Muusika igasse tuppa
Harri Slip
04.04.2011

Üha enam kuulatakse muusikat arvutist ja nii on seda küllalt lihtne jagada erinevatesse tubadesse – kas või juhtmevaba netiühenduse kaudu. Ka traditsioonilisi hifi-seadmeid või isegi kantavaid muusikakeskusi saab siduda n-ö mitmetoasüsteemiks.

Sellesse teemapüstitusse võib suhtuda kaheti – näha probleemi või eesmärki. Vaatame algul probleemseid pooli.
Majade arhitektuur ja sisekujundus on liikunud viimasel ajal avatuse ja avaruse suunas. Tubade vahel pole tihti enam isegi seinu, rääkimata kinnistest ustest. Elutoast näeb ja kuuleb otse kööki, ülakorruse aulasse või isegi magamistuppa.
Kui taolise moodsa elamise ülakorrusel asub näiteks teler koos kodukino helisüsteemiga, on ju pea võimatu nautida filme ja muusikat ilma kodakondseid segamata. Ja see pole ainus mure – avaruse puhul kimbutab enamasti veel häiriv kaja, kohati võib isegi kõnest aru saamine olla raskendatud, rääkimata kvaliteetse hifi-heli kuulamisest.
Ega selle olukorra lahenduseks väga head ja ühest retsepti pole. Kui akustikaprobleemidele ei läheneta arhitektuuriliselt ning spetsiaalsete ehitusmaterjalidega, jäävad viimaseks päästerõngaks võimalikult väikesed, ent kvaliteetsed kõlarid. Kui kõlarid asuvad kuulajatele lähedal, jõuab heli kõrva otse, ilma kajata seintelt ning loomulikult võib helinivoo olla tunduvalt vaiksem.

Erinevad teostusviisid
Hea akustikalahendusega elamises võib aga muusikat kuulata just seal, kus soov on. Nüüdse tehnikaga saab muusika kõlaritesse pea sama lihtsalt nagu valguse laelampi. Heli võib siirata mitmel eri viisil – juhtmevabalt või juhtmete kaudu. Tihti on sooviks lisaks muusikale edastada ka pilti – aga keskendume esmalt helile.
Üldistades võib süsteemid jaga kolmeks.
Esmase ja lihtsaima variandi puhul liigub heli erinevatesse asukohtadesse vaid ühest allikast – olgu siis läbi kõlarikaablite, liinikaablite või üleüldse kaablivabalt. Ühist heliallikat saab juhtida vaid ühest kohast ning vastavalt sellele kostab igal pool (kus asuvad kõlarid) üks ja sama heli.
Veidi keerukama süsteemi puhul saab erinevates asukohtades kuulata erinevaid heliallikaid. Näiteks täiuslikum kodukinovõimendi loob filmivaatamise taustaks mitmekanalilise filmiheli ning samal ajal saadab veel arvutiväljundist muusikat hoopiski köögikõlaritesse.
Kolmas ja täiuslikem süsteem võimaldab heliallikat valida igast toast. Näiteks arvutisse või meediaserverile salvestatud muusikat/pilte/videoid saab sirvida nii elutoas asuvast kodukinoseadmest kui magamistoas olevast telerist. Süsteemi saab kaasata erinevate tootjate seadmeid – näiteks DLNA-standard võimaldab neid ühisesse võrku ühendada nii võrgukaablitega kui ka juhtmevabalt WLANi kaudu.
Kui DLNAl baseeruva süsteemi loomine tundub keerukas, võib vaadata erinevate tootjate n-ö valmissüsteemide suunas. Taolisi lahendusi pakuvad näiteks kõlarifirmana tuntud AudioPro kui ka arvutimaailmas teada-tuntud Creative. Samuti on oma juhtmevaba netipõhine audiosüsteem pakkuda Sonosel ning Logitechil (pikemalt TM, 02/2009).
Ka ühe brändi süsteemiga saab ühendada erinevate tootjate seadmeid – reeglina vaid võimendeid-kõlareid. Ühe erandina võib ehk nimetada luksusbrändi Bang & Olufsen, kelle tootevalikust leiab väga võimeka süsteemi. Selle võib siduda terve kodu automatiseerimisega ning juhtida keskselt puldiga või kas või nutitelefoniga.

