Nakkus maakera kuklapoolelt
Rein Luik
05.04.2012

„First we take Manhattan, then we take Berlin” – nii kõlab Leonard Coheni tuntud laulu refrään, kuid tundub, et selle on oma hümniks kuulutanud Austraalia sari V8 Supercars. Igatahes on selle sarja populaarsus kasvanud viimaste aastatega üle kogu maailma, peale selle on see laienemas nii geograafiliselt kui tootjate arvult.

Ühest küljest on sarja V8 Supercars ülemaailmne populaarsus omaette fenomen, sest viimased paarkümmend aastat on seal omavahel konkureerinud vaid kaks automarki, muu maailma jaoks kummaliste mudelitega nagu Ford Falcon ja Holden Commodore. Sõitjad on rahvuselt põhiliselt austraallased, kalendris (kuni möödunud hooajani) vaid kohalikud rajad, ja ... sellegipoolest võib võistlusi jälgida 117 riigis ning sealhulgas otseülekanded isegi USAs. Teisest küljest on jällegi nii, et kui neid ülipõnevaid ja tasavägiseid võidusõite korrakski vaatama jääda, siis sõltuvuse tekkimine on suhteliselt kerge. Näiteks kvalifikatsioonisõitudes mahuvad kõik 28 sõitjat vaid enam-vähem ühe sekundi sisse!

Veidi ajaloost
Nagu juba öeldud, on viimased kakskümmend aastat kihutatud selles tänaseks tõenäoliselt maailma populaarseimas turismiautode sarjas vaid Ford Falconite ja Holden Commodore’idega. Kuid varem on ka Austraalia turismiautode meistrivõistluste nime kandnud sarjas nähtud kihutamas samuti Camarosid ja Mustangeid, Alfa Romeosid ja Volvosid ning Nissaneid ja Mitsubishisid.
Esimest korda selgitati Austraalia turismiautode meister 1960. aastal ja järgneva kümne aasta jooksul kasvas sarja populaarsus sedavõrd, et tiitlivõitjad kerkisid rahvuskangelaste staatusesse. Sündis ka tänaseks kõige kuulsam võidusõit, Bathursti 1000 km sõit, mis kihutatakse nõudlikul ja põneval Mount Panorama ringrajal. Paari järgneva aastakümne jooksul muudeti mõnel korral tehnilisi reegleid ja lõplikult kujunesid tänaseni kehtivad autodele esitatavad tehnilised piirangud välja 1993. aastal, mil keelati turbomootorid ja alles jäid vaid viieliitrised V8-d. Algaski Falconite ja Commodoride’ide ajastu.
Mõlema mudeli mootorid arendavad võimsust veidi enam kui 620 hj. Pöörded on reeglite järgi piiratud 7500 p/min. Samuti kasutavad mõlemad mudelid Austraalias valmistatud Holingeri kuuekäigulist käigukasti ja Dunlopi rehve. Minimaalne lubatud kaal on sarjas 1355 kg. Ka kiirendusnäitajad on mõlemal mudelil võrdsed: 0–100 km/h kiirendavad 4 sekundiga ja lõppkiiruseks märgitakse 300 km/h. Kuna eespool loetletud näitajate poolest on autod võrdsed, siis sõltub paljugi aerodünaamikast ja erinevate tiimide oskusest autosid seadistada. Ja loomulikult sõitjate oskustest.

Uued tuuled
1997. aastal võttis sarja korraldamise üle selleks spetsiaalselt asutatud ettevõte AVESCO ja peagi sai sari nimeks V8 Supercars. Kõik püsis stabiilsena, kuid muutuvas maailmas tuli vähehaaval hakata mõtlema tuleviku peale, ja nii otsustatigi neli aastat tagasi, et alates 2013. aastast võetakse kasutusele nn „Car of the Future” reeglid. Möirgavad viieliitrised V8 jäävad alles, samuti neljaukselised kered ja tagavedu, kuid paljud elemendid standardiseeritakse, mis kindlasti kasvatab ka teiste tootjate huvi sarjaga ühineda. Idee polnud kindlasti vale, sest tänavu veebruaris teatas Nissan, et ühineb sarjaga tulevast hooajast. Samuti on oma tõsisest huvist märku andnud Chrysler.
Kuid „Car of the Future” pole ainus põhjus, miks uute tootjate huvi sarja vastu on kasvanud. Loomulikult populaarsuse kasv viimastel aastatel, aga samuti sarja geograafiline laienemine. Nimelt taotles V8 Supercars sari mõned aastad tagasi FIAlt nn rahvusvahelist staatust, et läbi viia mõni etapp ka väljaspool Okeaania regiooni. Luba saadi ja mullu sai teoks esimest korda üks osavõistlus Abu Dhabi ringrajal, kus kihutavad ka F1-autod. Ka tänavu on sama etapp kalendris ja lisaks üritatakse üks etapp korraldada ka Singapuri tänavarajal, mis siiski on lõplikult kinnitamata.
Aga see pole veel kõik! Järgmiseks aastaks lisandub etappide nimekirja ka peatselt valmiv F1-rada Austinis – nii jõuab V8 Supercars sari ka USA pinnale. Ja miks mitte, kui USA publik juba praegu on innukalt teleülekandeid Austraaliast jälgimas. Lisaks on sarja korraldajad väljendanud kindlat tahet peatselt jõuda ühe osavõistlusega ka Euroopa pinnale.
Rahvusvahelist tähelepanu on sari pälvinud ka F1 Austraalia GP täiendvõistlusena, mis küll pole sarja etapiks, kuid kindlasti lisaväärtuseks sarja turundust silmas pidades. Samuti aitab tohutult kaasa juba mitmendat aastat toimuv võidusõit endise Indy-autode etapi toimumispaigas Surfers Paradise’is, sealjuures kihutavad sellel etapil igal autol vaheldumisi kaks sõitjat, kellest üks rahvusvaheliselt tuntud staarsõitja. Seega osalevad antud etapil nii endised F1-sõitjad, sport- ja turismiautode tähed ning Indy-sarja tipptegijad.
Põnevus ja vaatemäng on teinud V8 Supercars sarjast maailma kõige vaadatuma turismiautode sarja. Igat etappi vaatab kohapeal keskmiselt 130 tuhat pealtvaatajat ja tänavu on osavõistlusi kokku 15. Võistlusi on võimalik teleri vahendusel jälgida 117 riigis ja televaatajate arv on ületanud juba poole miljardi piiri.

Sarnased artiklid