Neljarattaline grisli
Kullo Kabonen
01.03.2008

Yamaha Keskusesse uut, sissepritsega suurt Grizzly ATV-d proovima jõuan tüüpilisel nigela suusailmaga päeval – taevast tibutab vahelduva eduga uduvihma, kogu ümbrus on kaetud ühtlase halli looriga ning termomeeter näitab vaatamata veebruarile soojakraade. Tänavaratta proovisõiduks oleks see tõeliselt nadi aeg! Seevastu kõige universaalsema enam-vähem „moto” alla mahtuva ATV jaoks on selline Harju keskmine ilm lihtsalt suurepärane.

Erksinine suur Grizzly mõjub ümbritseva halluse taustal kui erksavärviline lelu. Meenuvad jutud meeste ja poisikeste peamisest erinevusest – ega 130 000kroonist algava hinnaga mänguasjad ikka päris poisikeste jaoks ole jah. Lähemat tutvust pritsungimootoriga sõiduriista tehnilise küljega aitab teha Yamaha hoolduspealik Ivar. „Yamaha on sama klassi suguvendadest kergemaid ja tänu pritsungile väiksema januga,” kostab sissejuhatuseks.
Kaaluasja t_ekin pärast kodus järele – Honda on tehase andmetel siiski kilogrammi võrra kergem, ent kaaluvahed on kõigil markidel üsna marginaalsed. Janu osas ei saa lühikese sõidu põhjal järeldusi teha, ent väga tasase ja ühtlase käigu ning suhteliselt madala surveastme põhjal võib tõdeda, et sõbralik loomus ja rahulik käitumine on Yamahal esiplaanil olnud. Kes paarutada tahab, kiigaku sama töömahuga quadi poole!
EFI-ga mootor läheb ka külmalt kohe ühtlase podinaga käima, kuid veidral kombel õnnestub mul tagurdamise lõpus gaasi maha lastes jõuallikas välja suretada. Ette rutates – välja suretada õnnestus mul Grizzlyt hiljem veelgi ja seda isegi variaatorülekandele vaatamata!
Juhtimisseadmete ja isteasendi osas on Yamaha ATVde hulgas napsanud endale positsiooni, mis motikamaailmas on tavaliselt Honda käes, ehk siis kõik selle poolega seotu on eriti käepärane ja kohe kodune. Tunne, et oled selle riistaga sõitnud juba kaua-kaua, tekib kohe esimeste kilomeetritega. Kõik on kuidagi õiges kohas ja toimib loogiliselt.
Pidurilahenduski on tsiklimehele arusaadav – jalaga saab juhtida tagapidureid, parempoolse lingiga esipidureid. Kuid – juhtraual vasakul, sidurihoova koha peal, on hoopis tagapiduri link… Sõidu ajal otsisin alul tugeva veidra heli allikat, mis iga kord vasaku pidurilingi kasutamisega kaasnes. Uurimine tuvastas, et seda heli tekitavad blokeerunud tagarehvid – sedavõrd kõvasti võtavad kaks tagumist rattas paiknevat ketaspidurit. Meenutagem, et vanal 660-sel Grizzlyl oli tagasillal üks keskmise asetusega ketas.
Aga tagasi juhtimisseadmete juurde. „Käigukang” paikneb vasakul, sellest saab valida asendeid P (parkimine, rakendub seisupidur), R (tagurpidikäik), N (vabakäik) ja H ning L ehk vastavalt kiired ja aeglustiga ülekanded.
Nagu ikka, on ka Yamaha normaaloludes tagaveoline. Tagadiffer on pidevalt piiratud libisemisega ja seal pole tarvis midagi lülitada. Nelikvedu ja esisilla diferentsiaali blokeeringut lülitatakse lenksult elektriliselt parema käe all paiknevate lülitite abil. Erinevalt näiteks Kawasakist tuleb need lülitused teha seistes või minimaalse kiirusega otse liikudes.
Nagu öeldud, on uuel Grizzlyl neli hüdraulilise ajamiga ketaspidurit. Seega on pidurdusjõudu märksa rohkem kui universaalmustriga tavarehvidel pidamist. Standardrehvid on kõige levinumas mõõdus – AT25x10-12 taga ja AT25x8-12 ees. Vaatamata väga plekisele väljanägemisele on veljed tegelikult alumiiniumist.
A-kujuliste topeltõõtsharkidega vedrustuse leiab nii taga kui ees, käigu pikkuseks annab tehas ees 180 ja taga 240 mm. Tagantvaates on hästi näha sõltumatu tagavedrustuse peamine eelis – suur põhja kõrgus (koormamata Grizzly kliirens on 275 mm).
Olulistest muudatustest toob Ivar esile muudetud õhuvõtu ja variaatori tuulutuse asukohad. Mõlemad on nüüd nii kõrgel juhtraua all kui võimalik, et vältida vee ja mustuse tahtmatut neelamist. Just variaatorid on enamike markide „porilenduritele” varasematel aastatel probleeme tekitanud, sest variaatori jahutamise vajaduse tõttu ei saa neid hermeetiliseks teha. Seega on ekstreemsetel sukeldumistel sinna sattunud nii vett kui hullemal juhul liiva ning kui neid sealt eemaldada ei vaevuta, on häving jõuülekandes kerge tekkima (vee väljalaskmiseks on variaatori koja alaservas kergesti avatav kork). Ka kogu elekter/elektroonika on koondatud võimalikult kõrgele, juhtraua ees oleva katte alla.
Elektrooniliselt näidikuplokilt leiab kiirus- ja üldläbisõidunäidikud, kaks nullitavat päevatripi lugejat, töötundide arvestuse, kella ja bensiininäidu. Mootori ülekuumenemisest, roolivõimu rikkest ja õlisurve puudulikkusest teavitavad märgutuled.
Ahjaa – suurtel Grizzlydel on juba eelmisest aastast elektriline roolivõim ja see on asjake, mis muudab senist arusaama ATVde juhitavusest! Lenksule rakendatava jõu vähenemisest olulisemgi on fakt, et sellise roolisüsteemiga sõiduriist peaaegu ei „anna vastu näppe” ehk lenksu peost rabamise tõenäosus rasketes oludes on kordades väiksem. See aga omakorda on oluline samm ohutuse suurendamise suunas (mulluse Motomaania suurte ATVde testil, kus osales seitse erinevat marki suurt ATVd, oli roolivõimu olemasolu Yamahal peamisi põhjusi, miks allakirjutanul oma lemmiku valimisega probleeme ei olnud!
Praktilise meelega kasutajal on hea teada, et Eestis Yamahat ostes saab kaasa tugevdatud veokonksu ja ümber tehtud lumesaha kinnitused. Lisaks veel ülikorraliku olemisega Eestis valmistatud alumiiniumist täispõhjakatte, mis nende sõiduriistade kasutusotstarvet silmas pidades igati vajalik lisa on.

