Navigeerimine – paigaltammumine või edasiminek?
15.07.2013

Kas autosõidul tasub eelistada traditsioonilisi navigatsiooniseadmeid või hakkab nende aeg läbi saama? Või/ehk piisab selleks ühest nutikast seadmest taskus ja autos, et kasutada rakendusi, mis jooksevad nutiseadmetes? Võrdleme enamlevinud nutiseadmete rakendusi traditsiooniliste autonavide omadega ja vaatame, kelle käes on tugevamad trumbid.

Eelmine aasta läheb Eestis tehnikaajalukku faktiga, et esmakordselt müüdi nutikaid mobiiltelefone rohkem kui totufone. Mobiiltelefonide kogumüük ulatus 442 000, neist 223 000 olid nutitelefonid. Võrdluseks: autonavigaatorite müük 2012. aastal ulatus 8 000 isendini. Kuigi eeldamine pidi olema kõikide vigade vanaema, eeldame siiski, et umbes kolmandik nutifonide omanikest kasutab oma mobiili muude rakenduste kõrval ka navigeerimist. Ja saame niimoodi tulemuseks, et kümnest navigeerijast üheksa kasutab mingit mobiilset lahendust. Kurb, kui vaadata autonavigaatorite tootjate mätta otsast. Ja siinsete arvutuste juures ei ole me arvestanud neid tuhandeid tahvelarvutite ostjaid, kel samuti võimalik kasutada suuremat ekraani abivahendina punktist A punkti B jõudmisel.
Võtame esmalt vaatluse alla erinevate operatsioonisüsteemise rakenduste poodidest allalaetavad rakendused, mis aitavad nutitelefonide omanikel leida kiiremat või lühemat marsruuti päralejõudmiseks (koos nutifoni hääljuhtimisega).

Google Maps
Google Maps on kindlasti enim kasutatav navigeerimisrakendus. Esiteks on see kõikidele Android-seadmetele juba tootjate poolt nutitelefonidesse ja tahvelarvutitesse kaasa pandud. Teiseks on võimalik seda kasutada ka kõikides i-seadmetes, olles üheks enim allalaetavaks navigeerimisrakenduseks Apple Stores.
Kui veel pool aastat tagasi sai Eestis teekonda planeerides vaid kaarti uurida ning reaalselt sõites pidi meeskonda kuuluma kaardilugeja kõrvalistmel, siis nüüd kuulub Eesti teiste arenenud riikide hulka, kus on kasutada hääljuhtimisega navigeerimine.
Sisestades sihtpunkti, pakub Google välja paar-kolm erinevat teekonda, neist üks on kõige kiirem ning teine lühim. Üldjuhul eelistab Google suuremaid teid, kuid lühima teekonna arvutamisel lubab kasutada ka nurkade lõikamist kruusateede olemasolul.
Näiteks Mõigust Järvakandi klaasimuuseumi jõudmiseks saab kasutada kolme teekonda – mööda Pärnu maanteed läbi Ummaru (108 km), mööda Tartu maanteed läbi Juuru (101 km) ja lühimat teed läbi Kohila ja Rapla (81 km). Mida rohkem on Google Mapsil kasutajaid, seda täpsemat infot liiklusvoo kohta suudab rakendus pakkuda – iga pakutud teekonna juures on ka lisainfo liiklusvoo kohta. Hommikul Pirita teel küll sellest kasu vist ei ole, kuna seal on igal tööpäeva hommikul ummikud, kuid muud teekonda plaanides on ka sellest infost tublisti abi. Kaardil on näha teiste kasutajate poolt saadud info järgi keskmine liiklemiskiirus antud lõigul. Üks pilt ütleb alati rohkem kui tuhat sõna ja nii võisime kohata Google’i kirjete ja kaameratega varustatud autosid Eestis 2011. aasta suvel, et jäädvustada teede ja tänavate vaated Google’i serverisse. Alates 15. maist 2012 on need Eesti teid ja tänavaid kajastavad vaated ka Google Mapsi rakenduses kasutatavad. Hetkel on puudu vaid Eesti väikesaarte ja jääteede info, aga eks ühel päeval saavad ka need paigad üles võetud.
Rakendus pakub tuge ka ühistranspordi kasutajatele. Igat väikest külabussi Google veel ei tunne, kuid suuremate linnade-asulate vahet on täiesti võimalik liikuda busside ja rongidega (Tallinnas ka trammid-trollid) Google’i abiga.
Ka jalakäijaid ja jalgrattureid ei ole Google unustanud, kaardilt on leitavad ka väiksemad külavaheteed ja metsasihid, et matkaja ei peaks suuri maanteid kasutades CO2 sisse hingama.
Kaardi graafikat ja värvi kasutaja ise muuta ei saa, küll aga on võimalik valida kaardivaate ja satelliidivaate vahel.
Kaardiinfo sisaldab viiteid ööbimis- ja söögikohtade, muuseumide ja teiste vaatamisväärsuste kohta koos e-posti aadressi ja telefoninumbriga. Üks klikk kaardil – kõne ja öömaja on broneeritud.
Kui siiamaale on kirja saanud rakenduse kõik positiivsed küljed, siis nüüd on aeg rääkida ka miinuspoolest. Google’i kaart asub Google’i serverites ja rakenduse kasutamine eeldab pidevat internetiühendust. Kui Eestis pakuvad kohalikud operaatorid mõistliku hinnaga andmesidepakette, siis väljaspool Eestit peab arvestama päris krõbedate andmesidehindadega. Euroopa Liit on küll oma liikmesriikides seadnud piirhinnaks 0,84 € / MB, kuid näiteks Iisraelis maksab üks MB lausa 25 €!
Ja ka teine miinus tasub ära mainimist – hääljuhendamine toimib ainult inglise keeles.

