Newton, bensiinihind ja meie
Vello Kala
21.01.2006

Ajad, mil üks teadlane võis kogu maailmapildi ümber kujundada on kahjuks ilmselt möödas. Tänane teadus on tiimitöö, kus lõpptulemus sõltub paljudes maailma otstes tehtud sõltumatutest uuringutest. Kuidas tagada, et teadlased üle kogu maakera üksteise tegemistega kursis oleksid – ja kuidas teavitada teadusprobleemidest ka üldsust? Vastuse leidmiseks konverents "Communicating European Research" korraldatigi.

Eksib see, kes usub, et tõsiteadlane rahale ei mõtle. Galilei läks ajalukku mõnd läätse saviga papptorusse kleepides, ent tänased teadusseadmed maksavad teinekord uskumatult palju. See raha tuleb maksumaksjate taskust. Siit tuleneb veel üks oluline tahk teaduse populariseerimisel – et otsustada ühtede või teiste kulutuste otstarbekuse üle, peab "inimene tänavalt" olema asjaga kursis, suutma probleeme kas või lihtsustatud kujul ette kujutada, mõistma, milleks raha läheb ja mida vastav uurimissuund inimkonnale tõotab. Seega pole keerulistest asjadest lihtsate sõnadega rääkimine sugugi vaid "rahvavalgustuslik" tegevus.
Inimkonnale ei piisa, kui tegeleme vaid täna kinga pigistavate probleemidega – me peame suutma prognoosida alles küpsevaid kriise ning otsima neile lahendusi, e n n e kui loodus meile väljakutse esitab. Hoiatavaks näiteks kergemeelsusest on tilluke Nauru saareriik. Aastakümneid nautisid saarlased muinasjutulist rikkust tänu tõsiasjale, et pea kogu saar koosneb fosforiidist – väärtuslikust väetisest. Tänaseks on fosforiit otsas ning hõlpeluga harjunud naurulased surevad lagedaks uuristatud saarel nälga või üritavad Austraaliasse põgeneda. Inimkonna tulevik piiritu tarbimise jätkumisel oleks vaid näljasurm, sest oma "Austraaliat" maakera kõrval ei tiirle.
Soov meie maailmajao teadlaste tegevust koordineerida tõigi kokku mainitud konverentsi. Selle korraldas Euroopa Komisjon, ent mõistagi ei piirdunud osavõtt vaid Vana Maailmaga – kolm tuhat esindajat saabus 53 riigist, sealhulgas Põhja- ja Lõuna Ameerikast ja Aasiast.

Sinine ruut

Paljud peavad televisiooni kui mitte tähtsaimaks, siis meie igapäevaelu kõige enam mõjutanud leiutiseks eelmisel sajandil. Paraku on läinud nii, et kõikvõimalike "kirjute piltide" voos on teadussõnumil õige raske silma torgata. Küsitluste põhjal on eurooplased maailma kõige innukamad teadussaadete vaatajad. Paraku pole asi enam nii ilus, kui me ei vasta küsitlejale, vaid näpime tõepoolest telepulti. Ning ega seal suurt näppida olegi, tuntuimad populaarteaduslikud teleprogrammid tulevad üle Atlandi USAst. Sakslastel, inglastel, prantslastel ja itaallastel on küll arvestatavad rahvuslikud teadusprogrammid, ent üleeuroopaline teaduskanal puudub ning rahvuslikud ei suuda konkureerida USA gigantidega. Teaduse Euroopa ekraanidele toomine sai konverentsil selge toetuse, paraku on siit nn eurodiscovery sünnini veel üksjagu maad minna.

Näitus ja võitjad

Brüsseli Heyzeli näitusealal sai tutvuda sadade huvitavate teadusprojektidega üle kogu Euroopa ja kaugemaltki. Parimaks stendiks hääletati ITERi oma (sellest tuleb allpool juttu), parimaks foorumiks nanotehnoloogia arengut käsitlenu ning parimaks kõnelejaks sai Lars-Peter Linke Saksamaalt, kes käsitles eraraha leidmise ja kasutamise võimalusi teadustöös.

