Nelson ja Rodney – inglaste erandlikud lahingulaevad
Sander Kingsepp
05.11.2006

1922. aastal Washingtonis allakirjutatud mereväerelvastuse piiramise lepe läks ajalukku ennenägematu, kuid ometi äpardunud katsena võidurelvastumisele piir panna. Kõigis leppega ühinenud riikides nägi peagi ilmavalgust hulk veidra välimusega sõjalaevu, mille seas kahe kuulsa admirali nimega Briti alusel oli kahtlemata aukoht.

I maailmasõja lõppedes oli Suurbritannial rohkem sõjalaevu kui ameeriklastel ja jaapanlastel kokku. Samas oli lõviosa brittide laevastikust vananenud ning nende endised liitlased olid käivitanud uued laevaehitusprogrammid, millega inglased enam võistelda ei suutnud. Kui kõige moodsamad Briti sõjalaevad olid relvastatud 15tolliste suurtükkidega (381 mm), siis USAs ja Jaapanis olid valminud ka esimesed 16tolliste (406 mm) torudega alused.
Nii tuli Washingtoni leppe sõlmimine inglastele väga soodsal hetkel. Vähe sellest – kui ülejäänud riikidel keelati uute lahingulaevade ehitus kümneks aastaks, siis Suurbritannia sai õiguse ehitada kaks uut 16tolliste suurtükkidega alust, et oma mahajäämust tasa teha.
Enne leppega ühinemist olid britid projekteerinud lahinguristleja G3, mis kujutas endast HMS Hoodi edasiarendust (vt TM 3/2005). Tulevase merede valitseja Nelsoni ja samaväärse Rodney (edaspidi enamasti juttu vaid Nelsonist) projekt telliti samuti G3 autoritelt, Sir Stanley V. Goodallilt ja Edward L. Attwoodilt. Et aega ja raha kokku hoida, tuli nende puhul kasutada nii palju G3 lahendusi ja detaile kui võimalik.

Ettekirjutiste kammitsais
Goodall ja Attwood tulid oma ülesandega toime vähem kui aastaga. Kui G3 standardveeväljasurveks (ilma katlavee ja kütuseta) oli planeeritud 48 400 tonni, siis uutel lahingulaevadel ei tohtinud see näitaja ületada 35 000 tonni. Sellest hoolimata pidi tulevane Briti Royal Navy uhkus olema paremini relvastatud, tugevamini kaitstud ja ühtlasi odavam kui ükski konkurentide sama klassi laev.
Kuna konkurentide laevadel oli kaheksa peakaliibri suurtükki, pidi neid brittide Nelsonil olema vähemalt üheksa – prestiiži küsimus. Et ettenähtud veeväljasurve piiridesse ära mahtuda, otsustasid Goodall ja Attwood kasutada kolme kolmeraudset suurtükitorni.
Kui teistel lahingulaevadel paiknes osa suurtükitorne vööris ja osa ahtris, siis Nelsoni puhul koondati kõik kolm peakaliibri torni vööri ja kõik pealisehitised ahtrisse. Lisaks kasutati moodsat nn kõik või mitte midagi süsteemi soomuse paigutuses, mille puhul kõik vähemolulised kohad jäeti praktiliselt kaitseta. Antud juhul tähendas see seda, et laeva veeliinil kulgev 356 mm soomusvöö lõppes masinaruumide kohal ning nende taga olevaid katlaruume ja rooliseadet kaitses parda suunast üksnes kitsas 127 mm paksune riba. Vööris lõppes soomusvöö juba esimese suurtükitorni kohal.
Kõik väiksema kaliibriga suurtükid tuli paratamatult koondada pealisehitise taha komandosilla naabrusesse, kus asusid ka peamast, peakaliibri kaugusmõõtjad ning päästepaadid. Niisuguse paigutuse tõttu said kõik suuremad kahurid tulistada üksnes ettepoole või külgsuunas ning kõik ülejäänud ainult tahapoole. Lisaks suurtükkidele relvastati Nelsoni klass ülivõimsate hapnikutoitega torpeedodega, mille torud paiknesid vööris veeliinist madalamal (vt TM 4/2006).
Nelsoni enda torpeedokaitse oli kogu projekti kõige originaalsem osa, mida veel tükk aega pärast Teise maailmasõja lõppu salajas hoiti. Ühelgi laeval polnud seni kasutatud nii põhjalikku süsteemi, mis oleks koosnenud järjestikku paiknevatest pikivaheseinadest, mille vahele pumbati lööklaine hajutamiseks vett. Torpeedokaitse oli omakorda sektsioonideks jaotatud ja need varustatud spetsiaalsete luukidega, mille kaudu kavatseti torpeedo lõhkemisel tekkiv gaasimull laeva kerest välja juhtida.
Nelsoni kõige suuremaks puuduseks olid nõrgavõitu peamasinad ja madal kiirus, mis olid veeväljasurve vähendamise nimel toodud ohvrid. Uuel tüübil oli kaheksa Admiralty aurukatelt ja kaks Browni-Curtise süsteemi turbiini, mis arendasid maksimaalselt 45 000 hobujõudu. Kuigi enamik teatmikke pakub Nelsoni kiiruseks 23,5 sõlme või enamgi, õnnestus seda tulemust üksnes katsetuste ajal saavutada. 1920ndatel aastatel võisid ka 22 sõlme piisavana tunduda, kuid kümmekond aastat hiljem valminud uue põlvkonna lahingulaevad jätsid Briti laevastiku uhkuse rahumeeli oma kiiluvette.
Nelsonist rääkides ei unusta ajaloolased enamasti mainimata, et selle tüübi puhul kasutati esmakordselt suurtes kogustes plasti ja kergeid metalle (loe: alumiiniumi). Plasti näol oli antud juhul tegemist bakeliidi ja tselluloidiga, mida kasutati eelkõige tulejuhtimissüsteemi mehaanilise arvuti konstruktsioonis. Alumiiniumiga asendati seni terasest valmistatud riidekapid, võrkkiikede ja koide toed ning kraanikausid.
Kokkuhoiu nimel kasutati tekikattena tavapärase tiikpuu asemel tükk maad kergemat ebatsuugat, mida varem oli USAst suures koguses sisse ostetud (sama materjali kasutati ka Inglise lennukikandjatel). See ei olnud kuigi hea mõte, sest ebatsuuga kippus lööklainete mõjul kiiva kiskuma ja hiljem tuli Nelsonitel pärast iga õppelaskmist suurem osa tekikattest välja vahetada.