Signaaliallikaks arvuti
Ka laps oskab tänapäeval laadida mobiiltelefoni uue helina ning igasugustes menüüdes surfatakse juba enne kooliiga. Võib juhtuda, et esimest tüdruksõpragi ei pea abistama juhtmevaba koduvõrgu seadistamisel.
Ja muusikat kuulatakse väga palju just arvuti vahendusel – aga kahjuks pole helikvaliteet tihti paljuski selline, mida tehnika tegelikult võimaldaks. Kitsaimaks pudelikaelaks on eelkõige nigelad kõlarid, ent ka arvutisisesed võimendid-heliparendajad teevad tihti hoopis karuteene.
Kes vähegi süvitsi muusika ning salvestamisega tegeleb, hangib endale tõenäoliselt välise helikaardi, mis ühendub kas USB- või FireWire-porti. Läbi kaardi siirdub heli aktiivkõlaritesse või võimendi kaudu suurematesse hifi-kõlaritesse. Tõsi, vähemnõudlikule kuulajale võib taoline lahendus tunduda põhjendamatult keerukas. Kui on soov arvutikõlarite ja võimendite nigelavõitu kvaliteedist lihtsamalt mööda hiilida, võib vaadata USB-porti sobivate digitaalsete võimendite suunas, milledega saab ühendada igasuguseid kõlareid.
Näiteks NuForce-nimelise firma tootevalikus on just sellised seadmed – kõige pisema võimendi Icon 2 hind on u 350 eurot. Sel on olemas veel kaks liinisisendit (arvuti ühendatakse ju USB-pordi kaudu) mis tahes väliste heliallikate (nagu meediapleier või mängukonsool) ühendamiseks, kõrvaklapiväljund, liiniväljund aktiivbassikõlari jaoks ning muidugi kõlariväljundid. Kõlarite ühendamiseks on kasutusel erikaablid, mille võimendipoolsetes otstes RJ-45-pistikud. Testisime Icon 2 suhteliselt miniatuursete, ent kvaliteetsete Amphion Ion aktiivkõlaritega (700 € paar) ning tulemuseks oli väga hea heli, millest jätkus umbes 30 m2 toa täitmiseks. Icon 2 võimsus on 2 x 24 W neljaoomise takistuse puhul.

Juhtmevabalt USBst
Arvuti USB-liidesesse võib ühendada ka 2,4 GHz saatja, mis edastab heli juhtmevabalt sama sagedust kasutavasse vastuvõtjasse. Ses osas katsetasime AudioPro ja Creative’i süsteeme – mõlemal on omad head ja vead.
AudioPro on lähtunud kõlarivalmistaja vaatevinklist. Saatja asub USB-pulgas ning vastuvõtjaks sobib teine sarnaste mõõtudega pulk või sama firma aktiivkõlar. Saatjal on ka (3,5 mm minipulk) liinisisend – nii on võimalik kasutada arvuti kõrval mis tahes muud heliallikat. Vastuvõtjast leiab samalaadse liiniväljundi, millest saab heli saata suvalisse stereosüsteemi.
Saatja, vastuvõtja ning USB-toiteallika saab ühe paketina osta vähem kui 200 euro eest, samuti on kõik komponendid eraldi saadaval. 5 V USB-toiteallika puhul on süsteemi võimalik kasutada ka ilma arvutita, lihtsalt heli juhtmevabaks edastamiseks.
Olgugi et AudioPro Wireless sobib kokku erinevate tootjanimedega, on siiski kindlam eelistada sama firma aktiivkõlareid. Vähem kui 200 euroga on saadaval väikesed kaheribalised valjuhääldid, millel olemas USB-liides vastuvõtja tarbeks. Samal põhimõttel toimiv kahe kõlari ning bassikõlari komplekt maksab 370–420 eurot ning koos vastuvõtjaga riiuli- või põrandakõlarite paari hinnad on vahemikus 450–1600 eurot.
Ka Creative’i USB-pulgal on mikrofoni/liinisisend ning veel (3,5 mm minipulk) klapiväljund. Saatja antenni asendit saab keerates muuta.
Creative’i vastuvõtjate valik on küllalt lai, alates väikesest mustast karbist, mille saab ühendada mis tahes aktiivkõlarite või võimendiga. Saatja ja vastuvõtja komplekt maksab alla 150 euro ning lisaks on Creative’l pakkuda nii juhtmevabu arvutikõlareid kui kõrvaklappe.
AudioPro ja Creative’i süsteemidega saab heli saata n-ö mitmesse tsooni – näiteks erinevaid allikaid erinevatesse ruumidesse. AudioPro puhul tuleb nii saatja kui vastuvõtja puhul valida sobiv sagedustsoon kas lüliti või väikese puldi abil, Creative’i nelja tsooni vahel saab valida arvuti abiga.
Helikvaliteedilt on mõlemad süsteemid CDga võrreldavad. Tootjad lubavad tubastes tingimustes juhtmevabaduse maksimaalseks ulatuseks 20–30 meetrit, kuid olenevalt seinte arvust-materjalidest võib häireid esineda isegi väiksemate kauguste puhul.