Liita või lõhkuda?

Teadusprojekte oli Brüsselis seinast seina ning neist olulisemate väljasõelumine eeldaks siinkirjutaja omast ilmselt paremini ette valmistatud aju. Aga võimatu oleks ka kõike refereerida. Valisin välja kaks projekti, mõlemad tulevikuenergia vallast. Miks? Sest tegelikult põhineb kogu inimtegevus, sealhulgas teadustöö, energeetilistel ressurssidel, mida me valdame. Ja traditsioonilised energiaallikad kipuvad ammenduma. Numbrid tanklate hinnasiltidel näitavad, et võib-olla suurim kriis inimkonna arenguloos on pigem käes kui lähenemas. Meil PEAB olema vastus küsimusele, kas elu naftajärgses maailmas on võimalik või mitte.
Üks vastusevariant on tuumaenergia, mida saab kas aatomituuma lõhkudes või neid kokku liites. See on poolesaja aasta vanune tehnoloogia, mis pole tänapäeval just väga popp. Põhjused on kõigile teada, halva maine on kujundanud lõhkumisreaktsiooni poolelt Hiroshima ja Tsernobõl, liitumisreaktsiooni poolelt aga õnneks lõhkemata jäänud vesinikupommid.
See energia pole vigadeta ega ole ka päris ohutu. Ehk saaks ilma läbi? Üsna palju on prohveteid, kes kõnelevad, et olukord, kus inimkond ja tema tarbimine aina kasvavad, maakera aga mitte ja loodusressursid hoopis vähenevad, ei saa igavesti kesta: inimene peab omaks võtma nn rohelise eluviisi, mitte tarbima rohkem, kui planeet toota jõuab. Energeetikas tähendaks see piirdumist tuuleenergia ja puuküttega – ning viimastki saaks kasutada vaid niivõrd, kuivõrd metsad juurde kasvatavad.
See on hea teooria ning näitab tõepoolest lahendust, mis võimaldaks meil sellel planeedil veel kaua elada. Ent tal on ka üks oluline puudus: see teooria eeldab inimese enese muutumist, inimolendi sündi, kes suudaks inimsoo tuleviku nimel oma elustandardit väga oluliselt langetada – ning jälgida, et lapsi ei sünniks enam, kui on nende vanemaid.
Inimese muutumist eeldanud teooriaid on ju varemgi olnud. Paraku pole neist ükski toonud muud peale pettumuse – viimasena "uut inimest" ehitanud kommunismiõpetus. Sellised ideed on ju ilusad, ent nad lihtsalt ei tööta. Mis jääb üle? Üle jääb kas liita või lahutada - kas termotuuma- või tuumaenergia.

Päikeseloojad

Lennukas luulerida? Seekord siiski pea teaduslik definitsioon. Aatomituumade liitumisel vabanev energia annab sära kõigile tähtedele taevas, meie Päikesele sealhulgas. Suudaksime seda teha oma tillukesel Maal, oleksime energiaprobleemi igaveseks lahendanud. Töö selle kallal käib. Maapealse päikese loomiseks on ühinenud pea kõik tugeva teaduspotentsiaaliga riigid. Programmi ITER raames peab valmima termotuumareaktor, täheenergia looja. Programmist kirjutasime pikemalt poolteise aasta eest (vt. TM 5/2004, lk 64). Tänaseks on selgeks vaieldud ka maise päikese asukoht – ehitustöö käib Prantsusmaal Cadarache’i lähistel. Kui ITERi projekt peaks õnnestuma, oleksime oma t ä n a s e st suurimast probleemist vabad – energianälg meid enam ei kummitaks. Mis ei tähenda, et termotuumaajastu ei võiks kaasa tuua uusi probleeme – milliseid, seda näitab tulevik.