Uuena aegunud
Mõlema lahingulaeva ehitust alustati ühel ja samal päeval, 28. detsembril 1922. Nelsoni kiil pandi maha Armstrong-Whitworthi tehases Newcastle-on-Tyne’is ja tema sõsarlaeva Rodney oma Cammell-Laird & Co. tehases Birkenheadis. Nelson lasti vette septembris 1925, Rodney sama aasta detsembris. Relvastusse võeti mõlemad vastavalt 1927. aasta augustis ja novembris.
Nelsoni puhul kasutati veel eelmise sõja ajast lattu jäänud materjale ning tänu sellele läks tema ehitus maksma 7,504 miljonit naela. Rodney sai selle, mis Nelsonist üle jäi ning tema ehituseks kulus 7,617 miljonit. Nelsoni standardveeväljasurve oli valmimise ajal 33 313 ja Rodneyl 33 730 tonni, nii et vähemalt paberil olid britid Washingtoni leppe piiridesse jäänud. Samas, kui lisada mõlema laeva veeväljasurvele veel 2800 tonni vett, mida nad torpeedokaitsesüsteemi tsisternides kaasas kandsid, selgub, et Nelsonid täitsid lepingutingimusi ainult sadamas seistes, kus torpeedode pärast polnud vaja muretseda.
Suure kiiruga valminud lahingulaevade madrused avastasid nende juures hulga selliseid puudusi, mida projekteerijad polnud osanud ette näha. Vanad merekarud kritiseerisid üsna valimatute sõnadega Nelsoni põhiskeemi, mille puhul üle poole kerest jäi suurtükkide alla. Neile meenutasid uued sõjalaevad pigem tankereid ja maarottidele ujuvaid triikraudu.
Kuna Nelsonil oli ainult kaks sõukruvi ja üks rool, kippus ta väiksel kiirusel ja eriti tagasikäigul kergesti kursilt kõrvale kalduma. Kõvema tuulega toimis kõrge pealisehitus ahtris purjena ning kiirusel alla 10 sõlme muutus roolimine Rodney kapteni sõnade järgi “äärmiselt problemaatiliseks”. Juba enne sõda tegid mõlemad uued lahingulaevad rohkem kokkupõrkeid kui kõik ülejäänud seda tüüpi Briti alused kokku.
Omajagu muret tekitas ka peakaliibri tornide asetus. Kolmas torn asus komandosillale nii lähedal, et selle suurtükkide lööklaine tekitas ükskõik mis nurga all tulistades pealisehitisele vigastusi ning purustas kaptenisilla aknad. Viimases hädas asendati tavaline klaas soomusklaasiga, kuid ka see ei pidanud lööklainele vastu.
Brittide julge eksperiment disaini vallas jättis nende konkurentidele küll sügava mulje, kuid otseselt kopeerida julgesid seda ainult prantslased, kes ehitasid neli samasuguse peakaliibri paigutusega lahingulaeva. 1934. aastal, kui inglased järgmise põlvkonna lahingulaevu projekteerima hakkasid, otsustasid ka nemad Nelsoni skeemist loobuda, valides ühtlasi väiksema kaliibri (356 mm ehk 14 tolli).
Tagantjärele on mitmed Inglise ajaloolased arvanud, et Nelsonite asemel oleks võinud ehitada kaks 356 mm suurtükkidega lahingulaeva, kuid Suurbritannia kui mereriik ei saanud juba kas või prestii_i pärast konkurentidest maha jääda.
Kõikidest puudustest hoolimata jäi Nelson vähemalt tulejõu osas Euroopa parimaks lahingulaevaks, millele väärilist vastast ei jõutudki enam ehitada – selles vallas oli teatepulk USA ja Jaapani laevaehitajatele üle läinud. Väga õpetlik on selles suhtes võrdlus N. Liidu Sovetski Sojuz tüüpi lahingulaevadega, mille projekteerijatel polnud vaja ühestki leppest kinni pidada. Nelsonist paremate näitajate saavutamise nimel paisus selle tüübi projektijärgne veeväljasurve peaaegu 60 000 tonnini. Kui mõlemad Nelsonid olid made in Britain, siis Sovetski Sojuzi puhul oleks projekti teostumisel tulnud osta peamasinad _veitsist, lõviosa soomusest Saksamaalt, tulejuhtimisseadmed Saksamaalt, USAst ja Itaaliast ning isegi kuullaagrid, mille peal suurtükitornid liikusid, tellida välismaalt.

