgebalanss on praktiliselt 100% õnnestumisskooriga. J1 eest küsitud 650 euro eest parema pildikvaliteediga (ja omadustega) digipeeglit kindlasti ei saa. Kas V1 on väärt aga 300 lisaeurot, sõltub eelkõige rahakoti omanikust. Kui see raha tuleb veidi „profima” kasutaja taskust, miks mitte – suur aku, tugev väiksemõõduline korpus, pildiotsija, (keeratava peaga) välgu võimalus ning (reguleeritava nivooga) mikrofonisisend muudavad V1 eriti sobivaks kas või ajakirjandusliku „välitöö” tarbeks. Kahju ainult, et pole keeratavat ekraani ning P-, A-, S- ja M-valikuid režiimirattal.

Sarnased artiklid