Waze
Aastal 2006 Israelis ilmavalgust näinud interaktiivne ja sotsiaalne rakendus on seitsme aastaga jõudnud levida üle terve maailma. 2012. aasta lõpuks oli Wazel üle 36 miljoni kasutaja, hõlmates 110 riiki. Ka GSMA tunnistas Waze 2013. aasta parimaks mobiilseks rakenduseks.
Mis siis ikka peitub selliste suurte arvude taga? Üheks märksõnaks on kindlasti interaktiivsus elik kasutajate endi sekkumine teenuse toimimisse. Kasutaja saab anda teistele liiklejatele otse nutitelefoni ekraanilt infot teetööde, löökaukude, liiklusõnnetuste ja ka politsei patrullide kohta. Liikudes kiirusega alla 11 km/h, küsib Waze kasutajalt, kas tegemist on ummikuga ja annab sellest otsekohe teada ka teistele liiklejatele. Kui autonavigaatorite kasutajad saavad loota ametlikule liiklusinfo edastamisele, mis aga näiteks Balti riikides ei tööta, siis Waze kasutajad tekitavad vastava reaalse info ise. Ekraanile ilmub teade löökaugu või ees ootava ummiku kohta.
Eesti on piisavalt hästi kaardistatud, kuid hetkel puudub veel detailne otsing majanumbrite järgi. Kasutaja saab ka siin ise sekkuda, kui satub mõnes väiksemas kohas liikudes teelõigule, mis kaardilt puudub või on teeehituse käigus veidi asukohta muutnud. Ei ole vaja oodata järgmise poolaasta kaardi uuendust, vaid saab kohe selle teelõigu kaardile sisse sõita – ekraanile ilmub teerulli kujutis, mis teed sisse lükkab!
Teekonna planeerimine toimub sarnaselt Google Mapsi omale, pakkudes alati välja kaks-kolm alternatiivi. Ka teekonda reaalselt sõites ei hakka rakendus karjuma „U-turn, U-turn”, kui juht planeeritud mahasõitu ignoreerib, vaid kalkuleerib kiiresti uue marsruudi. Hea meel on tõdeda, et Waze on iseõppiv tarkvara, mis kohandab end kasutaja harjumuste järgi, analüüsides sõitja sõidustatistikat.
Iga info, olgu selleks siis bensiinijaama hinna muutused või löökauk teel, mis kasutaja sisestab, annab kasutajale punkte ja tõstab kasutaja positsiooni. Seega toimub sõidukilomeetrite läbimise ja teistele liiklejatele info jagamise osas ka kerge võistlus, kes on parim Waze kasutaja. Niisama huupi ei tasu aga toimetada, sest iga sisestatud liiklusmuutuse peab keegi teine kasutaja aktsepteerima. Registreerunud kasutajad saavad luua kommuune, et ühiselt jagada infot näiteks Tallinna–Rapla vahel liikujatele.
Kaardi liikumine nutitelefonis on kiire, esialgu on abiks ingliskeelne hääljuhtimine. Aga Eesti Waze-kommuun on alustanud rakenduse eestindamist nii menüü kui ka hääljuhtimise osas.
Negatiivse poolena tuleb ka siin tunnistada andmeside kulukust välisriikides kasutades. Aga kui on plaan pikemaajaliselt Saksamaal või Itaalias ringi sõita, tasub mobiili hankida kohalik ettemaksuga SIM-kaart andmeside jaoks. Selline lähenemine tuleb kindlasti odavam, kui hiljem postkastist suurt arvet vaadata.