Sõjaaegne CV
Nelsonite sõjaaegne karjäär kujunes üsna kirjuks. 1939. aasta oktoobris jahtis Nelson Põhjamerel Saksa lahinguristlejat Gneisenau, kuid kiirem vastane hoidus tema laskeulatusest targu kaugemale. Gneisenau ja sama tüüpi Scharnhorstiga kohtus Nelson sõja jooksul veel kaks korda ega suutnud neid ka siis kätte saada.
4. detsembri hommikul sattus Nelson järjekordselt jahilt naastes magnetmiinile ja sai raskesti vigastada. Remont kestis kaheksa kuud, 1940. aasta augustini. Järgmisel aastal saadeti Nelson Vahemerele, kus temale nime andnud admiral oli mitu võitu saavutanud. Malta saarele suunduvat konvoid eskortides sai ta 27. septembril 1941 Itaalia torpeedolennukilt SM.84 tabamuse vööri. Seekord ütles torpeedotõrjesüsteem üles ja Nelson võttis pardale 3500 tonni vett, kuid suutis siiski baasi tagasi pöörduda. 29. septembril 1943 kirjutati Malta sadamas seisva “admirali” pardal alla Itaalia kapitulatsiooniaktile ning pärast seda saadeti laev edasi remonti.
6. juunil 1944 sillutasid mõlemad, Nelson ja Rodney, oma suurtükkidega teed Normandia rannikul maabuvatele liitlaste vägedele. Viis päeva hiljem sai Nelson Saksa torpeedopaadilt S 138 tabamuse, mille tagajärjed olid nii hullud, et seekord tuli remont läbi viia USAs Philadelphia laevatehases. Teel tehasesse kaldus Nelson järjekordselt kursilt kõrvale ja põrkas kokku liitlaste transpordilaevaga.
Pärast sõja lõppu sai temast õppelaev, kuid veetis rahapuuduse tõttu nii palju aega sadamas, et Nelsoni ohvitseride salongi number kanti kohaliku telefoniraamatusse. 1947. aasta aprillis tegi ta Portlandi sadamas oma viimase kokkupõrke allveelaevaga HMS Sceptre. Sama aasta oktoobris võeti Nelson relvastusest maha, kuid tema keret kasutati veel mõnda aega trofeeks saadud Saksa liugpommide märklauana.
1948. a märtsis müüdi mõlemad sõsarlaevad vanarauaks ning saadeti Inverkeithingi tehasesse Šotimaal, kus olid oma lõpu leidnud ka kuulsad Briti ookeanilainerid RMS Mauretania ja Olympic. Erinevalt paljudest teistest lahingulaevadest polnud Nelsonite lammutamisel ühtegi vastast.

Sarnased artiklid