Pikad traditsioonid
Taani päritolu luksusbränd Bang & Olufssen on pakkunud mitmetoasüsteeme juba aastast 1979. Esimeses versioonis ühendati kõlarid-võimendid-kontrollerid omavahel erinevate kaablitega ning kaugjuhtimispult suhtles süsteemiga seinale kinnitatud anduri abil. Nüüd kulgeb nii heli-, pildi- kui juhtinfo ethernet-võrgu Cat7-kaablites ning BeoLink-nimelise süsteemi abil saab juhtida kas või terve kodu automatsiooni. Selleks sobib näiteks võimalusterohke programmeeritav kaugjuhtimispult Beo6. Ka teiste tootjate meelelahutusseadmeid saab sellisel juhul juhtida nii süsteemi puldiga või isegi iPhone’ga. Kui mõne seadme käsustikku polegi kohe saadaval, on see võimalik Bang & Olufsseni kaudu tellida – muidugi testib firma eelnevalt, et kõik ikka kenasti BeoLinkiga integreerub. Nii võib liialduseta öelda, et esmapilgul n-ö suletud süsteemina tunduv lahendus (ehk ühe firma toodang) võib kokkuvõttes osutuda paindlikumaks kui avatud DLNA-standardil (millest kohe räägime) põhinev süsteem.
Tänased Bang & Olufsseni seadmed on juba sündides teineteise jaoks loodud – näiteks magamistoa telerist saab lülituda elutoa muusikasüsteemi vaid nupuvajutusega puldil. Samuti võib telerist tuleva jalgpalliülekande heli kuulata kas või sauna kõlaritest. Olgugi et selleks pole vaja mingit lisavarustust, tuleb seadmed omavahel ühendada siiski võrgukaabliga. Ainult heli võib keerulistesse kohtadesse siirata ka juhtmevabalt BeoLink Wireless1 saatja ja vastuvõtja abil.
Muidugi, BeoLink-süsteemi planeerimine ning installeerimine tasub jätta professionaalidele – ja sobib see eelkõige neile, kel pole probleemiks viiekohalisi summasid pildi- ja helisüsteemi alla matta. Kindlasti ei tasu aga Bang & Olufsseni kvaliteedis kahelda – näiteks rääkis üks brändi edasimüüja, et hiljuti „turgutasid” nad ühe kliendi 1985. aastast pärit süsteemi ning tollased seadmed toimivad tänagi probleemivabalt.
Muusikaseadmete, televiisorite, mängukonsoolide, mobiiltelefonide ja väliste kõvaketaste juures kohtab üha enam tähekombinatsiooni DLNA. See on lühend sõnadest Digital Living Network Alliance ning tähistab ühtset, erinevaid tootjaid hõlmavat organisatsiooni.
Sony poolt ellu kutsutud ühendus on loodud just selleks, et luua ja standardiseerida kommunikatsiooniviise erinevate seadmete vahel igasuguse digitaalse sisu vahetamisel. Testi läbinud seadmetele annab organisatsioon vastava heakskiidu ning õiguse DLNA logo kasutada. Võib vabalt juhtuda, et uuematel kodustel seadmetel on selline tähistus olemas, aga pole osatud seda lihtsalt tähele panna (või oluliseks pidada).
Heli ja/või pildi jagamiseks DLNA vahendusel on vajalik koduse arvutivõrgu olemasolu – olgu siis juhtmega või juhtmevaba. See on sisuliselt sama, mille kaudu ka internet eri tubadesse ja seadmetesse jõuab ning tõenäoliselt paljudes kodudes juba juhtmevabal kujul olemas. Sisu saavad jagada mis tahes DLNA-serverid – olgu nendeks siis arvutid, välised võrgukettad või koguni mobiiltelefonid.
Pilti ja heli taasesitava seadme rollis on tavaliselt teler või mängukonsool. DLNA-standardis määratakse n-ö kolm gruppi – server, taasesitaja ning kontroller.
Üks võimalus sobiva DLNA-süsteemi ehitamiseks on alustada välisest võrgukettast (n-ö NAS ehk Network Attached Storage; pikemalt TM, 01/2009), ühendada see koduse võrguga ning määrata serveriks. Katsetasime taolist lahendust Buffalo Linkstation nimelise NASiga, ühendades selle koduvõrku, milles Windows- ja Mac-arvuti, PS3, Blu-ray-mängijad ja mobiiltelefonid.
Võrguketta seadistamine ja DLNA-seadete konfigureerimine õnnestus vastava tarkvara abil küllaltki loogiliselt. Kui süsteem toimis, kopeerisime sinna arvutist kõikvõimalikku sisu. Mängija rollis olnud PS3 leidis uue DLNA-serveri automaatselt ja näitas kõike teleriekraanil kenasti.
Olgugi et selles valguses võib DLNA tunduda lausa ideaalne lahendus koduse juhtmevaba süsteemi loomisel, tasub siiski arvestada võimalike piirangutega. Näiteks DLNA-logo teleriserval ei tähenda, et saate probleemivabalt vaadata kõiki arvutis või kettal olevaid filme – teler võib suuta maha mängida ainult mõnda konkreetset formaati. Millist, tasub juba uurida teleri spetsifikatsioonist. Ka võib koduvõrgu koormatus või naabervõrgu signaal bittide juhtmevaba kulgu aeglustada – ja tulemuseks on hakitud või katkendlik pilt ning heli. Samuti pole kõik DLNA-mängija rollis olevad seadmed kuigi osavad suurte andmehulkade puhverdamisel. Paljudest probleemidest aitab üle juhtmevaba võrgu asemel kaabli kasutamine – nii ei pääse ligi häired ning samuti on ühenduskiirus parem.
Koduse staatilise süsteemi koostamisel tasub igal juhul eelistada kaablit juhtmevabadusele – vaatamata tülikamatele installatsioonitöödele. See tagab siiski parima ja kindlaima kvaliteedi n-ö iga ilmaga. Mis ei tähenda loomulikult juhtmevabast võrgust loobumist – üks ei sega teist.