Nokia Here
Nokia, kunagine suurim mobiiltelefonide valmistaja, ei piirdu enam oma toodetud telefonidele mõeldud Nokia Drive’i rakendusega, vaid lubab kasutada Here-nimelist rakendust ka teiste tootjate nutifonides. Nokia Drive lubab kaardid eelnevalt alla laadida ning ei eelda pidevat andmeside olemasolu teekonna läbimisel. Toeks on puhas eestikeelne hääljuhendamine ja tasuta kaartide uuendused. Miinuseks aga kitsendused operatsioonisüsteemide vahel – toetatud on Nokia kaubamärki kandvad seadmed Symbian-, Belle- ja Windows Phone’i süsteemides.
HERE jookseb Nokia serveris ning vajab internetiühendust. Kui teekond on kodus või hotellis WiFi-ühendusega planeeritud, on võimalik läbitav piirkond seadmesse alla laadida, et reaalses liikumises kasutada off-line-kaarti ilma täiendava andmesideta. Kahjuks aga hääljuhtimist Nokia ei paku ning kõrvalistmele tasub siis kaasa võtta kaardilugeja, kes õigel hetkel pöörded ja mahasõidud ette loeb.
Positiivne on see, et HERE kasutab täpselt sama Navteqi kaardibaasi, mis Nokia Drive’i rakendus. Seega on online-kaardid alati asjakohased ning uuendatud.

Eristu teistest
Mõningad tahvelarvutite tootjad nagu Parrot (loe TMi mainumbrit) ja Prestigio püüavad läheneda auto- ja navigeerimismaailmale hoopis teist teed pidi. Lisaks tahvelarvuti funktsionaalsusele on neisse algselt juba lisatud tasuta navigeerimisrakendus, mis tavapäraselt on e-poodides tasuline (iGO, näiteks). Navigeerimisel on suurem ekraan paremini loetav, suuremasse korpusesse mahub ka suurem aku. Viimane on aga nutitelefonidega navigeerimisel kõige nõrgem koht – ilma täiendava laadimiseta saab nutitelefoni navigeerimist kasutada umbes poolteist tundi.

Autonavigaatorid
TomTom (turuosa Eestis 50%), Garmin (22%), Prestigio (13%) ja Becker (12%) peavad leidma enda elus püsimiseks ja klientide hoidmiseks uuemad lahendused. Osta lihtsalt paarisaja euro eest seade, mis saab vaid ühe kaardiuuenduse, on puhas raha raiskamine.
Õnneks on autonavide tootjad sellest aru saanud. Nii on saabunud müügile mudelid, mis pakuvad seadmele eluaegset kaardiuuendust. Beckeril on märksõnaks LMU, TomTomil LTM ja Garminil LMT, kus suur täht M tähistab kaardiuuendusi. Aga ühe agaga – kaardiuuendused hõlmavad ainult Euroopa riike.
Autonavi eeliseks on komplektis kaasas olevad kinnitused ning ühendusjuhtmed. Miinuseks aga väga aeglane kaartide uuendus, eriti väiksemad riigid on jäänud vaeslapse ossa.
Kes ei pelga andmeside kulusid ja soovib kõik-ühes seadet, võib eelistada nutitelefoni koos tasuta navigeerimisega. Konservatiivsema suhtumisega kliendid, kel igaks tegevuseks peab erinev seade olema, kasutagu autonavigaatoreid. Aga kindlasti eelistagu nad seadmeid, millel kaasas eluaegne kaardiuuendus.

Sarnased artiklid