Uuesti – ja targemini

Kolme-neljakümne aasta eest uskus inimkond kord juba, et energeetikaprobleem on igaveseks päevakorrast maas – aatomielektrijaamad andsid aina suurema osa arenenud riikide elektrist, tuumamootoriga raketid-lennukid näisid kohe-kohe ilmuvat ning pakkuvat odavat ja ülikiiret transporti. Uue ajastu sümbolina kerkis siinsamas Heyseli väljadel Atomium, küllap paljudele vähemalt pildilt tuttav hiidkeradest ja neid ühendavatest tunnelteedest moodustis, mis sümboliseerib aatomituuma. Mis aga tuli, oli Tsernobõl ja praegu on ainult soomlastel selgroogu uutele tuumaelektrijaamadele mõelda. Joon all ühel unistusel? Ei pruugi siiski nii minna. Termotuumaenergia ei tule veel homme, "maised" kütused aga lõpevad vaat et juba täna. Järelikult on vaja energiat vähemalt nn üleminekuajaks, termotuumaenergia tulekuni.
Brüsseli Atomium tuli just kapitaalremondist ning tema hiigelkerad hiilgavad taas sama kirkalt nagu neljakümne aasta eest. Sümboliseerib see ehk midagi enamat, kui vaid linna heakorda? Vastuse sellele sai projekti Raphael stendis.
Projekt Raphael tegeleb põhimõtteliselt uue tuumade lõhustumisel (Hiroshima, Tsernobõl) põhineva reaktoritüübi loomisega.
Seni kasutatakse tuumade lõhustumisenergiat vaid elektri tootmiseks. Elekter moodustab aga vaid 20% meie üldisest energiavajadusest – ülejäänu kulub soojuse tootmiseks ja transpordiks.
Raphaeli projekti eesmärgiks on luua reaktor, mis on senistest hoopis ohutum, toodab vähem radioaktiivseid jäätmeid, kasutab kütust, mida n-ö kurjad käed ei saa nii lihtsalt pommi valmistamiseks kasutada, ning eelkõige – selle toodetud energia oleks oluliselt odavam seniste tuumajaamade toodangust. Kui ITER alles otsib vastust küsimusele, kas tööstuslik täheenergia on üldse võimalik, siis Raphaeli projekti järgi ehitatud tuumajaamad peaksid energiat müüma juba 2025. aastal.
Raphaeli reaktor ei sisalda endas kuigivõrd revolutsioonilisi uuendusi. Oluliselt kõrgem efektiivsus tuleneb tõsiasjast, et praegused tuumajaamad projekteeriti eeskätt üht tootmise käigus tekkivat nn kõrvalprodukti, tuumapommi valmistamiseks vajaliku plutooniumi silmas pidades. Raphael saab olema esimene tõepoolest majanduslikel kaalutlustel projekteeritud rahumeelne reaktor.

* * *

Kas pole veider, et kaks praegu inimkonda ähvardavat kriisi on tegelikult teineteist tasa lülitavad? Aina kasvav fossiilsete kütuste põletamine ähvardab kasvuhooneefekti läbi lõhkuda meie elukeskkonna. Teine kriis, fossiilsete kütuste lõppemisest tulenev energianälg on küll valus, ent on samas ka lahendus esimesele kriisile – kui meil pole enam naftat, mida põletada, ei saa me enam planeedi soojustasakaalu rikkuda. Müstikud võiksid siit leida tuge ideele "kõrgema käe" juhitud ajalookäigust. Ent mõlemad kriisid veenavad meid, et oma jalgealuse ja meid ümbritseva õhu põletamise ajad saavad mööda – me peame asuma ISE energiat tegema. Aatomituumades peituv energia on vähemalt täna selle probleemi ainus lahendus.

Sarnased artiklid