Ring sulgub
Kui erinevaid meediafaile hoitakse just arvuti(te)s ja majapidamises on masinaid rohkem kui üks, pole üldse paha mõte arvutite kaudu ka „jagamist” teostada. Sellisel juhul pole vaja muud, kui erinevates tubades olevate (ja koduvõrgus asuvate) arvutitega lihtsalt ühendada aktiivkõlarid või võimendid nagu mainitud NuForce Icon 2. Uuematel arvutitel on enamasti olemas ka HDMI-liides, millega saab nii pildi kui ka heli edastada võimenditesse/teleritesse.
Arvutitel baseeruva süsteemi puhul võib mainida Apple Airport Expressi või Apple TVd ning pädev kasutaja võib vabalt luua taolise süsteemi ka Windowsi või Linuxi baasil.
Muusikat kuulatakse üha enam internetist – omamata füüsilisi (või ka virtuaalseid) helikandjaid. Taolisel puhul piisab loomulikult arvutitel baseeruvast süsteemist, ent olemas on ka spetsiaalsed n-ö netiraadiod, millega saab netisisu kuulata ka ilma arvutita. Paar aastat tagasi kirjutasime pikemalt Logitechi Squeezeboxidest (TM, 02/2009), samalaadne süsteem on pakkuda ka Sonosel. Ka on tänastel teleritel lisaks DLNA-le olemas juba muudki nutikat funktsionaalsust – neisse saab samamoodi laadida rakendusi nagu nutitelefonidesse ning loomulikult kuulata-vaadata erinevaid netisaateid ilma arvuti vajaduseta.

Sarnased artiklid