Sõidumuljeid
Päris ekstreemsetesse oludesse sedakorda ronima ei hakanud, kogusin vaid muljeid igapäevaelus ette tulevates sõidutingimustes – asfalt, auklikud ja üliauklikud kruusateed, mudased pinnasrajad, rööpasse sõidetud mülkad ja ligi poolemeetrised veetakistused, pluss mõned kraaviületamised ja mõned katsed karjäärinõlvadel tõusta – seega keskmise kasutaja sõidukohad.
Enamasti sai hakkama ka lihtsalt tagaveoga. Vaid väga järsu ja pika karjäärinõlva vallutamine ebaõnnestus ka kõiki abivahendeid appi võttes – lahtisel märjal kruusal sai rehvide pidamine otsa ka aeglase nelikveo ja lukustatud esidifriga. Agressiivsemal lähenemisel kippus asi seevastu selgelt „ülekaela”, seega lasin end juhtrauale ja tulin ettevaatlikult tagurpidi alla tagasi. Mootori jaks igatahes lõppemise märke ei näidanud.

ATV ei ole süüdi!
Pärast mõnetunnist tiirutamist tagasi jõudes oli selgeks saanud paar tavakasutaja seisukohalt väga olulist asja. Esiteks on vaikne väljalase ATV-le, mida kasutatakse kaaskodanike kuuldeulatuses, eluliselt oluline ja väga hea asi. Teiseks, mõistlikult sõites ei jäta napi 0,3-0,5baarise rõhuga rehvid isegi märjale-mudasele heinamaale praktiliselt mingit jälge.
Seega on enamik viimaste aastate ATVdega seotud pahandusi ja skandaale (ja laiemalt kogu nende vahvate sõiduriistade kriitiliselt paha maine) puhtalt mõnede sõitjate lolluse vili. Sattusin isegi tahtmatult paar korda kellegi aia taha, ent vaikselt podistades õnnestus iga kord jälgi jätmata ja koeri ehmatamata viisakalt pageda (halvemal juhul kas või tuldud teed tagasi). Ja kindel on ka see, et segipööratud mudased pinnasteed on sellised just autode sügava jälje tõttu!
Muidugi, kui eesmärgiks on „meri põlvini hullu panemine”, jätkub Yamaha 686kuubise mootori jaksust küllaga, et nii taga- kui nelikveolisena muda taevasse lennutada ning külameeste tee sõiduautoga läbimatuks roopapaariks kaevata. Seega – ärgem süüdistagem kasutajate lolluse tõttu mitte milleski süüdi olevaid sõiduriistu!

Sarnased artiklid